See on tõestisündinud lugu vägivallale vastuhakkamisest, mida rääkis minule mu isa ja temale tema isa. Ja see on tõestus sellest, et eesti talupojad ei olnud sugugi allaheitlikud nässid, kes üksnes mõisatallis peksa said.
Nimelt kõndinud kord mu vanavanavanaisa Juhan Vaher, suur ja tugev mees, Jüri poeg mööda teed ja vastu tulnud mõisnik kaarikuga ning käsutanud: Mats, tee pealt eest! Vanavanavanaisa ei mõelnud pikalt, ta kiskus kaariku aistest lahti ja lükkas mõisniku ühes kaarikuga kraavi. Jõhkralt.
Ta ei keeranud mõisnikule teist põske ette ega lasknud tollel endale mats öelda. Ta hakkas vastu. Ja teate, mõisnik hakkas teda kartma. Vanavanavanaisa sai endale karjamõisa, kus tal oli hulk loomi, ja ta suri rikka mehena. Tema poeg, minu vanavanaisa Samuel-Konrad ehitas jällegi isa rahade eest Tartusse maja.
Sellistest talupoegadest ajalooõpikud ei kõnele. Ometigi sillutas just selliste talupoegade julgus ja pealehakkamine teed Eesti pärisorjusest vabastamisele ja lõpuks ka omariiklusele.
Tahan olla oma vanavanavanaisa vääriline ja seepärast ei lepi ka mina mitte iial vägivallaga. Lükkan kraavi selle, kes mind sõimata julgeb.
Sest vaid nii saab olla tõeliselt vaba - ja õnnelik.
1 kommentaar:
Ööloom :)
Te arenete koos oma blogiga päris jõudsalt. Võiks öelda, lausa seitsmepenikoormasammudega. Olen algusest peale teie blogi sirvija olnud, aga viimasel ajal on kuidagi meeletu pauer siia sisse tulnud.
Vihaga ärapanemise tunneb ära ja see kõrvalseisjat teie poolt olema eriti ei innusta, kui aga asi hakkab literatuurseks (vahel lausa huumoriks) kiskuma, siis muutub see palju nauditavamaks. Ilmselt endal ka positiivsuse foon tõuseb, kui rusikat taskus ei pea kandma.
Jõudu ja edu!
Postita kommentaar