Kuningas on alasti

Inimesed märkasid tegelikult juba ammu, kuis kuningas (tema nimi oli juhtumisi Riivo), õllekõht üle püksivärvli rippu, oma kuningalossi rõdul ringi patseeris ja moosisaiu sõi. Hallipäine kuningas, vunts kikkis, noor armuke (juhtumisi oli ta nimeks Ulrika) kõrval, kah kuninga moosisaiast tükikest haukamas. Kuningas muidugi lubas armulikult. Ilus tüdruk ikkagi. Ja mitte keegi ei julenud selle kohta mitte midagi ütelda. Sest nii oli see alati olnud ja nii pidi see igaveseks ka jääma.

Nii pistis see kuningas koos oma armukesega kinni kõik moosisaiad, mis selles riigis saadaval olid. Võttis ära vaeste moosisaiad ja tellis osa moosisaiu veel välismaaltki juurde. Käis välismaal saiadel järel. Laostas riigi.

Rahvas hakkas nurisema. Riigi varakambrid olid tühjad. Kuningas tegi pähe süütu näo, sügas vuntsi, kahmas kratist oma kuningriigi varakambri valvuril (oli juhus, et ta nimi oli Anna-Maria), kes oli kena heledapäine tütarlaps (kuningas oli ta oma õukonda kustunud, lootes ta ühel ilusal päeval sängi viia), ja kriiskas koleda häälega, et just tema ongi varas, just tema sõigi ära kõik kuningriigi moosisaiad. Tütarlaps sosistas küll, et ei ole ta midagi varastanud ja inimest ei tohi ju enne kohut süüdi mõista, aga või sellest hoolis kuningas. Ta kiristas hambaid ja ulus: VARAS! Kuninga armuke ulus kuninga järel: JAAH! VAA-RAAS! Kuningas parastas takka: TAPA ENNAST ÄRA!

Nooruke varakambri valvur ei uskunud, et selline asi oli temaga juhtunud. Aga juhtus ja kuidas veel! Kuningas kablutas seejärel tulise rutuga kõigi selle kuningriigi vägevamate klatshimooride juurde ja teatas neile, et tema nooruke varakambrivalvur on varas. No levitage nüüd seda uudist nii kuis jaksate, ähkis kuningas. Ja seda ei tarvitsenud mooridele kaks korda ütelda. Oh ei. Nad hakkasidki kohe seda uudist levitama. Varas, raiskas kuningriigi raha lukseluks, tänitas üks moor. Kõrvaldas isiklikuks tarbeks, kõrvaldas isiklikuks tarbeks! kaagutas teine.

Ja rahvas uskus. Ikka usud ju klatshimoore. Küll nemad juba teavad! Kus suitsu, seal tuld! Jajaa, egas me tark ja hea, teeneline kuningas ju valeta. Nii õitsvas riigis ei saagi valetada! Kahe aastaga Euroopa rikkaimaks riigiks ikkagi või mida see kuningas täpselt rahvale lubas. No pole tähtis, peaasi, et lubas. Nii õitsvas riigis läheb elu nagu lauldes! Laulame kõik koos! Vargad pannakse vangi! Sulid ripuvad võllas ja paras neile! Kuningas korraldas rahvale toreda näitemängu, nõiapõletamise, ja rahvas rõõmustas. Rahva esindajad riputasid kuningale kuningriigi aastapäeval rinda teenetemärgi. Kuningas lausa säras. Õhtul õgis ta koos armuksega voodis moosisaiu edasi.

Lõpp

Lõpp? Kas tõesti? Aga kuidas siis lõppeb me muinasjutt, mille tegevuspaik võiks sama hästi olla Eesti Vabariik ning mille tegevusajaks võiks väga vabalt olla meie aeg. MEIE AEG - see kõlab vägevalt, aga minu kõrvadele kõlab see praegu näruselt.

Näruselt, sest me elame riigis, kus inimesi mõistetakse süüdi enne kohut eesotsas valitsuse ja prokuratuuriga. Meie prokuratuur otsib kuritegusid kui kass Basilio Pinocchio peidetud tukateid, selle asemel, et aidata inimestel kaotatud tukateid üles leida.

Me elame riigis, kus vaba ajakirjandus ei näe, kuidas võim tõmbab inimesele mütsi pähe ja see on lihtne nagu sõrmenips. Me elame riigis, kus ajakirjandusest - andke andeks, aga nii see on, on saanud vabariigi ja valitsuse narr. Pime narr sealjuures. Kelle osaks on meelt lahutada, totakaid nägusid teha, kukerpalligi visata - ainult mitte teravaid teemasid torkida, ainult mitte valitsusega vastuollu minna. Häbi, närune riik ja su närune, närune ajakirjandus.

See on riik, kus süütud inimesed tembeldatakse vargaiks ja kus varastele riputatakse kaela teenetemärk. Kus vaim on vardas.

See on riik, kus justiitsminister kogub inimeste kohta komprat ja kus tema armuke ähvardab inimesi vangi panna.

See on riik, mida valitsevad kuningas Midased. Te ikka teate seda lugu? Ei? Früügia kuningal Midasel avanes kord võimalus paluda jumal Dionysoselt mida iganes. Ja ta palus, et kõik, mida ta puutub, muutuks kullaks. Nii läkski, aga kullaks muutus ka see söök ja jook, mida ta puutus. Ja kuningas Midas oleks lõpuks nälga ja janusse surnud, kui Dionysosel poleks temast hale hakanud.

Ma loodan, et Dionysos halastab ka sinule,
närune eesti vabariik,
närune president,
närune reformierakond
ja su närused sabarakud.