Irja kiri Tartu linnapeale, ehitusosakonna juhile ja Reformierakonna juhile

Lugupeetud härra linnapea
Lugupeetud proua ehituse ja arhitektuuri osakonna juhataja
Lugupeetud härra peaminister ja Reformierakonna esimees

Soovin lisandada seoses minu eelneva kirjaga järgmist.

Minule saabus 29. 10. 2007 Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse
osakonnast, Karin Raidilt kiri, kus mind ähvardati 18 000-kroonise trahviga,
kui ma ei lase oma koju ehitusjärelevalvet.

Teatan, et mina, Irja Tähismaa, sain Võru 54 asuva maja omanikuks 25. 05.
2007 Tartu notar Tiina Tombergi juures sõlmitud kinkelepinguga. Enne seda
oli maja omanikuks minu isa Georg Vaher, kes suri 21. 09. 2007.

Olin kirjast ja selle kurjast, ähvardavast toonist rabatud, kuna mina ei ole
majas teostanud ühtegi ehitustööd, võtsin selle oma isalt üle, elasin suvel
maal ja kolisin sisse alles nüüd, sel sügisel. Mingit ehitustegevust majas
ei käi, pole käinud kogu minu omanikuksolemise ajal.

Tõele au andes ootasin linnavalitsuselt pigem uueks majaomanikuks saades
kirja stiilis: "Tere, palju õnne majaomanikuks saamise puhul! Teatame, et
Tartu linn soovib igakülgselt teid aidata, samuti soovime teie tähelepanu
juhtida mõningatele asjaoludele, mis uuel majaomanikul tarvis teada."

Aga see oleks vist ilus unistus, eks ole? Et Tartu linn suhtuks
heatahtlikult heasse, seaduskuulekasse majaomanikku, kes suhtub
heatahtlikult Tartu linna? Rääkisin Tartu Ekspressile oma soovist rajada oma
vanavanaisa, vanaisa ja isa ehitatud majja kirjanduskohvik, et see tooks au
ja kuulsust Tartu linnale. Et hoopis Tartu oleks tegelik kultuuripealinn,
mitte Tallinn! Aga see on siiski vaid unistus, olen siiani jõudnud vaid
arhitektiga rääkida.

Tartu linnavalitsus kasutas aga minu avameelsust ja siirust minu vastu ära
ja teatas, et minu koju tuleb ehitusjärelevalve. Uurima siis mida? Mis asjad
mul kodus on?

Mitte ükski seadus, ka mitte ehitusseadus ei anna linnale õigust nõuda
sissepääsu inimese koju, kus ei toimu mingit ehitustegevust. Samuti kaitseb
mind Põhiseadus, mis sätestab eluruumi puutumatuse ning õiguse
privaatsusele.

Kas teate, ma armastan Tartu linna ja seepärast ma siia elama asusingi.
Armastan ametnike kiuste. Sest vaadake, minu vanavanaisa Samuel-Konrad käis
jala (jah, jala!) Võrumaalt Tartusse seda maja ehitamas, ja minu vanaisa
Gustav-Eduard armastas seda maja nii väga, et uskus sügaval nõukaajalgi, et
saab maja kord tagasi. Minu isa Georg sai siin majas toru parandades
infarkti. Teile võib see naljakas tunduda, aga just seepärast olin ma nõus
võtma isalt selle aasta kevadel maja üle. Kuna ka mina armastan. Ja ma olen
nõus tegema kõik, et see maja jääks püsima.

Küsin otse, küsin Reformierakonna tulise toetajana ja valijana, sest ma
usun, et mul on seks õigus, et miks linn kiusab häid inimesi, neid, kes
tõesti tahavad linnale head, tegeleda vanade majadega? Kas ei saaks suhelda
inimlikult, helistada ja küsida, kuidas meil läheb, kas pole vaja abi?

Kui linnapea oli veel Laine Jänes, siis ta vastas minu kirjale kohe,
järgmisel päeval ning tal jätkus nii palju suuremeelsust, et ta vabandas
linnaametniku väga ebaviisaka käitumise pärast. Andsin eelmistel valimistel
küll hääle Laine Jänesele, kuid ma usun, et Teil, härra Urmas Kruuse, on
Laine Jänese mantlipärijana samasugune vastutus nagu temal.

Tartu tunnuslause on: heade mõtete linn! Aga kui Tartu tõepoolest on heade
mõtete linn, siis ma küsin, miks küll siin kõik head mõtted kohe ära
lämmatatakse? Miks linn ei ulata hoopis algajale majaomanikule ja
ettevõtjale abistavat kätt? Miks linn on linnaelanikule võõras ja kuri hunt?

Sooviksin neile küsimustele vastust, ja kuna teema peaks olema
südamelähedane ka Tartu eelmisele linnapeale, härra Andrus Ansipile, siis
saadan selle ka temale. Jään vastust ootama.

Lugupidamisega,
Irja Tähismaa
Võru 54 majaomanik
kirjanik