Kadri Kõusaar, üks neist, kellele Justi peatoimetaja kohta pakuti, pildistatud 2006. aastal Massiarus toimunud NAKi suveseminaril "Lätete Pääl".
Saabus selline põnev tagasiside Justi algusaegade kohta, mille tahaks kohe eraldi välja tuua:
Olgu siis. Idee teha ajakiri Just! sündis 2004a kesksuvel Hiiu Õlletoas. Mitte selles raudtee äärses suuremas pubis vaid tolles väiksemas, teisel pool Pärnu mnt. Kui veelgi geograafilist täpsust taga ajada, siis esimese korruse ainsa laua ääres, mida ümbritseb nahkdiivan ja tugitoolid. Idee autoreid oli kaks ja nende hulka ei kuulunud ükski Inno loos märgitud inimestest.
Ainsaks takistuseks jäi raha. Selle hankimise võttis enda peale üks neist kahest. Teise ülesandeks jäi luua lollikindel makett, hankida riist-ja tarkvara ning töötajad.
12.august oli raha olemas. Ja suur osa sellest rahast tuli tõesti neilt, keda ka Inno mainib. 02.sept ilmusid korraga nii Just! kui Paskin. Pärast Justi kolmanda numbri ilmumist sai selgeks, et üle tuleb vaadata kaks asja: kaanehind ja kujundusmakett. Sisumakett sai kõige vähem muudetud -lihtsalt natuke lubati sisse ka Eesti teemasid. Justi neljas number ilmus kaanega, mis rikkus kõiki seniseid kujundusreegeleid (no neid, mida omavad Kujundustõdede ainsad preestrid Hennoste ja... näh tolle teise tola nimi ei tule kohe meeldegi). Hinnast lõikasime 10 krooni maha, ning iseendi üle itsidades sai sisse ka näiteks selline uudis: E.I. Etti shoppas kaubamajas ning maksis kaardiga mis oli kahtlaselt sarnane Meelis Laole kuuluva kaardiga. Teist korda lõkerdasime mõnuga, kui Ärapanija, ööd ega mütsi kahtlustamata, selle uudise ette võttis ning deklareeris, et kõik pangakaardid on sarnased. Oi sabad ja sarved!
Too neljas number tegi ka esimese tõsise müüginumbri. Seniselt kahelt poolelt tuhandelt tõusis kusagile nelja poole tuhande ligi.
Samal ajal sai proovitud mitmeid elukutselisi ajakirjanikke, kuid kummalisel kombel ei pidanud neist keegi nõutud tempole vastu. Esimene täiskohaga ajakirjanik sai noorukesest piigast, kelle katseaeg kujunes viie päeva pikkuseks. Suitsupause ta ei teinud, pissil käis kogu päeva jooksul vaid kord ja nuppe tootis nagu mingi kuramuse automaat. Aga seda me ju tahtsimegi!
Sellega rööbiti käis palavikuline otsimine, et leida üks tõesti kullaprooviga blondiin. Seline, keda kogu rahvas teab, aga kelle puhul ei tuleks ka Tambovi hundil pähe, et too peatoimetajaks teha.
Olime valmis riskima sellega, et projekt "gigablondiin" ei tooda meile ainsatki rida ega lugu. Meie poolest võiks ta töölepingut kasvõi kolme ristiga allkirjastada.
Teiste seas sai näiteks Kadri Kõusaarega "flirditud". Näitsikut läbirääkimistele sõidutades sain aru, et tollele meeldib rääkida ja peaasjalikult endast rääkida. Muuseas sõnas ta:"Olete ju kindlasti kuulnud, et minu...no lähikondlaste hulgas on ka Eesti ajakirjanduse isa..."
Pidin autoga vaat, et rukkisse põrutama. Peast käsi läbi, et kas tõesti kepib Juhan Peegliga!? Vaata aga taati-kiimakotti!!! Siis taipasin, et lapsel ju isikud ja nende osa puhta sassis. Ta pidas silmas hoopis ühte pikka punapead.
Justi peatoimetaja koha põlgas ta aga ära. No et tema on kultuurne kultuuri-intelligent ja sellise väljaande kohta ei või ta mitte vastu võtta. Lõpuks jäi Saagim nõusse. Päris rõõmsa meelega jäi.
Ideedest.
Teha ajakiri tuli sellet, kes raha hankis.
Idee teha selline sisumakett, kus on alati koht kuninglikel, tittedel, loomadel ja pulmadel - olgu muuga kuis on - tuli teiselt algatajalt.
Nimi Just! tuli raha hankijalt.
Projekt "gigablond peatoimetajaks" tuli teiselt algatajalt.
Muidugi naerdi meie üle. Muidugi ennustati peatset kadu. Muidugi sõimati ja kiruti.
