Siin üks südamlik tagasiside lugejalt, mille tahaks kohe ära avaldada. Lisan omalt poolt kommentaariks niipalju, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ja seda ka, et sõpra tuntakse hädas. Kriisiolukordades tulevad välja need, kellega võiks koos luurele minna. Ja meil Irjaga on ka teada, kes nad on. Aga siin on kiri ise:
Tere!
Ärge heitke meelt.
Te olete üksteisel olemas ja see on kõige peamine.
Õnnestunud/ õnnelik lähisuhe pidavatki elu peavõit olema, hoidke seda ja ärge laske kedagi enda vahele. Sest koos olete te murdumatud.
Irja, ära heida kaotatud „sõbra“ pärast meelt. Osad inimesed tulevadki meie ellu lühiajaliselt, osad selleks, et jääda. See nn „sõber“ järelikult ei olnud jääja. Sina ei pea tema südametunnistus olema. Keegi ei tohiks nagu kellestki mõjutatav olla, igaüks peaks ikka oma peaga mõtlema.
Loen ikka teie blogi huviga. Mõni asi loomulikult ei meeldi, aga mulle meeldib ausus ja seda leian ma siit blogist küllaga. Saan ka aru, kui nurkaaetuna Inno ennast tundnud on. Ja ta on sellest välja tulnud, mitte murdunud. Ja tõesti raske on ainult ühepoolselt kirjutamata nn eetikaseadusi järgida, kui teine pool seda ei tee ja seda olukorda ära kasutab. Loodan, et teil kaob varsti ära vajadus sõdida, ja saate oma elu rahus ja armastuses edasi elada.
Jõudu. Teie blogi pidev lugeja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar