Minu maffiamehed, osa III

Tuleb meelde, kuidas me Riksiga tuttavaks saime. Ööklubis Atlantis. Hakkasin sealt just parajasti ära minema, kui mu teele astus selline natuke Andrus Värniku moodi mees, jäme kuldkett kaelas ja ütles, et ei lähe ma kuhugi. See oli Riks.

Me ei saanud pikalt rääkida, sest Riks pidi "päästma" oma sõpra, kes tahtis Atlantise mängupõrgus kogu oma raha maha mängida. Riks võttis sõbra käest rahakoti ära, et ta ei saaks oma rahasid maha mängida. Ta oli siuke hoolitsev.

Atlantise turva oli mu pärast mures. Kui ära hakkasime minema, siis küsis, kas ma ikka tahan selle mehega kaasa minna. Ma ikka tahtsin.

Pärast Atlantist läksime ühte söögikohta, mis on praegu Rasputin, ja seal käis Riks baaridaamile senikaua peale, kui too oli nõus talle õlut müüma. Õlut nimelt ei tohtinud sel kellaajal enam müüa, aga Riks sai alati kõik, mis tahtis. Ta oskas küsida.

Seejärel Kuusteist Kuuli - oli siuke pleiss Tartus. Igatahes oli seal miski firmapidu ja klubi oli suletud ja mängiti mingit penskarite muusikat. Aga Riks kloppis ukse taga ja nõudis sisselaskmist. Viskas uksemehele tonna ja DJ-le tonna, et see "normaalsemat" muusikat mängiks.

Need, kelle pidu see oli, vajusid siis vaikselt ära ja Riks koos sõpradega vallutas tantsupõranda. Riks ütles mulle, et armastab mind, ja mina noogutasin. Kuidagi hea ja turvaline oli olla. DJ mängis kuni kella neljani öösel ja meri oli põlvini...