on juba kogunenud.
Panen nad siia kokku, mis hiidvana kirjutas Õhtulehe kohta ja mis ma ise kirjutasin Äripäeva kohta. Kel miskit meeles, võiks siia juurde kommentaaridesse lisada. Miks mitte saata meile pilte. Oleme valmis neid honoreerima.
Hiidvana kirjutas:
Õhtulehel oli ju siiski paremaid aegu kah. Nii kümne aasta eest, enne veel kui Urmas Vahe koos oma teletupsude Marko Mägi ja Aarne Rubeniga, minema luhvitati, enne kui Hille Grünberg end regulaarselt nii segi kammis, et toimetuses tantsu hakkas vihtuma; enne veel Katrin Roht end päris ajakirjanikuks hakkas pidama. Umbes toona, kui Hõbekas, kasvõi küüned tagurpidi ja sapsud vahus, püüdis Erilaidu minema kangutada.
Ja kui tagasi mõelda, siis nii igal halval, kui igal heal asub kusagil üks "emajuur".
Õhtulehel oli selleks kujundusosakond ja täpsemalt peakunstnik Remmelga isik.
See sündinud võllaroog võis ette hoiatamat astuda kuitahes tähtsate onude, kuitahes tähtsale koosolekule ja omaette hälvikuhäälel pobisedes: "putzi, putzi, putzi", muuta kogu koosoleku mingiks Arkadi Raikini etenduse läbikukkunud peaprooviks. Vähe sellest, ta jeekim õpetas seda häält tegema ka kogu oma alluvaskonna. Võite ette kujutada hiidtähtsate isandate nägusid, kui neile tutvustati toiemtust ja tüüriti lõpuks ka kujundustuppa. Seal aga askeldas mingi hälvikute ühendkoor loitsides "putzi, ma ei või" ja vahele "vakk, vakk, vakk".
Risto Mandre (ka tindipeaks hüütu) läks nii vallatuks, et koostas ja allkirjastas kaks seletuskirja. Mõlemast printis ta aegsasti valmis koopia, allkirjastas ja riputas laua kohale. Üks seletuskiri oli puhuks "miks ma tööle hilinesin" ja teine "kuidas ma ebakaines olekus tööl viibisin."
Loomulikult ei saanud seni, kui sarnane oportunistikoobas elumärke ilmutas, juttugi olla mingist Äripäeva sarnasest jupiparadiisist, kus kurjade kuulujuttude kohaselt võis käskkirja saada ka vale käega telefonitoru haaramise eest.
Inno kirjutas:
Noh, eks tegelt kõik väljaanded olid 10 aastat tagasi hoopis teised kui praegu.
Meenub, et kuskil 10 aastat tagasi, kui Äripäev pesitses veel Tulika tänavas, ja oli mõnus reede õhtu, sadas ühtäkki püstolreporter Raul Kalev toimetusse sisse ühe tähtsa härraga, kes osutus üheks ETFC Grupi ninaks Ants Laoseks (endine ministrihärra), kel oli kaasas mitu kasti alkoholi, mingit viina, likööre, ja muid napse. Laos oli just mingi alkoholitootmise käima pannud. Ja siis kargasid kõik ligi ja kukkusid jooma. Ka Äripäeva bossud Rõtov ja Vaher tinistasid mõnuga. Joodi poole ööni, nii et mõned jäidki toimetusse magama. Pärast meenutati seda ainult hea sõnaga. Jah, see oli aeg, mil toimetuses võis õhtupoolikul isegi suitsu teha (hiljem Rõtov proovis Pärnu maanteel oma kabinetis kah, ja pani prügikasti põlema, nii et kogu maja tuletõrjealarm läks tööle ja isegi tuletõrjeauto käis kohal. Kogu ventilatsioon, kõik korrused olid tossu täis), joomisest rääkimata. Vahel oli iga õhtu väike tinunni panek. Ja kõik olid palju õnnelikumad ja vahetumad kui hiljem, kus asjad hakkasid üha enam mööda nööri käima.
