pühapäev, 27. jaanuar 2008

Mina ja Äripäev


Mina Äripäevas tööl, kuskil aasta 2000 paiku.

Ühes kommentaaris oli küsimus, miks ma Äripäevast kinga sain ja seoses sellega tahaks veidi tagamaid lahti kirjutada.

Pean alustama sellest, kuidas ma üleüldse Äripäeva sattusin. Nimelt tulin 1996. aasta suvel tagasi USAst, kus ma Georgetowni Ülikooli juures olin võtnud ühe paarikuulise suvekursuse majandusest ja ajakirjanduseetikast. Ja olin olnud Ameerika Hääles praktikal, nn volountary intern, mis tähendab, et ma olen USA riiki tasuta teeninud. Minu juhendaja oli VOA Eesti osakonna juht Markus Larsson, igati tore sell. Kes vedas vägikaigast ühe hirmsa intrigaani Maret Aronovichiga, kes oli abiellunud juudiga ja hakkas end pärast seda ise ka juudiks pidama ja arvas, et võib endale kõike lubada. Hiljem avaldas Eestis veel raamatu, kus kirjeldab, kuidas USA võimud teda taga kiusasid. Aga kamoon, USA on väga juudisõbralik riik.

Kes tol suvel Häält kuulas, need ehk mäletavad mind, tegin näiteks ühe saatelõigu filmist "Independence Day" ja Neeme Raud oli minu kolleeg, kuigi me ei kohtunud, kuna mina olin Washington D.C.-s, tema New Yorgis. Aga suhtlesime tihedalt telefoni teel. Ja Neeme on väga professionaalne ajakirjanik.

Ja kui ma siis USAst naasin, sain oma suureks ootamatuseks teada, et minu töökoht ajakirja Luup sisepoliitika toimetajana oli koondatud. Ja Luubi peatoimetaja kohalt oli kinga saanud minu hea tuttav Olari Koppel, igati tark poiss, kes oli mind Luupi aasta varem tööle kutsunud. Selle asemel oli Luup viidud üle Tallinna ja selle peatoimetajaks oli saanud Peep Kala, üks suht andetu ja rumal nõuka-aja ajakirjandustegelane, rohkem ilueedi, kes sai selle koha, kuna müüs Kadastiku vahendusel Heldur Tõnissonile mingeid tükke talle kuulunud kohalikest lehtedest. Ja Kala peatoimetamisel läks Luup täielikult perse. Sealt lahkusid kõik tugevad tegijad ning algselt uuriva ajakirjanduse projektina alustanud väljaanne läks kõige kaduva teed.

Mina, kes ma olin tollal veel Tartu Ülikooli tudeng, hakkasin siis omale otsima uut töökohta, sest naine oli lapsega kodus ja pere vajas toitmist. Saatsin mõned kaastööd lehtedele ning ühe ka Äripäeva ning mõne aja pärast tuligi kutse vestlusele Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtoviga. Ja Rõtov pakkus kohe palgaks 12 000!!! Aasta siis oli 1996. Ma sulasin hetkega, sest Tartus Luubis oli mu palk olnud 4500 ja see oli kah väha kõva sõna, eriti Tartus. Keskmine palk oli vist mingi 2500 krooni ringis siis. Ma olin kohe nõus ja ilmselt Rõtov sai aru, et oli natsa palju pakkunud, sest pärast üritas seda 8000 peale alla tingida, aga ma polnud nõus. Ja nii jäigi, 12 000.

Üürisin Tallinna korteri, panin oma õpingud ülikoolis mõneks ajaks seisma ja rentisin mikrobussi, et kolida oma pere ühest linnast teise. Olin jälle tagasi oma sünnilinnas Tallinnas.

Ma sain ruttu tööle, sest Äripäevast oli just lahkunud terve plejaad tegelasi: Tomi Saluveer, Erkki Peetsalu, Aap Tänav, Henri Käsper ja Margus Mets. Nad läksid tööle PR-firmadesse, mis tõotasid suurt raha. Saluveer ja Tänav tegid ühise firma autokaupmees Viktor Siilatsiga ja nende aplombikaks avalöögiks sai suure naftatransiidifirma E.O.S. avapidu, mille eelarve oli kuuldavasti ligi pool miljonit krooni, mis toona oli väga suur raha. Hiljem läks Saluveeri firma perse. Aap Tänav on olnud siin-seal PR-mees. Nende firma kolmas tegija ja Aap "Ruts" Tänava varasem suur kamraad Villy "minu sõber villi ja mina ise ka" Paimets on ringiga tagasi tööl Äripäevas.

