Üks tagasiside seoses Pulleritsuga ja minu vastus

Priit Pullerits, kujutis internetist, ja üks miki.

Tuli selline tagasiside kommentaaridesse:

hahaha! ei saagi enam siit lehelt kuidagi ära. hästi panete ikka. aga räägi inno, mis sa pulleritsu-priidikust arvad ja tead?
Mult on väga palju küsitud Priit Pulleritsu kohta. Ja ma pean ausalt ütlema, ega ma tema kohta eriti palju ei tea. Aga ühtega koma teist siiski meenub.

Kui ma olin ajakirjandusrebane, siis rääkisid ülikooli vanema kursuse tudengid, see on siis näiteks Urmas Loit ja Margus Sanglepp, lugusid sellest, kuidas Pullerits oli käinud nõuka aja lõpus sõjalise loengutes ka siis, kui seal enam kedagi ei käinud. Ta oli selline läbinisti "viieline" noormees, kes siis vahtis sõjalise algõpetuse õppejõuga tõtt. Kahekesi auditooriumis. Ja ma ei tea, mis edasi sai, ilmselt nad läksid laiali, Pullerits sai matriklisse viie, mida ilmselt ükski tööandja enam ei arvesta. Kui ajakirjandusturul üldse keegi matrikleid kontrollib. Aga see selleks.

Et Pullerits oli selline naljakas tegelane. Kes oli hästi tubli ja selle tubliduse tõttu saadeti millalgi 90ndate alguses mingi vahetusprogrammi raames USAsse Columbia ülikooli õppima, semestriks või nii. See on maailmakuulus ajakirjanduskool. Ja kui ta tagasi tuli, oli meie kursus, kus õppisid sellised korüfeed nagu Selle Mõtsar (Luik), Daniel Vaarik, Jaanus Piirsalu, kadunud Argo Taal, Lennart Madisson, Aivar Aotäht, Tiina Salumäe, Erkki Peetsalu, Tomi Saluveer jpt, esimene, kellele ta hakkas oma uut välismaist õpetust edasi andma. Ja see oli väga tore, vähemalt esialgu. Me saime kohe kiiresti kätte välismaise õpetuse, kohe esimesel kursusel, mistõttu suur osa kadus kohe tööle. Mina kaasa arvatud. Sest meie kursus oli ka üks esimesi, kellele enam suurt stippi ega õppetoetust ei makstud. Kuigi ülikooli astudes olin ma sellega arvestanud. Tuli hakata ise vaatama, kust saab.

Ok, aga ma lubasin kirjutada Pulleritsust. Et algul oli kõik väga änksa, aga siis hakkas ta end kordama ja muutus väga küüniliseks. Tahtis, et me teeks kõike nii nagu USAs. Küsitleks uudise tarbeks kümneid inimesi jne. Ja tema antud feature (see on selline pigem nn ülevaate-lugu, peamiselt ajakirjades kasutatav) kursus oli päris jube. Seal ta tahtis, et räägitaks sadade inimestega. Meie naersime Pulleritsu välja, kuna teadsime, et mees on ludri. Aga meist järgmine kursus, kus õppis selline korüfee nagu Epp Saluveer (Petrone), sai ainult Pulleritsu õpetust, Pullerits oli ka nende kursuse juhendaja. Ja sealt tulid siis lõpuks sellised robot-ajakirjanikud, kelle Pullerits värbas kõik oma ajakirja Favoriit (tegelt oli see Kalle Mülleri ajakiri, Pullerits oli peatoimetaja). Ja kes siis jooksid, jalad rakkus (muide, Pullerits kah alati jooksis tänaval, ta ei suutnud rahulikult kõndida, ilmselt suurest seksuaalsest rahuldamatusest, kuna tal on väga kuri naine), mööda linna ringi ja küsitlesid inimesi. Ja need lood, mis ilmusid, neist oli küll näha, et on nähtud ilgelt palju vaeva, aga tundus, et suur osa sellest vaevast oli asjatu. Aga Pulleritsul vedas, tal oli kasutada ammendamatus koguses tudeng-tööjõudu, keda ta siis ohjeldamatult ekspluateeris. Et Müllerile pappi teenida. Selline asi oleks tänapäeval ilmselt mõeldamatu, et õppejõud laseb oma üliõpilastel oma ajakirja lugusid kirjutada. Või et õppejõud on mingi ajakirja peatoimetaja, ühtlasi. Mingi täiesti ülikoolivälise projektiga seotud. Sest, olgem ausad, Pullerits istus suurema osa ajast ülikooli peahoone vastas, endise Greifi ajalehetrükikoja maja katusekorrusel, kus asus Favoriidi toimetus. Kutsus sinna üliõpilasi, parandas seal hindeid. Ainult loenguteks (NB! jooksis!) üle tee peahoonesse, ja siis jälle tagasi, keel vestil. Me vaatasime seda Pulleritsu kui ilmalummutist. Ja ma läksin temaga nii raksu selle oma tudengite erabisnesis kasutamise pärast, et ma talle seda feature kursust enam ära ei teinudki, vaid tegin tema õpilasele Epp Petronele (kes kandis parasjagu nime Väljaots).