Hiidvana kirjutas:
Jep, huvitav kas tolle jupistumise tõttu kadusid ka vähegi põnevamad tüübid toimetustest ning vadus vähegi pöörasem vaim vastu maad? Ja millest see jupistumine alguse sai?
Ma ei kiida üldsegi Viimsi raadiot või Nõmme raadiot, aga StarFM ja Sky raadio jäävad TOP-raadiole (tema hiilgeajal) alla iga ilmaga.
Praegune Eesti Loodus ja see mida mina harjusin lugema on sootuks erinevad asjad. Ostsin Posti ja Liivimaa kulleri ning sain rohkem, kui Postimees, Päevaleht ning Õhtuleht kokku.
Mnjah, kuidas see kõik läks nii?
Minu täiendus veel:
1993-1994. aastal, kui Tartus nn Tervishoiutöötajate majas pesitses ajaleht Liivimaa Kroonika, see oli siis üks vastloodud punt selle LK asemele, mille LK endine toimetaja Kalle Müller Postimehe tiiva alt minema viis. Selles vanas LKs, mis sai nimeks Liivimaa Kuller, töötasid paeguse SLÕhtulehe kandvad jõud nagu Koorberg, Väljaots, Esko. Ja Ingrid Veidenberg, hilisema nimega Tähismaa.
Ja siis see uus seltskond, kes LKd tegi, need olid Piret Tali, Tiina Kuuler, Karl-Martin Sinijärv, Valdo Jahilo, tõusid kiiresti Eesti kõige loetavamaks nädalaleheks, edestades parimatel päevadel isegi Ekspressi. Seal oli kõike: klatši, kõmu, uudiseid, kultuuri, reisikirju, huumorit. Asi arenes mühinal. Ja keegi ei pannud pahaks, kui KMS tuli õhtul kell 8 toimetusse, valas oma õlleklaasi pudelist ääreni viskit täis, ja hakkas siis kirjutama. Ja kirjutas hommikuni, kõik oma asjad valmis.
Ja õllepudelid olid pidevalt laudadel, tehti suitsu, ja käis päris korralik jämm. Aga rahvale, so lugejatele see produkt väga meeldis. Tegijatele kah meeldis, ja eks see paistis välja. Tiraaž oli miski 50 000 ringis, lugejate arvu toona keegi eriti ei mõõtnudki, aga see võis olla nii 300 000. Kusjuures mingit erilist müügitööd selle taga polnud.
Praegu on lehtedest tunda, et lugusid kirjutatakse mingist kohustusest, pole sellist mõnusat fiilingut. Kõik on ära reglementeeritud ja kohitsetud. Ok, panganduses on selline kord ilmselt vajalik, aga loominguline töö kannatab. Lehtedes pole enam säravaid lugusid. Millest oleks tunda, et need on mõnuga tehtud. Mis poleks tehtud tegemise pärast.
10 kommentaari:
Jaa, vana Liivimaa Kroonika oli suurepärane ja naljakas asi, eriti nautisin Karl Martin Sinijärve ja Siim Nestori kirjutisi, kes kirjutas Indrek Teipi nime all muusikaarvustusi, need olid vaimukad, värsked ja ajakohased.
Endel Buki all kirjutas raamatuarvustusi vist KMS. Siis oli võimalik teha nagu seeni pärast vihma tekkinud baarivõrdlusi, kusjuures ühe eriti võika keldribaari iseloomustamiseks kirjeldati tema ukse kõrval olevaid prügikaste nagu trepilõvisid, kes valvavad , et keskmiselt tongis külastajad pea ees trepist alla ei kukuks.:D
Samasugust vaimu kandis hiljem edasi lühikest aega ilmunud Post.
Post ei kandnud hiljem mingit vaimu, see hakkas mingil 1994. aastal Luige ja kadunud Lepiksoni rahadega ilmuma ja pandi ka kohe ruttu kinni.
Post kirjutas ainult väljamõeldisi ja ei suutnud lõpuks Andrus Vaarikule 30 000 krooni hüvitist maksta, ühe järjekordse väljamõeldise eest mõistetud kahjutasuna.