Käsper, Peetsalu ja Mets lõid PR-firma KPMS ja Partner, mis kuuldavasti tänaseni tegutseb, aga on PR-turul marginaliseerumas sellise korüfee nagu Meelis Kubitsa kõrval (KPMS sai kõvasti tellimusi varem ELi Eesti pressiesindaja Pille Vaheri kaudu, kes on Peetsalu suur sõber, Andrus Vaheri abikaasa, endise puna-ajakirjaniku Aimi Paalandi tütar. Nüüd on ELi esindajad ilmselt mõistuse pähe võtnud ja sussa-mussa diilidest loobunud). Ja ma soovitan samuti soojalt Kubitsat, ta on hingelt PR-mees. Tõesti. Aidanud mitmed tegelased sõna otseses mõttes sitast välja, nagu Preatoni ja Vichmanni, teeb sitast saia. Aga eks talgi ole omad krutskid, nagu advokaatidel, eelistab neid, kel jaksu rohkem maksta. Ripub pika krooni otsas. Kahjuks.

Ja siis oli Äripäeval vaja ruttu uusi tegijaid. Äripäeva juhid Rõtov ja Andrus Vaher olid teinud endistest reporteritest Meelis Mandelist ja Raimo Ülaverest toimetajad, võtnud tööle uudistejuhiks Hanno Tombergi, oma kursavenna, suht kahvatu selli, kes armastas alluvaid ilma mingi põhjuseta kottida, kuna oli rumal ja arg, aga ei tahtnud seda välja näidata. Tomberg on selline ihult ja hingelt memmepoju.

Uhasin siis Äripäevas kõvasti tööd teha, kasutades kõiki teadmisi, mis ma Ameerikast olin kogunud. Kuivõrd senine tippreporter Janek Mäggi lahkus, temast sai lausa Ühispanga asepresident (selle eest, et aitas ajakirjanikuna PEPi ja Ühispanga ühinemist "siluda"), sai minust Äripäeva pangandusreporter. Ja ma olin väga rahul. Äripäev üllatas mind ses mõttes, et juba esimesel tööpäeval oli minu jaoks valmis pandud täielik töökoht: laud, tool, arvuti, telefon, oma telefoninumber. Isegi visiitkaardid olid juba valmis ja laual ootamas! Ja mis mulle meeldis, Äripäevas oli autojuht tõeline sõber, partner, teenindaja. Mitte nagu Postimehe süsteemis, kus toimetuse autojuht on mitteformaalses hierarhias Kadastiku järel tähtsuselt teine mees. Ja kui tal aega pole, siis tal seda pole! Ja Äripäevas ei tuntud enam mingit ümbrikupalka, mis oli toona tavaline näiteks Ekspress Grupis. Jah, sisemine kultuur on Äripäevas teistest peajagu ees, seda nii 10 aastat tagasi kui ka praegu.

Ja kui olin Äripäevas parasjagu Olari Taali nn Daiwa afääri uurimisega poole peal, 1997. aasta lõpus, tegi mulle pakkumise Priit Hõbemägi, toonane Ekspress Grupi meediadirektor, et ma tuleks Õhtulehte, esialgu tegevtoimetajaks, aga kui õnnestub Hallar Lind pikalt saata, siis saab minust peatoimetaja. Palgaks pakuti tiraažiga võrdset summat, mis toona oli ligi 25 000. Aga ma uskusin, et kerge vaevaga on seda numbrit võimalik tõsta 60 000 peale, mis tundus toona utoopiline, aga täna, nagu näha, pole seal mingit kunsti. Olime koos mu toonase abikaasa Ingrid Tähismaaga kergitanud Kroonika tiraaži 25 000 pealt 70 000 peale.

Aga siis tulid mängu Mart Kadastik ja Toomas Issak, ja sel ajal, kui ma Nõmmel oma pere tulevast kodumaja remontisin, ühel hilisõhtul, olid nad käinud Ingridil Mustamäe korteris "külas" ja rääkinud ta pehmeks, et ärgu Inno mingu Õhtulehte, selle eest tõstetakse Ingridi kuupalk 20 000 pealt 40 000 peale. Pluss uus auto Audi A4, prii läbisõit, puhastus, krediitkaart, mobiiltelefon. Nojah, ja Ingrid siis rääkis minu pehmeks.

