Esimene kiri Lissabonist

Irja eile õhtul meie ajutise ööbimispaiga, hotelli Aviz ees.

No mis teete? Meie oleme ikka elus ja terved, armsad lugejad. Pole meid vangi pannud keski, heh. Siia vast kedagi järele ei saadeta :).

Tõsisemalt. Riigi peaprokurör Norman Aas on mu hea tuttav, muhe, intelligentne ja üldsegi mitte repressiivsete kalduvustega aus noormees. Kord sai temaga hää sõbra Martin Hirvoja sünnipäevalauas istutud ja Norman rääkis mulle Martinist lõbusaid lookesi, nö delikaatseid. Ütles, et ma võiks neist kirjutada ja lubas isegi meili teel andmeid saata. Nii et temal ei tohiks me blogi vastu midagi olla, oh ei. Ta on tore poiss.

Aga. Toreda üllatusena tuli Edgari toetus. Loodan, et Edgar ei pahanda, kui ütlen lihtsalt Edgar. Siinkohal teen väikse paranduse - mina pole küll kuskile helistanud ja meie blogi kohta küsinud. Aga tema toetust tervitan ja teda ennast ka. Mulle on nimelt alati meeldinud hingega poliitikud. Mart Laar, Edgar Savisaar, Ivari Padar, isegi Tiit Madisson. Jah, ka mu issu suur lemmik Tiit Madisson, sest vaatke, ta tegi asja südamega. Selliseid hingega poliitikuid on veel - Jüri Estam, Lagle Parek, Jüri Böhm, Tõnis Lukas, Lauri Vahtre, Marju Lauristin, Liina Tõnisson, Tunne ja Mari-Ann Kelam. Ja ma arvan, sügavalt südamest arvan, et on tulnud aeg hingega poliitikute renessansiks. Ümber on saanud tuimade, südames julmade, kuivade aparatshikute aeg, kelle posteripoiss on peaminister Andrus Ansip. Ka pressivaenulikul justiitsministril, kes laseb oma naiskaaslasel inimesi vangiminekuga ähvardada, on tulnud aeg kompsud kokku korjata ja võimult minema kebida. Sorri, kui mu otsene jutt ei meeldi, aga nii on. ME EI ELA ÕIGUSRIIGIS. Mitte, kui inimeste vangiminekuga ähvardamine on aktseptaabel ja sellele ei järgne selgitusi. Ma kordan seda veel ja veel. Sest teate, vabadus on habras. Sa võid piltlikult öeldes vabana magama jääda, aga kui üles ärkad, siis on ahelad kaelas. Mina ei lepi sellega. Nagu ei leppinud olukorraga "nii lihtsalt on" minu vanavanavanaisa Juhan Vaher, kes lükkas tal teelt astuda käskinud mõisniku kraavi, mu vanaisa Gustav-Eduard Vaher, kes toetas ka vaikival ajastul söakalt vapse ning mu isa Georg Vaher, kes läks 17-aastase poisikese, Pitka poisina 44ndal aastal, Keila all käsigranaat peos, vene tankidele vastu. Ma olen pärinud nende julguse. Tänases Eestis ei julge just paljud öelda, et me ei ela õigusriigis. Aga nii see on. Ja seepärast tuleb meil, kõigil sealjuures, olla eriti valvsad, et võim (Ansipi isikus) ja meedia (Kadastiku isikus) meid pärast magamajäämist ei aheldaks.

Mis siis oleks lahendus, on küsinud paljud. Keda valida??? Minu arust oleks parim uus poliitika (me ei vaja mitte uusi poliitikuid, vaid muudatusi poliitikas sees, uusi jõujooni ses) Mart Laari ja Edgar Savisaare leppimine. Senine perversne olukord poliitikas, kus riiki juhivad mitte hingelt poliitikud, vaid aparatshikud, on tingitud sellest, et Edgar ja Mart on tülis. Laar on pahane lindistamise ja Edgar pilditulistamise pärast. Aga andke üksteisele andeks, lööge käed. Ja minu sõna, et te alistate sellega Reformi. Ning saate uuesti edukateks ja seksikateks. Laar ja Savisaar suudaks koos mägesid liigutada. Selline kooslus näib esmapilgul ebatõenäoline ja naljakakski, aga kui järele mõelda, siis mõlemad on targad mehed, kes hinges poliitikud. Ja mis minu meelest eluoluline - ka enesekriitilised. Mart Laar diskuteerib oma blogis tavaliste inimestega, vastates ka nende ebameeldivatele küsimustele. Ta ei sea end teisteks ülemaks nagu Rein Lang, kes plärtsus ajakirjaniku küsimusele, et mis siis Maasikas ikkagi toimus, et see on tema enda eraasi. Ja Edgar Savisaar ei häbene tunnustada ajakirjanikku, kes teda ennast kõvasti kritiseeris. See Äripäeva kohtussekaebamise ähvardus oli vast natuke üle pingutatud, kui siin natuke arvustada :), aga ka seda võib mõista - kui sind kogu aeg kotitakse, siis ühel hetkel viskab üle. Küllap oli see Edgari jaoks viimane piisk karikasse. Inno on olnud Savisaare üks suuremaid kriitikuid (Savisaar mainib oma blogis, et ka tema on olnud Inno "buldogihammaste" vahel), kuid sellest hoolimata ei ole Edgar Innot tema arvamusavalduste pärast sõimanud, veel vähem represseerinud.

Mida aga tegi Reformierakond? Küsite ehk, miks meil juba kohvik valmis pole. Kohe räägin. Sügisel andsin heausklikult Tartu Ekspressile intervjuu, kus rääkisin oma unistusest rajada Tartusse kirjanduskohvik, oma vanavanaisa ehitatud ajaloolisse majja, mida seal juba pikemalt remondin. Olin õnnelik, see oli mu jaoks paljuski heategevuslik projekt, sest tahtsin seal noori kirjanikke promoda ning 10-kroonist kohvi pakkuda. Võiks arvata, et linnavalitsus hüppaks seepääle rõõmust, eksole? Aga võta näpust. Nädala pärast saabus mulle linnavalitsusest kuri kiri, kus mind ähvardati 18 000-kroonise trahviga, kuna ma olevat midagi lubamatult ehitanud. Kõige kurvem selle asja juures oli see, et natuke aega enne seda, kui linnavalitsus mind kottima hakkas, oli surnud minu armas isa, kelle suur unistus oli, et maja korda saaks. Kõik parandustööd said tehtud tema omanikuksolemise ajal. Ehk siis Reformierakond võib, kui tahab, esitada kaebusi Paradiisi.

Minult võttis selline ette kuri suhtumine ja leinaajal ründamine igatahes igasuguse kohvikutegemise isu ära. Ei tule kohvikut, kuni Reform Tartus võimul püsib. Kui ta kukub, siis teeme küll kohviku - maailma parima! Seni seisab maja Võru tänaval tühjana - kui kurb tunnistus sellest, et meie riigis ei ole võimalik mitte midagi head teha, kui sa võimuga ühte laulu ei laula. Selline uhke vabadussammas on see majake. Seisab üksi, uhkelt ja ootab.

Nüüd olen juba pikalt jutustanud. Lähme Innoga linna peale kohvi jooma. Jalutame selle unenäolise linna jõe, Tejo kallastel ja kuulatame, mis rütmis tuksub linn, mille sadamast sõitsid kunagi maailmameredel laiuvaid maid avastama Vasco da Gama, Fernao Magalhaes ja teised... Õhtuni!