Post läks lihtsama vastupanu teed. Aga LK ajakirjanikud käisid väljas, intervjueerisid inimesi, kogusid infot, tegid reporteritööd selle sõna kõige paremas tähenduses. Ja noh, vahel läks mõne asjaga veidi puusse, aga üldiselt kirjutati ikka ehtsatest asjadest. Mis tegelikult toimunud. Olid päris ehtsad persoonid. Praegu on tavaline, et ajakirjanikud istuvad oma perseid laiaks. Ükski ajakirjanik, kes on tööd teeb, ei saagi kunagi paksuks minna. Paks ajakirjanik=laisk ajakirjanik. Sest kogu energia kulub ringijooksmisele, mingit polstrit ei saagi tekkida. Vähemalt minul küll oli nii. See, mida SLÕhtulehes tehakse, ja mida Postis tehti, on ajakirjanduse imiteerimine. Sel pole päris ajakirjandusega mingit pistmist. SLÕhtuleht pandaks kohe kinni, kui kõik need, keda seal alusetult laimatud, kaebaks lehe kohtusse. Ükski organisatsioon ei peaks sellise kaebuselaviini all vastu. Aga SLÕhtuleht on kaval: kui tähele panete, siis kotitakse neid, kellest pole kaebajat. Väike kaval nõks. Ja siis lastakse nende najal liugu. Äärmiselt nördimapanev areng, mis tuleneb sellest, et Eestis pole korralikke advokaate ja korralikku meediakriitikat, korralikust meediakoolitusest rääkimata. Ajakirjanduseetikat loeb ülikoolis Margit Sutrop, üks ääretult rumal ja väike inimene. Koolitatakse soss-seppi, kes siis on paksud, laisad, ja imevad pastakst asju välja. Nagu need SLÕhtulehe hiljutised "maitsekaima" lood. No mis kuradi ajakirjandus see on?! Samas vahivad teemad igal nurgal näkku, aga neist ei kirjutata?! Savisaare ja Ansipi susserdused, näiteks. Ma ei saa aru, mis toimub?!
Tänases ajakirjanduses ongi põhiline ainult midagi kirjutada ja leida igas asjas negatiivset. Tihti tunnebki seda, et artikkel on kirjutatud sellepärast, et keegi käskis. Süvenemine on tänapäeva ajakirjanduses üsna 0-lähedane. Ainult negativism ja "ärapanemine" millegipärast peatoimetajate arvates müüb - kui keegi peeti kinni kahtlustatavana, on meedial kohe ülesanne isik süüdlaseks vorpida, tulevane kohtuotsus üldse ei loe.
Mingi hetk hakkab see negativism närvidele, sest see hakkab lugejates stressi tekitama - aeg on meediajuhtidel sellest aru saada. Üks väheseid meediavaldkondi, kus päris sulepeast ei saa midagi välja imeda, on TV ja raadio, eriti TV. Nt TV poolelt on K2 Reporter üsna positiivselt meelestatud saade (uudised meelelahutuslikus kastmes), seal ju tagatoas toimetamas vana meelelahutusfriik Ivar Vigla. Ka TV3 7-uudistel pole viga. Seevastu riigi-TV ETV AK on stuudio otseintervjuudes vahel väga kiuslik ja "ärapanija".
Eesti meedia (eriti kirjutav meedia) on hall ning säravaid tähti on väljaannete mõttes vähe, mistõttu üksikud natuke normaalsemad eristuvad hästi.
Kahju, et saate "Ärapanija" meeskond on saanud keelu tsiteerida paljusid meedia-allikaid - keelu äravõtmine tervendaks tugevalt kogu meediakliimat.
Suur osa ajakirjanikest on praegu need nn blogijad. Mind paneb alati imestama, kust kurat nad selle aja võtavad? Töö ajast panevad, päise päeva ajal. Päeval peaks olema toimetuseruumid tühjad, ajakirjanikud "objektidel" laiali. Ja siis pealelõunal tulevad, panevad oma lood kirja, ja minek!