Jäin edasi Äripäeva, kus mind "edutati" toimetajaks, palgaga ligi 21 000 krooni, sest reporteritele ei kõlvanud nii palju maksta, nagu mulle öeldi. Aasta siis oli 1997. Peaministri palk oli miski 16 000 bruto. Ma maksin oma ehitusmehele, kes maja juures remonti tegi 16 000 neto. Aga ta tegi muidugi ka rasket tööd ja 10-tunniseid tööpäevi.

Nonii, ja see 21 000 jäi mul Äripäevas muidugi aastateks, sest vahepeal tuli peale majanduskriis ja oli justkui patt raha juurde küsida. Aga me tegime Äripäevas revolutsiooni, asutasime Online uudiste teenuse, esimese sellise Eestis. Loobusime BNSist, mille peale oli BNSi uudistejuht Anvar Samost tulivihane. Ning aastal 2001 sai mul Äripäevast siiber, töö ei motiveerinud enam, naine kodus hädaldas, et raha vähe, ning asutasin siis uue online uudiste firma OBN (Online Business News), info peale, et uudiseid lubasid ostma hakata ETV ja Postimees. Aga nad said BNSiga soodsamad diilid, hüppasid nö alt ära, ja see OBNi projekt läks vett vedama. Ja siis läksin tagasi Äripäeva, kes mind rõõmuga vastu võttis, samadel tingimustel, kui olin lahkunud, 21 000 kroonise kuupalgaga. Mis siis igal järgneval aastal kuskil 5% kerkis. Ja ma sain erilise privileegi, kodutöökoha, mis mulle eriti meeldis, sest saime Ingridiga teise lapse ja sain palju lapsega tegeleda töö kõrvalt. Koduse vetsupoti pealt, sittumise ajal Indrek Neivelti intervjueerida, seda au pole paljudel olnud!

Kuni sain kokku Irjaga. Käisime koos Äripäeva suvepäevadel 2005. aasta juulis. Pärast seda tegi SLÕhtuleht suure uudise. Ja ma tundsin, et ei saa normaalselt tööd teha seepeale. Kui minust räägitakse kui mingist ära karanud mehest. Mistõttu mul oli juba kolleegide ees piinlik. Ja Äripäevas venis ka uuriva toimetuse loomine, mind kottisid toimetajad igapäevaste asjadega, eriti Kadi Heinsalu, kes oli toimetajana väga nõrk ja ebakindel. Ma saan aru, ta on väga hea inimene, aga toimetaja peab olema karm. Seetõttu oli Kadi pidevalt hädas, ja pöördus alati minu poole, sest ta teadis, et mina, endine toimetaja, teda perse ei saada, isegi pärast ametliku tööpäeva lõppu, vahetult enne lehe trükkiminekut. Ja et ma suudan ka 15 minutiga genereerida mittemillestki avaldamist väärt uudise.

Ja, mis seal salata, mulle ei meeldinud uudistejuhina Raimo Ülavere, kes oli mu meelest liiga autoritaarne, pärssis loovust. Ta on rohkem selline jupijumal, sobiks ehk Kalev Meediasse online uudiseid treima, kus on hulk oluline. Mind huvitas kvaliteet. Ja olin selle nimel valmis ka aega kulutama. Samuti huvitas mind objektiivsus, mitte iga hinna eest ära panna. Olen selline hingelt skeptik, aga aus. Mu meelest peabki ajakirjanik selline olema. Mitte uskuma igat asja. Veenduma, et asjad on ikka nii, nagu neid väidetakse olevat.

Ja siis, 2005. aasta juuli lõpus-augusti algul oli mul jutuajamine Aivar Sõerdiga, toonase rahandusministriga. Kes on aus mees. Kuigi teda süüdistatakse sajas surmapatus, aga ta on heas mõttes ametniku tüüp. Aus ja sirgjooneline, kuigi paistab kuivik, natuke kohmetu, aga ametnikuna tubli. Ametnik peabki selline olema. Sügaval hinges on ta samas tore inimene ja ma õppisin teda tundma, kui kirjutasin artikleid ühe suure päti Tõnis Paltsu kohta, kes rahandusministrina Sõerdi maksuameti juhi kohalt kõrvaldas, et peatada oma maksuasjade uurimine. Saatuse irooniana sai Sõerdist hiljem rahandusminister ja ta sai Paltsule ning tolle sabarakule Aivar Rehele, praegusele Sampo panga juhile, tuule alla teha.

