Möödus suvi, XV peatükk

Pildil kodutütred 1937. aastal.
-------
“Ei, mina ei lähe,” vastas Ats. “Ta peab aru saama, et ma nendest iganenud kommetest lugu ei pea. Ise on ta haritud tüdruk, kuid sellest aru ei saa, et ajaga peab kaasas käima.”
“Aga ma leian, et see on ilus traditsioon.”
“On aeg juba aru saada, et see kõik on vaid rumalus. Mina olin noor poisike, kui taipasin, et jumalat kui sellist pole olemas. Juhtus korra, et kukkusin sügavasse kraavi. Rabelesin end sealt viimaks välja ja tulin koju. Kui ma sellest kodus rääkisin, seletas mulle vanaema, et eks ikka armas jumal sind sealt välja päästnud. Juba siis vastasin talle, et kui ma jumala peale oleks lootma jäänud, siis oleksin ma senini seal kraavis olnud.
Inimene peab lootma ikka iseenesele, iseenesesse peab ta uskuma. Ainult nõrgad ja jõuetud on välja mõelnud jumala.”
“Sa arvad siis, et jumala ülesandeks on käia mööda kraavikaldaid ja aidata välja neid, kes sinna sisse kukkunud?”
“Aga see on ju usu printsiip, et jumala tahteta ei lange sul juuksekarvgi peast,” sõnas Ats.
“Mitte usu, vaid üksikute uskude, nende hulgas ka ristiusu põhimõte,” vastas Jüri. “Kuid võtame näiteks deismi, mille lõi alles möödunud sajandil prantslane Lamarck! Siin räägitakse, et jumal lõi maailma ja pani ta liikuma kindlate seaduspärasuste järgi. Deistid väidavad, et jumal ei sega meie, see tähendab inimese isiklikku ellu vahele.”
“Kuid lõpuks on usu mõjul kirjutatud kõige häbistavamaid lehekülgi ajalooraamatusse,” lausus Ats.
“See ei ole mitte usk, vaid usuhullus,” vastas Jüri. “See on õige, et leidub väga palju fanaatikuid, kes kinnitavad, et ainult nende usk on õige, ja seistes vankumatult oma usudogmade ja ideede küljes kinni, on võimelised hävitama teisi, kes usuvad või mõtlevad teisiti. Mina isiklikult ei tee vahet uskude või usulahkude seas. Kui tahad, võid sa olla katoliiklane, muhameedlane või juudiusku. Võid kummardada Buddhat, Allahit või kui meeldib, siis kasvõi seda lehma seal – mulle on see täitsa ükskõik. Ja võid ka mitte uskuda, mina sind jumala olemasolus veenma ei hakka. Kuid tean seda, et kui inimene usub jumalasse, siis ta tunneb teatavat moraalset kohustust oma ligimese ees ja ei mõtle ainult endale.“
„Aga milleks peab siin tingimata olema usk,“ tähendas Ats. „Selle asemel võib ju olla kohustus ühiskonna vastu. Tahe viia ühiskond edasi parema ja helgema tuleviku suunas!“
„Ma ei usu, et sa suudaks kasvatada tervet inimkonda nõnda, et ta ei mõtleks enesele, vaid elaks ainult ühiskonna huvides…“
„Aga miks mitte?“ küsis Ats.
„Sellepärast, et sa ei suuda kunagi kaotada eluvõitlust – võitlust oma olemasolu pärast.“
„Aga kui ühiskonnas on kaotatud klassivastuolud?“
„Likvideerida eluvõitlust looduses on võimatu. Ainult siis, kui sa sead indiviidid üksteisest niivõrd kaugele, et nad teineteist ei mõjuta, et nad ei puutu teineteisega oma elutegevuses absoluutselt kokku. Ainult nõndamoodi võid sa likvideerida looduses eluvõitluse. Seda on aga praktiliselt võimatu läbi viia.“
„See on looduses, kus on tegemist indiviidiga, kes ei mõtle. Inimesi on aga võimalik kasvatada, õpetada. Kui sa viid nad nii kaugele, et nad mitte millestki puudust ei tunne, siis on ka eluvõitlus likvideeritud,“ vastas Ats ja tõusis.
„Siin sa juba tabasid naelapea pihta. Võitlust oma olemasolu pärast ei saa kunagi likvideerida, seda võib ainult nõrgendada. Mispärast? Aga sellepärast, et sa ei suuda kunagi inimkonda nii kaugele viia, et ta oleks täielikult rahul ega tunneks mitte millestki puudust,“ lausus Jüri ja vaatas kiriku suunas.
„Aga nüüd rutakem vastu kirikulistele!“

„Me oleme siia kokku tulnud selleks, et pühitseda…“ rääkis köster paatoslikul toonil, kui istuti söögilauas.
Me teame isegi, milleks siia oleme kokku tulnud, mõtles Jüri, kuid pole parata, peab selle igava kõne ära kuulama. Peagi ta tüdines sellest ja hakkas saabunud külalisi jälgima.
Aukohal istus Leida oma pikas valges kleidis, ja tundus, et kärsitult. Ühel pool temast oli Ats, kes varjas käega peale tikkuvat haigutust, teisel pool tüse taluperemees, arvatavasti mingi lähem sugulane, kes jälgis tähelepanelikult kõnet, samal ajal oma punakaid husaarivurrusid keerutades.
Meessoo esindajaid oli vähe, peale köstri ja linnast saabunud võõraste vaid mõned üksikud taluperemehed ja kaks maapoissi. Naised olid enamuses noored punapõsksed maatüdrukud ja nende sekka eksinud vanemad taluperenaised.
Nüüd peatus Jüri pilk Leal, kes oli ta parempoolseks lauanaabriks, ja ta suutis vaevu maha suruda ohet. Nurjas mu ilus plaan, mõtles ta. Täna ei tule enda täisvõtmisest midagi välja!...