No, ok, nad võibolla käivad väljas, aga siis võtavad oma läpaka, istuvad kuhugi kohvikusse maha, ja hakkavad jälle blogima. Aga see blogide jutt on 99% ulatuses puhas saast, sealtki pole midagi lugeda, peale ilkumise.
Ajakirjanikud tuleks tööle panna, kes on ajakirjanikena toimetustes palgal. Minupärast kasvõi läpakad käest ära võtta, pastakas ja paber pihku, ning objektile! Intervjuusid tegema. Õhtul toksib oma loo toimetuses sisse. Ja siis läheb koju, seal võib siis blogi pidada, või midaiganes teha.
Praegu, ma vaatan, tugevamad ajakirjanikud, kes lehes palju kirjutavad, nii elavadki. Aga need, kes lehes millelagi hakkama ei saa, neil on maru vägevad blogid püsti pandud. Aga kuramus, võta end siis töölt lahti, hakka blogijaks! Nojah, seda ei saa, sest siis võetakse ju vahendid käest ära ja on kõigegag jokk.
Ma ütlen, vanduma ajab.
Epp Petrone oli ainus lehe palgal olnud ajakirjanik, minu teada, kes kasutas blogi oma ajakirjanduliku töö edendamiseks, teised panevad lihtsalt villast.
Töö juures on igav?! No aga mine ja vali siis omale mõni muu töö, kui ajakirjanikuamet ei meeldi!
Mujal ei paista välja?! Mujal ei saa edevust rahuldada?! No, mine siis näitlejaks, või laadatolaks, kui edevus on kõige olulisem, vajadus oma nime ja pilti igal pool näidata. Nojah, näitlejaks on raske saada ja laadatola pole eriti prestiižne olla.
Ja nii siis töötavad ajakirjanduses need, kes seal ei peaks töötama.
Aga nüüd läks veidi sellest vanade aegade meenutuse teemast kõrvale.
Aga muide, seda võivad kõik praegused suured ajakirjandus-bossud tunnistada, et 10 aastat tagasi oli mõnusam. Aga miks siis ei tehta toimetusi taas mõnusateks? Paljud head tegijad on lahkunud just seepärast, et ajakirjaniku amet hakkas meenutama saapavalmistaja oma.
Noh, Äripäevas näiteks hakati loomingulise keskkonna kadumist kompenseerima nn loovuse kursustega, milleks oli siis Peep Vainu koolitus. Väga kallis muide, mingi 10 tonni per kärss paari päeva eest. Ma käisin seal, ja noh, juhe jooksis ikka täiesti kokku. Vain on loovusest ikka väga kaugel. Ta on ehtne näitleja. Aga ei tööta näitlejana, seejuures, millegipärast. Nojah, Vainule on raha oluline, aga näitlejad ei teeni eriti.
Praegu karjuv vajadus mingi alternatiivse ajalehe/ajakirja järele, mis kirjutaks asjadest/inimestest, mis inimesi tegelikult huvitavad ja nii nagu nad tegelikult on. Praegust ajakirjandust jälgides jääb mulje, et kõik susserdavad kõigiga ja millestki kirjutada seetõttu ei saa ning kogu ajakirjandus seetõttu hambutu. Vahel Ekspressist leiab mõne normaalse artikli ja kui Muuli Postimehes midagi kirjutab aga see on ka kõik.
Teil endal pole mõtteid olnud millegi sellisega välja tulla?
Eks meil on igasuguseid mõtteid olnud. Aga kõike korraga ei jõua. Midagi oleks vaja küll. Praegused meediajuhid on kõik väga seotud ja ära ostetud. Eesti on väga väike, nagu külaühiskond, kõik tunnevad kõiki, on omavahel lähedalt sugulased, tuttavad. Raske on teha siin head ajakirjandust.
Ja siis käib selline mäng, et hammasrataste vahele jäävad nõrgemad. Kuna ajakirjandust tahetakse väga teha. Kasum kutsub. Väga küüniline.
