Irja vanaema Julie-Eveliine koos teiste Võrumaa koolidirektoritega.
Heh, mis on üks hea debatt isiklikuks minemata? Tahaksin rääkida oma vanaemast Julie-Eveliinest, kes oli minu meelest uue aja naine juba sajandi alguses. Mu vanaema, keda mina ihusilmaga näinud ei ole (vanaema suri 1970ndal aastal ja mina sündisin 1977ndal), sündis Võrumaal, Kärgulas ülemöödunud sajandi lõpul. Tema isa oli kihelkonna koolmeister nimega Aadam Purru ja tal oli seitse poega ja üks tütar. See tütar, Julie-Eveliine tahtis isa eeskujul kooliõpetajaks saada, aga isa oli vastu ja niisiis võttis Juuli (nii teda kutsuti) kätte ja tuli Tartu Õpetajate Seminari õppima. Tartus sattus ta elama siiasamma Võru tänava majja, mille peremeheks oli tollal minu vanavanaisa Samuel-Konrad. Juuli sai tuttavaks ja hakkas kurameerima peremehe poja Gustav Eduardiga, kes on minu vanaisa.
Nad abiellusid, aga läksid kohe pärast seda, 1918. aastal Venemaale sõja eest redusse. Vanaisa Kusti (nii kutsuti teda) oli seal nagu Toots mõisavalitsejaks õppimas käinud ja tee oli selge. No hüva, Juuli töötas mõnda aega Ufas kooliõpetajana ja sai seal hästi hakkama. 1920ndal aastal, pärast vabariigi jaluleseadmist tulid Juuli ja Kusti Eestisse tagasi. Venemaal, Ufas olid neil juba sündida jõudnud kaks tütrekest, Aino ja Endla. Juulile pakuti Osula koolimajas õpetaja kohta. Mõne aja pärast oli minu vanaema juba Osula kooli direktor. Esimene naiskoolidirektor Võrumaal.
Vanaema oli siis omaaja nö trendsetter, sest näiteks Inno vanaema Ida-Rosalie pandi sel ajal, kui minu vanaema juba Osulas koolivägesid juhtis, Arvavu kandis vägisi mehele, sest tulevane väimees olevat olnud nõus pruudi isa võlad ära maksma. Ja küllap oli selliseid vägisi mehelepanemisi tol ajal veel.
1927ndal aastal sai Juuli kolmanda lapse, Georgi ja otsustas seepärast koolidirektori ameti maha panna ja vanemõpetajaks hakata. Aga palk oli tal sellegipoolest kõrgem kui vanaisal, kes Tartus todasama Võru tänava maja välja üüris. Isa rääkis, et vanaema ja vanaisa ei sõnelenud omavahel kunagi ja olid kui head partnerid, sõbrad. Vanaisa ei kirjutanud vanaemale kunagi midagi ette ja ka kõiki töid tehti ühiselt ning sõbralikult. Samas vaimus, naist austama ja kui partnerit võtma kasvatati ka pisi-Georgi.
Ja minu isast sai "uue aja mees". Sügaval nõukaajal, kui teised mehed veel naistelt kõikide kodutööde tegemist nõudsid, tegi minu isa (ka esimeses abielus, muide) köögis, põll ees süüa, pesi nõud ja koristas tube. Kusjuures, nagu isa rääkis, oli tema esimene naine Vaida olnud nii laisk, et ladus aga pesemata nõud kraanikaussi ja ütles ülbelt, et kui vaja, siis võta virnast ja pese puhtaks. Isale tegi see nalja ja ta pesi ise nõud ära, ei kärkinud naisega. Tema jaoks oli see loomulik. Naine võis olla väsinud ja isa sai sellest aru.
Minu emale oli isa lausa unelmate mees. Ema tuleb suguvõsast, kus mehed käskisid, poosid ja lasksid. Mäletan lapsepõlvest vanaema Selmat kogu aeg edasi-tagasi ringi jooksvana. Tal polnud mahti hetkegi puhata. Küll tegi ta süüa, küll küüris põrandat, küll kandis kanadele toitu ette. Vanaisa Väinö peaasjalikult magas oma kambris või istus urisedes köögilaua taga, nõudes süüa. Ja vanaema enda vanaema Katri Jauhopää (ema sugu on ingerlased) oli kogunisti sedavõrd allasurutud, et pidi tegema rasket talutööd ja sünnitama ühtejärge 13 last, kõik tütred, sest tema mees Tahvani Jauhopää, kange ingeri mees, tahtis poega ja sundis oma naist seksima ja sünnitama. Ema oli siis tõega õnnega koos, sest 10 aastat pärast emaga abiellumist jäi mu isa pensionile ning tema meelisharrastuseks said erinevate maitsvate roogade vaaritamine (eriti hästi tegi isa muide romstekki ja saiavormi!), aiatöö ja oma väikse tütre, see on siis minu kantseldamine.
