Üks küsimus ja minu vastus Epp Petrone kohta

Epp ja NYC, kujutis võetud veebiavarustest.

Saabus selline küsimus kommentaaridesse:

Aga pajata meile seda ka, milline õppejõud oli kurikuulus Epp Petrone?

Millele tahan ka kohe vastata.

Et siis Epp Petrone.

Esimene mälestus temast jääb 1990ndate algusesse, kui ma vestlesin temaga põgusalt ülikooli peahoone (jah, olid ajad, mil loenguid peeti veel peahoones!) ja keeltemaja vahel, kus ma küsisin, kust ta pärit on. Ta tundus mulle huvitav, selline uje, aga kohe näha, et maalt ja nö hobusega, nagu Ingrid tavatses öelda (ta ise oli ju ka!). Kõrvalepõikena ütlen niipalju, et mulle maatüdrukud meeldisid, nad tundusid sellised huvitavad. Ja Epp siis vastas midagi, millest jäi mulle meelde, et Elva. Tegelikkuses on ta Nuiast. Siis ma küsisin veel, et kas ta on minu kursavenna Tomi Saluveeri sugulane, aga sellele ei osanud Epp midagi vastata. Ütles, et ei tea. Võibolla kaugelt.

Epp mulle meeldis, kui aus olla. Ta on selline täitsa pandav tüdruk, kui meeste slängi kasutada. Täitsa nitševoo. Nii inimesena, kui ka õppejõuna. No need tema loengud olid ikka täielik kontrast Pulleritsule. Epuke oli säärane malbe ja lahke. Nagu üks õppejõud võiks olla. Hoolas ja abivalmis, nõus diskuteerima. Arutama. Ja mis Epule palju juurde andis, tal oli ikka tohutu kogemus seljataga. Ta on ikka paksust ja vedelast läbi käinud, intervjueerinud sadu inimesi. Epp on täisproff ajakirjanik. Ja ma ei saa aru, miks ta selle bloginduse ja kirjastamisega jändab, ta võiks lugusid kirjutada. Aga ilmselt pole Eestis sellist ajakirja formaati või nii häid peatoimetajaid, et nad temaga koos suudaks töötada. Sest, ma ütlen ausalt, enamik praeguseid ajakirjade nn peatoimetajaid on mingid saamatud käpardid. Naljanumbrid. Vabandan karmi hinnangu eest, aga nii see on. Aga küll ajad muutuvad, kui nad just auto alla ei jää või jääpurikaga pähe ei saa (sest ise nad oma kohta käest ära ei anna!), siis lähevad, või õigemini saadetakse nad ükskord pensionile ja annavad oma kullakalli nahktugitooli mõnele säravale noorele. Nagu seda on Epp Petrone. Kelle peatoimetatav ajakiri jõuaks vaevata Eesti TOP 5 hulka kõigi väljaannete seas. Ja kuhu ta ise võiks kirjutada säravaid kolumne ning feature-artikleid.

Ma ei teagi, kas Epp enam ülikoolis loenguid annab. Või kes üldse feature kursust annab. Ja ma kuulsin ka, et ta on oma magistriõpingud ülikoolis katki jätnud. Millest on kahju. Et ülikool nagu tõrjub andekaid inimesi. Ma ilmselt ei eksi, kui ütlen, et ülikool soodustab keskpärasust, seda nii õppejõudude kui üliõpilaste tasemel. Vähe on vaba diskussiooni ja arutelu. Uusi ideid. Ja rühmad on liiga suured, loengutes käiakse karjadena, mis on ikka väga kaugel minu ettekujutusest ülikoolist. Õppejõud ei tunne üliõpilasi ja vastupidi. Praegune nn ülikool on mingi keskkooli jätkukursus. Ja ma pole üldse kindel, kas selline hariduskonveier end õigustab, eriti pikas perspektiivis. Näiteks ajakirjandusturul on ülikooliharidus täiesti teisejärguline tegija, sest ülikoolist vupsab aasta aasta järel välja tegelasi, kes üldse kirjutada ei oska. Samas on tööl toimetustes väga häid kirjutajaid, kes pole kunagi ülikoolis käinud. Ja ma ütlen ausalt, Tartu Ülikooli ajakirjandusõpe on ajast ja arust. Ok, Peegli kummardamine on ilus küll, aga ükskord võiks edasi liikuda. Ülikool võiks turul toimuvast ees liikuda, mitte sabas sörkida.

Aga ma läksin jälle teemast kõrvale. Epust pidin ma kirjutama. Tahan lisada, et ta on tore ja soe inimene, vähemalt minu varasema kogemuse põhjal. Selline arusaaja. Kelles ma olen seda enam viimasel ajal pettunud. Et ta on hakanud kirjutama mingeid kuramuse naljanumbreid, nagu see lugu Ingridist Eesti Naises. Ma kuulsin, et algul oli lugu olnud veel moosisem, aga siis Katrin Streimann lasi seda vähe teravamaks teha. Tulid sisse Kadastik oma jutuga, et ükski amet pole igavene, ja muud sellist. Mul oleks olnud häbi oma nime sellisele artiklile alla kirjutada. Aga Epp millegipärast tegi seda. Ei tea, kas lapse sünd on naisel pea pehmeks teinud. Osa naisi lähevad pärast laste tegemist peast lollakaks. Või siis mõjus ruineerivalt see kodukanaks olek seal kaugel lombi taga. Ei tea. Aga igal juhul pole Epp enam see särav ajakirjanik, kes ta varem oli.

Mulle meenub üks hetk, see oli millalgi kümmekond aastat tagasi, kui jõime Epuga ühes Tartu kesklinna kohvikus teed ja arutasime, et võiks teha ühisfirma, mis hakkaks pakkuma ajakirjandusalast koolitust (ohh, ilmselt on paljud ajakirjandustudengid plaaninud sama, sest ülikooli ajakirjandusõpe on ikka täitsa null, sina kõrvale võiks igaüks oma kooli teha). Sinnapaika see jäigi, kuigi, tõsi, Epp hakkas sellest ajast koolitama Ajakirjade Kirjastuse ajakirjanikke. Ma sebisin talle Ingridi kaudu selle koha. Aga ma ei kujutanud ette, et sellest saab minu kottimise vahend.