Üks tagasiside perevägivalla kohta

Saabus selline huvitav tagasiside:

Tere Inno ja Irja,

Olen teie blogi juba tükk aega lugenud, aga pole näinud põhjust siiani sõna võtta. Tegelt ei tea, kas peaks seda praegugi tegema, aga vägivalda suhtutakse tõesti kuidagi pealiskaudselt meie ühiskonnas.

Ma läksin paar aastat tagasi vägivalla tõttu oma lapse isast lahku. Õigemini siis mingit last veel ei olnudki. Olin just paar nädalat varem teada saanud, et olen rase. Suhted olid juba mõnda aega sassi olnud tegelikult, aga sellist käitumist poleks temalt oodanud, sest pidasin teda erimeelsustest hoolimata mõistlikuks meheks.

Igatahes oli talv, külm. Külmetusin ja sain omale munasarjapõletiku. Tundsin end suht räbalalt, süda oli ka paha ning nõrkus peal. Hakkasin siis ühel õhtul alumisele korrusele tualetti end vedama kui keset tuba lihtsalt kokku kukkusin, pilt kadus eest ära. Selle asemel, et muret tunda, mis viga, tuli äigas ta mulle paar korda jalaga ribidesse ja karjus, et mida ma teesklen, pole mul häda midagi. Ja läks õue suitsu tegema.

Suutsin end siis nii palju kokku võtta, et emale helistada ning lasta tal kiirabi kutsuda. See tuli, tegi valuvaigistava süsti (põletiku tõttu oli jube kõhuvalu), andis rohtu iivelduse vastu ning kui julgesin muret tunda nende paari jalahoobi pärast (et ega lootega midagi juhtuda ei võinud), siis nähvati lihtsalt, et ärgu ma luuletagu selliseid asju kokku. Mees oli muidugi juures ja tegi kiirabi juuresolekul ontliku pereisa nägu.

Igatahes, kui meedikud minema läksid, oli mees nii püha viha täis, et julgesin omale abi kutsuda. Võttis ära mu võtmes ja tõstis mu sõna otseses mõttes tänavale (õues oli -10 kraadi!), T-särgi väel, ilma telefoni, raha ja millegi muuta. Naabri juurest sain vähemalt helistada samas linnas elavale vennale, kes mu üles korjas ja seejärel poolenisti ust maha lõhkudes mu asjadel järel käis.

Kõige kummalisem ongi see, et kunagi ei või ette teada, millal teine inimene vägivaldseks muutub. Mu tollane elukaaslane ei näidanud varem ühtegi sellist märki välja, oli väga hoolitsev, ei pruukinud alkoholi, ei tõstnud kunagi kellegi vastu kätt, oma pereliikmetest rääkimata. Nagu välk selgest taevast.

Mees üritas pärast muidugi lepitust otsida, aga vend tegi talle suht kiiresti selgeks, mis saab, kui ta peaks julgema mulle läheneda. Ja lapsega on kõik korras- plika on nüüd kolmene. Mees ei ole teda kunagi näinud ning seni kuni mina lapse huvide eest seisan, ei saa ka nägema.

Kauneid pühi :)
S., kes eelistab olla anonüümne.

Minu kommentaar:
minu lapsepõlvekodus oli umbes sama seis, kus isa pidevalt oma võimu näitas ja ema muudkui kannatas, kas siis püüdest lapsi kaitsta, või muidu ka. Ja miski sellele lõppu ei teinud. Ja keegi ei uskunud, näiteks vanaema, mu isa ema, kui talle rääkisin. Ja kui ära rääkisin, siis isa oli mu peale tige, ja tahtis ka vanaemale kallale minna, kui too teda manitses.

Meil polnud kodus telefoni ka, ema ei saanud kedagi kuskilt appi kutsuda, kui isa oma pere liikmeid peksis. Ja pärast emal viha lahtus, ja isa ähvardas ka, et tapab ta ära, kui kellelegi midagi räägib. Ema oli laste pärast mures, kuigi mu meelest asjata. Ta oleks pidanud rohkem enda peale mõtlema. Sedasi oleks ta olnud parem eeskuju oma lastele. Nüüd andis ta eeskuju, et vägivalla ees tuleb lömitada, mis pole tõsi. Vägivallele ei tohi armu anda, sellele tuleb vastu seista.

Vägivallajuhtumid ei tule enamasti välja, sest vägivallatsejatel on huvitav omadus oma tegevust ja kõiki jälgi väga oskuslikult peita. Võõrastele nö naha vahele pugeda, nahaalselt. Pigem jäävad hoopis teised süüdi! Täielik kurioosum.