Loomulikult kasvasin siis ka mina üles selliseks, et ei talunud meestelt mingit bullshit'i ja saatsin põrgu kõik, kes tahtsid, et ma neid natukegi teenindaks. Isa seletas mulle juba varakult, et suhtes on kõige tähtsam seks, kui seks ei klapi, siis pole midagi teha, ja muid suhtetarkusi ning ma panin kõik kõrva taha. Isa võttis mind kaasa, kui sõpradega kohvikus kokku sai, ja mina, väike tüdruk, kuulasin kikkiskõrvu suurte meeste arutusi. Sestsaati on mulle alati meeste seltskonnas rohkem meeldinud. Mul on üks hea sõbranna ja suur hulk (mees-) sõpru, kellega on alati huvitav.
Sooviks, et oleks rohkem naisi, kes ei huvituks ainult kardinatest, allahindlustest, uusimatest trikkidest ja nippidest. Kellega võiks näiteks kasvõi filosofeerida, mnjahh. A mis ma ikka. Selliseid naisi ikka on ka. Ma ise tunnen mõnda. Aga neid on vähe.
Uue aja naine, nagu seda oli minu vanaema Juuli, vajab enda kõrvale ka uue aja meest. Sest kui tal on vana aja mees, siis surub too selle naise üsna ruttu pliidi äärde ja too naine ei jõuagi muud kui süüa teha ja sünnitada. Julgen väita, et vana aja mehed on kõik mehed, kes oma naisi kodutöödes ei aita.
Söön just praegu Inno tehtud maitsvat lõherooga ja mõtlen, et kui tema süüa ei teeks, siis poleks mul praegu näiteks selle loo kirjutamiseks aega olnud. Rääkimata luuletuste ja romaani kirjutamisest, mida ma praegu teen. Samuti ei kirjuta Inno mulle kunagi midagi ette, täpselt nagu mu vanaisa Kusti ei kirjutanud midagi ette mu vanaema Juulile.
Muide, vanaema oli väga ilus naine, aga ta käis lihtsalt riides ja sättis oma juuksed iga päev ühetaolisse soengusse. Selle võrra jäi tal siis rohkem aega raamatuid lugeda. Nagu mul.
11 kommentaari:
no sina tood ju raha majja (pärandus) - selge see et innol midagi kobiseda pole ja ta kokkab-koristab.
Kui kokku saime, polnud mul õieti pennigi ja ka siis kokkas Inno suurima hea meelega. Ta lihtsalt oskab paremini süüa teha kui mina ja mul pole jälle midagi nõude pesemise vastu. Koristan mina ja Inno peseb pesu.
Pealegi on meil ühine rahakott, ei ole minu raha ja Inno raha. Kumbki võib osta, mida tahab. Teisiti oleks õietiöelda lausa naljakas.
A muideks ma kokkasin ja koristasin ka siis, kui Ingrid oli lapsega kodus ja üldse ei teeninud. Kokkasin, koristasin, andsin naisele raha. Olin igati abivalmis. Tahtsin olla naisele parim mees ja lastele parim isa.
Eks need vana-aja mehed aitavad ikka, aga oi kui pika mokaga. Ja naised siis õiendavad ja vinguvad:" No,mitu korda ma pean sulle ütlema, et vii prügi välja". Ja siis on paha-paha ja süüdistatakse teineteist. Aga kas ei peaks ometi olema nii, et mees ja naine armastavad teineteist ja tahavad oma armsamat aidata, ikka vastastikku? Ma loodan, et ma oma poegadest selliseid matse ja mölakaid ei kasvata. Naine ei pea olema oma pere ori. Käed-jalad on kõigil otsas (me ei räägi siin eranditest, eks), koristagu ja möllaku siis kah.
Loodetavasti jätkub mul meelekindlust...
muidu nimetatavat köögis askeldavaid meesterahvaid emasteks hendrikuteks? Kuigi kokkamine kukub sellehuvilistel meestel pareminigi välja kui naistel - tippkokad on mehed, idamaaadel teevad pidulaua jaoks toidu peremehed. Igapäevase aga naised. Eks ta ole, inimesi on igasuguseid.
väga huvitav lugemine oli :)
esiteks meeldis mulle selle uue ja vana aja inimeste teooria nn isikustamine, teiseks see, et te mõlemad nii hästi oma juuri ja nende ajalugu teate. minu meelest on ka selline teadmine üsna oluline, sest tõesti kipub ju ajalugu korduma. kui ajalugu teada, siis võib ju mõningaid vigu või tendentse mõista või siis ära näha ja vältida püüda vms.
ja eks ta niimoodi pendliefektiga kipubki vist olema, et kui esivanem on väga ühes äärmuses, tahab tema järglane neid vigu vältida ja olla täiesti teises äärmuses...
nii armas lugu, meeldisid vanaaja nimed ja see et te teate kõike:)
ja et see uue aja naise värk on ka juba ammusest:)
ise olen ma uhke oma emapoolse vanaema yle kes õppis tartu ylikoolis 20-nendatel ...mu teada siis oli veel päris vähe aega naisi ylikooli luabtud yldse.
a läksin rändama oma jutuga:)...
tahtsin öelda et teema on igati loogiline ja vajalik ja tänapäevane kah!