Aga võite uskuda, et see oli ka meile üks pööraselt lõbus aeg.
Veidi ühe esimese skandaali tagamaadest ehk kuidas me Apananski plaskust Kerttu Rakke foto "varastasime".
Meil oli seda fotot vaja, aga meil ei olnud teda. Sai helistatud siis nimetatud plaskus töötavatele kolleegidele, kuni üks tegevtoimetajatest ütles, et tema teab, kes on hiljuti Rakket pildistanud. Tegevtoimetaja ütles, et Just on nimetatud majas saatana võrdkuju. Tema ei julge meile midagi müüa. Ilge pahandus võib tulla. Rääkigu me piltnikuga isklikult. Rääkisime, leppisime kokku hinnas (300 kr) ja lubasime pildi autori nime mitte mainida.... sest muidu tuleb ilge jama.
Pilt ilmus, jama tuli. Selgus, et piltnikul oli oma tööandjaga leping, mille kohaselt kõik tehtud töödega seotud varalised õigused lähevad tööandjale.
Lausmaad ja Ellermaad ja teised sülgasid tuld ja ähvardasid meid kurat teab millega. Lõpuks selgitasid meie juristid, et vaata kust otsast tahes - on Just ikkagi vaid heauskne ostja. Ning fotograafi nime ütleme neile vaid siis, kui politsei seda nõuab. Lõpuks taipasid nimetatud ülemikud ka, et meid pole võimalik milleski süüdistada. Nimelt ei võinud Just teada teise poole töölepingute tingimusi, kuna need on ju kõik KONFIDENTSIAALSED! Ühe foto pärast politseisse on justkui loll pöörduda. Foto müüja nimi jäi neile teadmata. Fotograaf ehmatas aga nii ära, et keeldus meilt raha vastu võtmast. Lõppkokkuvõttes tegi Lausmaa end lolliks, Just sai aga tasuta foto ja rohkelt meediakära.
8 kommentaari:
mõnus keelekasutus, põnev sisu ja nalja rohkem kui rubla eest. super lahe lugu!
hea lugemine
Ise ka hingelt ja ihult ajakirjanik ja nii kõvasti pole tükk aega naerda saanud. Miks nimetatud autor ise ajakirjanikuks ei hakanud? Ja oma lugusid ei avaldanud? Need oleksid populaarsemad, kui mis tahes Just!-i stiilis uudised ja muu. Eriti suur suutäis naeru, nõnda, et silmad läksid märjaks, sain lugedes Kadri Kõusaarest. PERFEKTO! Täpne tabavus. Oi jah, selle tüübiga, kes selle teksti kokku kirjutas, tahaks küll kohtuda.
Jätaks oma e-maili, aga vaevalt ta meilima hakkab...
Nimetatud algaja, kes päevas vaid korra pissil käis, on ilmselt Mariann Joonas, kes hiljem, tõsi küll, oma pepu üsna paksuks istus ja muudkui kirus, et tal on palju tööd, aga ise midagi ei teinud...
Saagimist ei arvanud muidugi keegi, et see kirjutab ja tööd teeb. Aga tegi ja kuidas veel. Esialgu kukkusid vist kõigil karbid lahti, sest eksisteerib kaks Saagimit - nö. meedia Anu ja tegelik Anu. See tegelik on hea tegija, ainult, et enda pilte pani lehte liiga palju. Teisalt tegi see nalja. Aga seda, et Saagim seal nii kaua eesotsas püsib, ei uskunud keegi. Vaevalt, et ta isegi.
Lugupeetavad, äitähh igatahes heade sõnade eest. Ma ei te kui`s teistele, aga mulle on kiidusõnad alati pärikarva olnud. Veelkord tänud.
Ihult ja hingelt ajakirjanikule: olen 11 aastat ajakirjanik olnud ja seni on tõesti vedanud, sest enamasti on õnnestunud viksilt varjus püsida. Suuresti varjunimede toel. Ja need on ikka peris metsikud olnud.
Justigi alugsaegadel tuli näiteks horoskoop välja mõelda. Selle autoriks sai siis Moira Leibovitš. Kuna Just üllitas ka rubriiki 33 küsimust, sai kord isegi Moira "nõusse räägitud". Nõnda siis üks Metuusalavana juudimoor vastaski, oma kõrge vanuse ja iidse tarkuse otsast:)
Aga eks distsiplineerimatu inimese käes kasvavad asjad üle pea. Hakkasin koduaeda kaminat tegema. Oma pisikeste valgete näppudega. Ehituskogemust mul ei ole ja välja tuli midagi Varbola linnuse ja martäänahju vahepealset.
