Mille tahaks samuti ära avaldada:
Tere, Irja!
Keskpärased inimesed liiguvad karjas ja koonduvad vaistlikult kõigi vastu, kes on erinevad. Miks sa arvad, et mingi taskupoeet, kes on tuntud peamiselt oma lokkide poolest (ja et ta teie blogis esines), peaks üldse olema väljapaistev isiksus? Tunnistan, et naersin selle koha juures, kus Inno kirjeldab Aapo Ilvese häbi, et tal on inimestega teie pärast "ebameeldivusi" olnud. Tunnen kaasa, Irja, täiskasvanuks saamine on raske. Aga näiteks Aapole pole seda üldse antud.
Kui saad oma solvatud sõbratunnetest üle, siis loodan, et suudad temast mõelda vähemalt kaastundega.
Tervitades
anonimus
4 kommentaari:
Hehh, suur tänu. Lubasin küll, et ma ei kirjuta sellest avalikult, sest organisatsioon ei tahtnud, et see välja tuleks, aga nagu ma korduvalt öelnud olen, kõige suuremaid kuritegusid pannakse toime nelja seina vahel, kinnistes kohtusaalides ja suletud organisatsioonides.
Kujutasin ette, kuidas nüüd tuleb kommentaare, et hee, paras, ise oled süüdi. Ja mõtlesin, et ehk oleks parem seda ikkagi varjata, et näida tugev ja mitte anda vaenlasele põhjust rõõmustada. Aga miks? Miks varjata pisaraid, kui mul on valus? Mis on nõrkuses häbenemisväärset?
Kusjuures kõige naljakam on see, et see oli sõber, kelle heaks mina oleks teinud mida iganes. Unistasin, et viin kogu NAKi, kui ülejäänud pärandusraha kätte saan, kogu kambaga Kanaaridele. See on minu suur viga, et kui ma inimese südamesse võtan, siis ma võtan 100 % ja olen piltlikult nõus tema eest surema. Ma ei tohi lihtsalt oma südant enam nii lahti teha.
Teate, mis oleks öelnud mu armas isake, kui ta elaks? Ta oleks mind kallistanud ja öelnud, et ahh, saada ta persse. Vat nii oleks öelnud mu isake.
Ma olen tegelikult selle kogemuse eest tänulik, sest hirmus on elada vales. Kujutades ette, et sul on
sõber, kui see sõber tegelikult käib mööda inimesi ja klatshib sind taga. Tõde on hea teada, kuigi see tõde võib olla valus.
Ja tõde ei tohi varjata.
Huvitav mis kohutavad kannatused Poeeti siis tabasid, et ta nii labaselt oma sõpru sõimama läheb? Pealegi naisterahvast.
Ta on ju niigi pisut regivärsi-mehe moodi- mis sellisel üldse häbeneda või kannatada on? See on sama tobe, kui punkar tuleks sind sõimama, et ühiskond ei tunnusta teda...
Peab ikka mees olema! -nagu kanad ütlevad. Mehed ei vingu...
Järsku Poeet oli veidi napsitanud ja ülemeelikus tujus? Lubas endale veidi krõbedamat teksti panna. Võibolla kainenenuna kahetseb silmad ja kõrvad peast. Või joob edasi suurest kurvastusest. Kas on mingi võimalus andestamiseks? Poeet saadaks lilled? Kirjutaks luuletuse, või lihtsalt tuleks ja vabandaks südamest.
Võimaluse augukese peaks ju jätma.
Mina andestan ikka, ma olen juba selline. Aga NAKi listis ütles Aapo mulle, et Irja oli nõme, aga saab andeks. Kuidagi perversel moel sain süüdlaseks mina. Kuna ma ei olnud nõus haigena naklasi enda juures majutama ja tahtsin puhata.
Ja Piret Jaaks alias Florian küsis oma blogis juba, et kaua me, jänkupojad (silmas on siis peetud naklasi) neid kahte madu (siis meie Innoga) oma rinnal soojendame.
Enne leppimist tuleb ikka palju rääkida.
Postita kommentaar