Lapsed on külalised inimese elus. Nende tulekuks peab valmis olema. Ja midagi ei ole hullu, kui nad tulevad (ja õigel ajal ära lähevad). Aga nad ei saa muutuda eesmärgiks omaette, neid ei saa hakata armastama (armastus on egoistlik nähtus, seotud omandi-instinktiga, kas pole?!). Laps on liiga nõrk ja väeti selleks, et teda armastada, sest armastus hakkab nõudma vastu-armastust. Ja kui seda ei teki, tuleb viha. Samuti ei saa laps rahuldada kõiki armastusega seotud nüansse, nagu seks. Kuigi seksitakse ka oma lastega, aga see pole õige.
Ja midagi ei juhtu, kui neid külalisi ei tule. Mehel piisab täiesti naisest ja naisel mehest.
Ja laps ei saa muutuda elukaaslase aseaineks.
4 kommentaari:
No see pole mingi armastus, mis vastu midagi nõuab.Kust taoline arusaam domineerima on pääsenud?
Nii on ilus mõelda, Tiiu, et armastus ei nõua midagi vastu.
Kas ma peaksin Sind mõistma nüüd nõnda, et kui Irja näiteks haigestuks ja seksi enam ei ihalda, et siis on ka Su armastus otsas?
Tervetes perekondades on laps ikka perekonna täisväärtuslik liige mitte "külaline".
Postita kommentaar