Internetikommentaaride algusaegadel algatasin säärase foorumi nagu elfikelder. No et kümnele-kahekümnele sõbrale. Järgmisel hetkel oli seal 80 liiget ja mingid paarkümmend tuhat kommentaari.
Nagu sellest veel vähe, üks osa elfe hakkas laulma. No kujutage ette! Nüüd ongi vist eesti esimene internetipõhine laulukoor. Annavad sunnikud kontserte ja puha.
Ja olgu Jannseni vaim tunnistajaks.: Polnud meil kahel mõtteski mingit Kroonika konkurenti ja muidu müügitopi ajakirja teha. 6-7000 läbimüüki numbrist, pidanuks piisavalt rekl. raha tooma ja asi sellega. Aga jällegist kasvas asi üle pea.
selle kirjatüki autor on ka reaalelus sellise jutuga, et naera tilgad püksi!
Huvitav, kas kunagi seal Varbola linnuse kõrval ka veel kohtume, ühes käes pits ja teises saiatükk haugimarjaga...
AUTORILE:
Olen taas see "ihult ja hingelt" ajakirjanik. Muide, ma ise olen ka toimetuse suitsunurgas teiste ajakirjanikega horoskoope välja mõelnud ja naernud nii et tilgad püksis, kui meie "horoskoop" ilmus, mida kõik tõsiselt lugesid.
Aga selle Moiraga tõmbasite ka mind julmalt haneks, sest olin kindel, et selline tark, armas juuditädi eksisteerib päriselt ka... Täiesti uskumatu!
Aga Tähismaa Ingrit oli ikka arust ära ja väga närvis, olgu Inno ise tunnistajaks, kui Saagimist peatoimetaja sai. See ta vist hukutaski, et hakkas liiga palju oma pilte, sarnaselt Saagimiga Just!-is, Kroonikasse pikkima. Mu arvates ongi ajakirjaniku hukk see, kui kui ta hakkab end nn. staariks pidama. Nagu ühes dokfilmis räägiti 50-60ndate Hollywoodi tähtedest, et neid nimetati superstaaridest ja nad hakkasid seda ise ka uskuma. End pigem rohkem staariks, kui näitlejaks pidama ja nii nende, kui näitlejate areng peatus. Sama on Eestis, kohe on näha, kes viitsivad ajakirjanikest veel midagi oma peaga mõelda või mõni rubriike kuskilt ajakirjast varastada. Kardan, et ka Saagimile sai saatuslikuks see, et ta ei lõpetanud kunagi ära enda kaanele toppimist, mis muutus järjest naeruväärsemaks ja Tähismaa ka ujus aiva ühest telesaatest teise ning muudkui võistles. Kuigi milleks võistelda? Miks mitte olla põikpäiselt omamoodi originaalne? Kuigi Tähismaa Ingriti puhul on originaalsusest raske rääkida.
Tõesti, au neile, ka kollakastele ajakirjanikele ja muidu ajakirjanikele (kes ka tunduvad kollatõbised "tõsistest" ajalehtedest) , kes jäänud vaikselt endaks ja aru saanud, et kuulsus Eesti moodi on sama nüri, kui seks poolkõvaga.
Kirjuta varsti jälle.
Olen samuti tähele pannud, et viimase 10 aastaga on justkui midagi muutunud.
Teadsin seni, et ajakirjanikud peaks maailma kõige tagasihoidlikumad inimesed olema. Nemad ju ainult kajastavad midagi, mis ei ole nemad.
Aga üks ja teine ajakirjanik (eriti päälike seast) hakkas hoopis iseennast kajastama. Päris maigutama võttis, kui sammu edasi tegi Pärevaleht ning mürgitas lugejaid läbi ühe suve, pikkade lugudega sellest, kuidas Päevalehte tehakse. No et Barcelonas ja puha luuakse uut kujundusmaketti.
Hõbekas lajatas juurde veel mingeid juhtkirjale või ma ei tea millele kuradile pretendeerivaid lugusid, mis ikka minavormis ja pilt juures vähemalt hektari suurune. Vea must jutt ümber ja pool nekroloogi ongi valmis.
Anu puhul ei pannud me aga sellepärast ta mõõdutule eksponeerimisele kätt ette, et tema oli lugejate seas juba tuntud, kui see-anu-saagim-kes-on esikal.
Tont teab, võib-olla oleks pidanud panema ka.
Töötasin ka pikka aega Just!-is, käsikäes kõikide siinmainitud inimestega ja mitte ei saa aru, miks on maha tehtud Marianni, kes üldse kogu toimetuse tööd koos hoidis ja kogu aeg ka ise tööd teha vihus. Aiman muidugi, kes sa oled ja loodan, et saad kunagi oma kompleksidest üle.
Postita kommentaar