Ayelet Waldman põhjustas Ameerikas skandaali

sellega, et kirjutas New York Times´i kolumnis sellest, kuidas ta armastab oma meest, kirjanik Michael Chaboni rohkem kui nende nelja last. Ja sai tohutu hukkamõistu osaliseks. Kõik kanatädid ärkasid korraga, pistsid kaagutama, nagu kõri kannatas, ja vaene Ayelet, kes ise ka kirjanik, tunnistas, et mõtles koguni enesetapule. Ameerika Elle tegi temaga sel teemal intervjuu ja seda oli ausalt öeldes päris pelutav lugeda. Et ühiskond n õ u a b, et laps oleks naisele kõige tähtsam. Nagu Jumalaemale Jeesuslaps.

Tegelikult, kui naisel on mehega hea seksuaalne klapp ja sobivus, siis ma arvan, nagu nelja lapse ema Ayelet Waldmangi, et tähtsaim on mees. Last armastaks ma ka, selge see, kuna ta on osa minust ja temas on ka midagi mu isast. Aga ma armastaks õunapuud rohkem kui õuna.

Ma arvan, et selline kirglik, emalõvilik kiindumus lapsesse, ta troonile seadmine tekitab lapses süütunde ja kohustuse sama palju vastu armastada, mis ei lase tal ise, omas elus õnnelikuks saada. Hale on vaadata naisi, kes ei lase oma lapsi iseseisvuda, sest neid kohutab teadmine, et kui laps pesast lendab, siis nad peavad oma "vanamehega" teineteisega elu lõpuni tõtt vahtima. Nagu kaks tapjaks koolitatud rotveilerit (vanainimeste võimumängud on kõige karmimad ja panused on seal ka kõrged, sest eesmärgiks on teine üle elada).

Aga ma lepin ka rahumeeles teadmisega, et naistel, kes elavad paarisuhtes mehega, keda nad ei armasta, saabki laps mehest tähtsamaks. Lapsest saab see tegelik elukaaslane, õige armastatu. Tõsi, platooniline. Nagu mina olin isale. Ja tõesti, isa ei olnud mulle isa selle sõna traditsioonilses mõttes, ta oli mu armastatu. Nõnda on armastatud, muide, ka paljud pojad oma emadele.

Kui ma kunagi lapse saan, siis tahan olla talle hea sõber ja olla tema jaoks olemas, kui tal mind vaja peaks olema, aga ma ei taha teda endaga siduda. Mul on juba keegi, keda ma armastan kõige rohkem, kogu südamest, elu lõpuni. Inno.