Ja Sõerd pakkus mulle rahandusministeeriumi avalike suhete juhi kohta. Palgaga 28 500 krooni. Mis oli veidi parem kui mul toona Äripäevas. Ma ei öelnud algul ei jah ega ei. Arutasime pikalt asja Irjaga. Kaalusime poolt- ja vastuargumente. Ma ise olin poolt, sest see oli stiimul, et rohkem Tallinnas olla, ja ma lootsin näha oma lapsi. Irja oli samuti poolt, sest tahtis jätkata õpinguid Tallinna Ülikoolis, inglise keele ja kirjanduse erialal. Ja siis kirjutasingi Äripäevas lahkumisavalduse, nagu kord ja kohus, kuu aega enne lahkumist. Äripäev tegi veel sellest uudise. Ja toonane uudistetoimetuse juht Raimo Ülavere ütles, et kinni ta mind hoidma ei hakka. Paistis, et tal oli isegi hea meel, et ma lahkun. Ja mis mulgi selle vastu sai olla. Muidu oleks veel äkki ümbergi mõelnud.

Ja nii sai minust riigiametnik. Ma olin algul sinisilmne ja lootsin, et saan ametnikutöö kõrvalt raamatut kirjutada. Aga tegelikult oli tööd väga palju, varahommikust hilisõhtuni. Ja kirjutada ei jõudnud mitte midagi. Ja Irja rääkis, et seoses Humaniaarinstituudi (kus ta oli õppinud) ja Peda liitumisega, mille tulemusel tekkis Tallinna Ülikool, olid kõik head välismaised õppejõud
lahkunud ning asemele tulnud kohalikud soss-sepad. Ning Irjat see õppimine enam ei motiveerinud, ning ajal, kui olin tööl, istus ta lihtsalt kohvikus ja luges raamatuid. Nii me siis arutasime jälle asja, üksipulgi, ja leidsime, et igapäevane Tallinna vahet sõelumine ei tasu end ära.

Äripäevast käisid ka Meelis Mandel ja Raimo Ülavere vahepeal minuga kohtumas ja meelitasid tagasi Äripäeva, aga ma sain aru, et mind tahetakse taas igapäevaseks nuputreialiks, ja ütlesin ära.

Kirjutasin jälle, nagu kord ja kohus, lahkumisavalduse, kuu aega enne lahkumist rahandusministeeriumist. Sõerd oli väga nukker ja tahtis, et ma jääks. Aga tegin talle selgeks, et ega temalgi seal pikka pidu ole, ja et Tartus võime alati kokku saada. Ja nii me siis alustasime Irjaga Tartus tema vanavanemate maja remontimist, mis on nüüdseks lõpule jõudmas. Ja ma ei kahetse ühtegi valikut, sest need on tehtud hoolikalt kaaludes, ja lähtuvalt olemasolevast informatsioonist. Ja nagu ikka elus, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Arvan, et olen Irjaga praegu tugevam tandem kui kunagi varem oma elus. Ja mis muud ikka veel tahta.


Mina Ameerika Hääles, vasakul Balti regiooni ja paremal Ida-Euroopa toimetuse juhatajad. Ma olin naiste lemmik ;-)

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

müstilised palgad ÄP-s, eriti 1996nda kohta. praegu on olukord oluliselt sitem, tundub et nad pigem propageerivad väljast kirjutamist et veri ei hüübiks vms. honorarid korralikud, mis siis et kuuajalise hilinemisega. samas on paar säravat tüüpi seal alalisel kohal kes sekundiga saaksid kuskile ülikooli lektoriks ning jääb suht mõistmatuks miks jamatakse ikka selle tänamatu ajakirjanikutööga.

p.s. kodus tööga higistamine pole enam privileeg vaid pigem iseenesestmõistetav tööliik. kui EMT oma võrgukärjed korralikult tööle saaks pole isegi liikuvana raske VPN-da, praegune olukord jätab soovida

Inno ütles ...

Honorarid on tõesti head, mulle maksti veel 2006. aasta algul ühe väikse intervjuu eest miski 2 tuhhi puhtalt.

Aga ÄP on alati hästi maksnud. Palgad on kolmandiku võrra paremad kui teistes lehtedes. See on Bonnieri strateegia. Majandusajakirjanikke on muidu raske saada, seda ala jagavad vähesed.

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Inno ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Irja ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.