Minu kommentaar abipalvele

Armas kirjutaja!

Mina olin 16-aastasena siuke nohikust pakse prilliraame kandev, klassiruumis radika peal kükkiv plika, kellega keegi mu klassiõdedest suhelda ei tahtnud. Õppetükke kõlbas minu pealt maha kirjutada küll, aga sünnipäevadele mind ei kutsutud. Mul oli üks jalg teisest vähe lühem ja külmade ilmadega ma lonkasin (lonkan siiamaani tegelikult, aga mulle meeldib mõelda, et lord Byron, kuulus inglise luuletaja lonkas ka). Ja seda oli mu klassiõdedel siis hea norida.

Nii. Põdesin üksjagu. Aga tead, mis ma tegin? Ma hakkasin raamatuid lugema ja see raamatute lugemine omakorda andis mulle idee ise midagi kirjutada. Hakkasin kirjutama luuletusi ja mu üllatuseks neid avaldati. Selleaegsetes noorteajakirjades ja -lehtedes siis. Võitsin koguni mõned auhinnad kirjandusvõistlustel. Ja see andis mulle kõvasti enesekindlust juurde. Kirjutasin veel. Siis tulin Tartusse ja astusin Tartu NAKki. Tutvusin selliste vahvate sellidega nagu Contra, Aapo Ilves, Olavi Ruitlane, Sven Kivisildnik, Kauksi Ülle, Veiko Märka ja Jan Rahman. Nad kutsusid mind koos endaga esinema. Sealt edasi on ajalugu.

Kõige olulisem, mis Sa teha saad, on võtta iisilt ja teha just seda, mis sul hästi välja tuleb ja mis teha meeldib. Äkki Sulle meeldib maalida? Kirjutada? Miski muu kunst? Mina leidsin uusi sõpru just kirjutamise kaudu. Otsi üles need inimesed, kes armastavad samu asju, mis Sina, ja sealtkaudu avanebki maailm. Soovin Sulle südamest edu!

P.S. Vanematel on paha komme soovitada oma lastele seda, mis nad tegelikult ise teha oleks tahtnud. Näiteks minu armas isa soovitas mul õigustaedust õppima hakata, sest ta ise oleks väga juristiks saada tahtnud. Ja mina kuulasin, sest ma tahtsin isale head meelt teha. See oli viga. Sest tegelikult on ju nii, et vanemad tahavad, et nende lapsed oleks õnnelikud. Nad lihtsalt ei tea, mis nende lapsi õnnelikuks teeb. Aga Sina ise ju tead. Mis Sind õnnelikuks teeb. Seda siis teegi.