See nn maitsetumate valimine SLÕhtulehes kirjeldab väga hästi kogu meediapilti. Väljaandes istub 3-4 etableerunud tegelast ümber laua koos ja valib välja kümmekond patuoinast, kes siis teistele naerualuseks välja riputatakse. Siis toimub nn valimine, kus justkui kõik ok ja "õiglane"- rahvas valib ju! Kusjuures midagi pole siin juhuslikku. Enamasti on need patuoinad siis inimesed, kes on öelnud, näiteks, et SLÕhtulehele intervjuud ei anna. Ja sellest piisab.
Meedia kuritarvitab oma neljandat võimu, väga räigelt. See võib lõppeda, kahjuks, sellega, et see võim võetakse sel meedial ühel päeval käest ära. Ja siis ei jõua seda kuinumist ära kuulata. Ja see oleks ka demokraatia hukk.
Meedia on Eestis nagu ära hellitatud laps, kellele on kõik lubatud, ja kes, selle asemel, et oma positsiooni igati rakendada ühiskonna hüvanguks, on hakanud seda kuritarvitama. Nõrgemate peal. Meedia peksab julmalt nõrgemaid, viskab nende üle nalja, see ei erine USA sõdurite "vägitegudest" Iraagis.
jaa !muutuvad ajad muutuvad ka kombed.jälgides postimeest jääb mulje et ajakirjanik istub kodus vahib telekat ja kuulab raadiot ja teeb siis sealt öeldu põhjal loo.või vahib ratest ja orkutist vändra avelit ja elinat ja anetti!
post oli minu lemmikleht!lugesin seda siis kui lugema õppisin!pesakonna pärast saigi seda ostetud nimelt olin suur pesakonna fänn ja lõikasin kõik koomiksid välja ja kleepisin vihikusse.see oli 3-4 klassis.
aga kas äripäevas töötas ka keegi raul veede?nimelt väitis keegi et ta tegi selle blogi HMS ja vihkab terve mõistuse sündikaati,ise ta väitis et kõik päris nii polnud!mis mees ta veel oli,mingi humorist või?
http://syndikaat.blogspot.com/
http://si.kongress.ee/?a=page&page=4598433fa6dfe746f05e7&subpage=46af79caba6e052dbda0e&loekomment=1&from=160
http://hajameelne.blogspot.com/2007/11/mrkmeid-uudisteagentuuri-tst.html
Pidasin Posti vaimu all ikka silmas neid Kivisildnikku sürrealistlikke artikleid, mis olid küll välja mõeldud, aga ka väljamõeldud isikutest või poliitikutest ja seega ei kahjustanud kedagi. Poliitikuid tulebki kottida, sest nad elavad meie kõigi kulul.
Aga jah, ajakirjanike amet on kohitsetud ja meenutab liinitöölise tööd, meedia on pankade kontrolli all ja vaimusurutis läheb aina suuremaks...
Veede tuli Äripäeva keeletoimetajaks siis, kui ma olin juba lahkunud. Nii et ma ei tea tema tegemistest suurt midagi.
Ja mis Kivisildnikku puutub, siis on tema looming kahtlemata omaette žanr, mis võib vabalt iga ajalehte ehtida. Umbes nagu Kivirähu jutukesed, mille tase on kahjuks väga kõikuv. Aga Postis oli Kivisildnik pigem suur erand. Ja siis need koomiksid. Ülejäänu oli suures osas jura.
Ja mulle ka tundub, et ajakirjanikud istuvad hommikust õhtuni teleka taga, tšätivad msn-is, loevad läbi mõne blogi, kribavad kuhugi mõne anonüümse kommentaari ja siis midagi imevad pastakast välja. Ja siis pole ime, et see, mis välja tuleb, on ilge porno, kus pole mingit uut infot. Käib mingi olemasoleva infomahu pidev läbihekseldamine, ilma et sealt mingit uut väärtust sünniks. Oleks siis vähemalt mingi analüüs! Sellega saetakse oksa, millel istutatkse. Ja sellise primitiivse hekseldamise suhtes puudub absoluutselt igasugune sotsiaalne tellimus ning vajadus.
Postita kommentaar