Nii et siis selline mees. Aga temaga sai nalja ka. Nimelt oli ta alati hästi usin ja käskis meil siis kirjutada uudislugusid, kupatades meid linna peale, nagu ta oli seal USAs õppinud. Siis me läksime. Ja kirjutasime oma asjad kokku. Peagi aga saime aru, peamiselt Jaanus Piirsalu nutika nina tõttu, et palju paremaid tulemusi annab see, kui lood välja mõelda. Kui kirjutada väljamõeldud tegelastest ja sündmustest, sest kus Pullerits ikka jaksab kõike üle kontrollida. Pealegi oli ta suht elukauge ja ses mõttes rumal mees. Ei teadnud elementaarsemaidki asju, isikuid, nimesid. Sest, lõppeks, on ta ju hingelt spordiajakirjanik. Ja siis me mõtlesime neid asju välja ja saime mõnusalt ülejäänud aja istuda näiteks Püssi külgbaaris või siis Humalas, mis oli veel avatud. Probleem tekkis siis, kui Pullerits tahtis parimad lood nö preemia korras Postimehhe viia, avaldamiseks. Siis oli asi veidi täbar, aga me vingerdasime ikka kuidagi välja. Need lood siiski ei ilmunud. Muidu oleks vast nalja saanud.

Noja Pullerits oli muidugi hästi arg mees. Ükspäev, loengu lõppedes, astus ta minu juurde ja tegi hästi sellise usaldusliku näo pähe ning küsis, mis ma temast arvan. Ja mis ma üldse tema loengust arvan. Ja mis teised temast arvavad. Ma siis ütlesin, et mis ikka, midagi eriti ei arvata. Ma ei hakanud ju rääkima, et teda peetakse otuks. Siis oli Pullerits väga meelitatud, kutsus mind isegi kaasa, tee peale, et arutada seda ajakirjandusõpetuse asja ja muud. Ma tegin ka tähtsat nägu, et jaa-jaa.

Ma Pulleritsule väga meeldisin, aga me läksime kahjuks tülli, kui ta kaitses oma magistritööd, mis oli ühe USA ajakirjandusõpiku tõlkimine eesti keelde. Mu meelest oli see küllalt sitt õpik, mis ta kokku kirjutas ja ma ütlesin selle tema kaitsmisel otse välja. Pärast seda sai ta hirmus pahaseks, keeras mulle sitta, ja ma ei julgenud enam ühelgi kaitsmisel osaleda. Umbes sel ajal jäi minu õppetöö Tartus kahjuks katki. Kuni ma 2000ndate algul uuesti end õppesse taastasin ja lõpetasin Avatud ülikooli kaudu.

Aga ma kaldun ikka teemast kõrvale. Pulleritsust pidin ma jutustama. Naljakaid asju oli veel. Nimelt, kui ta USAst saabus, siis nägi ta välja nagu mees USA ajakirjandusõpiku kaanelt: selline vuntside, triiksärgi ja lipsuga, nokats peas. Ta oli nagu Miki-Hiir. Tõesõna. Täielik naljanumber. Aga me keegi seda talle otse ei öelnud. Ja siis ta jooksis kogu aeg, ja diplomaadikohver oli käes. Ja nokats oli kogu aeg peas, nii suvel kui talvel. Mingi hetk ta õnneks loobus sellest nokatsist, ilmselt tegi keegi talle märkuse. Aga triiksärk, lips ja vuntsid jäid. See nokats, mida ta kandis, oli veel eriti suur number, suure pea jaoks. Pulleritsu pisike peanupp kadus sinna sisse ära.

Mu meelest on Pullerits leidnud täpselt selle koha, mis talle on paras. Ja see on suusablogi. Või õigemini vist spordiblogi on selle nimi nüüd. Õppejõuks ta ei sobi. Ja ajakirja juhtima samuti mitte. Ta on kuidagi elukauge, stampides kinni, pole loomingulist lähenemist. Ja samuti on ta liiga range, kipub end liiga tähtsaks tegema. Kuna ta on rumal, aga ei taha lasta sel välja paista.

Aga kindlasti on neid inimesi, näiteks Pullritsu juhendatavalt kursuselt, kes teavad tema kohta palju säravamaid lugusid rääkida.