Ka mina leian, et mees ja naine peavad kodus olema võrdsed partnerid ja kui sa inimest armastad, siis peaks ju olema suur rõõm teda aidata, eks ole? Mina näiteks jälle aitasin Innol suvel telliskive tassida. Ega ma palju võtta jõudnud, ühe korraga, aga ikka midagi :)
Ja suured tänud heade sõnade kohta. Minu jaoks on ka vanaema suur eeskuju mu isa kõrval. Olen nii õnnelik, et nad olid sellised, sest just tänu neile olen ka mina just selline nagu ma olen.
Seoses prügiämbriga tuleb meelde tõsilugu, mis kinnitab, et elu on täis ootamatusi.
Hea tuttav on ajakrijandustöötaja ning tema suureks kireks on autod. Aga tal on ka naine ja üpris käre säärane. Ühel ilusal päeval sündiski perre laps. Hea tuttav, kes varemaltki oli väga tuhvlikujulise pealaega, muutus nüüd hoopis toimekaks nagu Sidorovi kits.
Vaatas mees kusagil kaheteiskümne paiku õhtul, et kasulik on veel prügiämber tühjaks viia. Läks ja viis ning kui tagasi saabus oli kelle seitse hommikul. Naise õigustatud ja leebele küsimusele, et kus sa tõbras olid? Tuli aus ning nukker vastus, et vanglas olin.
Tõesti, kui ämber sai tühjendatud ja mees end trepikoja poole asutas, sööstis nurga tagant lagedale audi. Tormas üle kõnnitee äärekivide ja suri murul välja. Audist hüppasid lagedale kaks isikut, kes tormasid pimedusse. Kuid audi olu üpris moekalt tuunitud. Tuttav astus kohe lähemale, et töpsemalt uurida. Sekund hiljem tormas nurga tagant politseiekipaaz, söösti audi juurde, raba tuttava pikali ja enne kui too öhh või möhh jõudis öelda, oli ta juba rauduskäsi teel politsei arestikambri poole. Vaid tühi ämber jäi öisele haljasalale äsjast draamat meenutama.
Hommikuks olid politseinikud siiski jõudnud veendumusele, et võib-olla too tuttav polegi kurikaeltest suurim ja lasit sisi teine koju. Ämbri leidis õnneks ka üles. Muidu oleks kodus veelgi suurem pahandus tulnud.
tere, Irja
veidikene uudishimutseks veel su vanemate teemal.Kui vana su ema oli, kui sa sündisid? Ja kas sa olid oma ema ainus laps?
Praegu on meedias küllalt teravalt üleval teemad, kuis "vanad" mehed saavad veel lapsi!? Kas sind üritati lapsena narrida, et sul on nn. vanad vanemad.
Endale meeldib mulle samuti kui lapsevanemad on juba vanemas eas ja oskavad lapsest lugupidada ja temaga tegeleda. Aga ikka peab end nende teiste nn. nooremate vanemate ees ennast õigustama :(
Tere! Väga huvitavad küsimused, aitäh! Ema oli minu sündides 30-aastane ehk siis sama vana kui mina praegu ja issu 50-aastane. Olen oma vanemate ainus laps.
Kusjuures mind üldse ei narritud vanemate vanuse pärast, absoluutselt. Narriti ainult seepärast, et mul oli üks jalg lühem kui teine (sünnitrauma, puusaliigese nihestus). Ehk siis lapsed on äärmiselt lihtsad oma julmuses, kedagi ei koti kellegi vanemad, vaid kehalised puudujäägid. Prillid, paksus, lonkamine - need on need, mispärast narritakse.
Mulle väga meeldis, et mul oli isa, kes võinuks mulle vanuse poolest vanaisaks olla. Kui mina sain 10-aastaseks, jäi issu juba pensionile ja sai minuga tohutult palju tegeleda. Küll ta jutustas mulle jutte, luges ette, mängis karudega kooli, viis kohvikusse, arutas maailma asju. Me olimegi rohkem nagu sõbrad. Nagu üheealised õieti, sest isal oli kuni surmani noore inimese särav mõistus. Ja ta oli kuni surmani õppimishimuline, luges kõiki lehti ja delfi uudiseid, meie blogi, kuulas raadiot, vaatas telekat, suhtles sõpradega, ühesõnaga elas täiega.
Minu sügav isiklik arvamus on, et vanemad vanemad on paremad. Nad on lastega kannatlikumad ja targemad, nende maailmapilt on avaram ja nad oskavad lapsi eluga palju paremini tuttavaks teha. Näiteks mul pole kunagi olnud tahtmist suitsu teha (ma pole suitsetanud ainustki sigaretti) ega end purju juua. Isa ei keelanud mulle kunagi midagi, aga ta oskas väga elegantselt selgeks teha, kuidas mul on endal kõige kasulikum elada. Selline tarkus, ma usun, tuleb aga vaid aastatega.
Seepärast ei kiirusta ma ka ise lapsesaamisega. Mäletan, kui mõnus oli lapsena isalt kõike küsida ja tema siis alati oskas vastata. Tahaksin olla oma lapsele täpselt samasugune vanem kui minu isa oli minule.
Postita kommentaar