Heippä hei!

Irja reisilaeva Star bisnis-luuntsis einestamas.

Oleme parajasti Turus ehk siis soomekeeli Turussa. Soomes. Minu emamaal. Olen nimelt 50 % poro ehk soomlane. Ema ka. Sõitsime natuke aega tagasi läbi Salost. Seal oli mu vanaema Selma ühes rikkas talus teenijatüdrukuks, kui venelane oli võtnud Ingerimaa ning kõik ingerlased olid läinud venelase eest Soome pakku. Seal, minu jaoks müütilisel Ingerimaal oli minu vanaema vanaisal suur talu ja palju loomi, ta ise pidas sulaseid ja teenijaid. Aga siis tuli venelane ja võttis kõik ära. Nagu mu isapoolse vanaisa Gustav-Eduardi maja Tartus Võru tänaval. No selle maja sai minu isa tagasi, aga Ingerimaa valdusi pole enam isegi olemas. Mu onu, vahva ingerisoomlaste õiguste eest võitleja Eino, käis kord sealmail. Järel olid vaid ahervaremed ja roostes ristidega hauad.

Olen mõelnud, et tahaksin sääl ükspäev ära käia. Kasvõi vaadata. Soomlus on minus täitsa olemas. Kasvõi see kuulus "suomalainen sisu". Sellele "sisule" lisandub veel ema isaema tatari temperament ja mu sõjakas loomus selginebki... Aga Soome jõudes muutun alati härdaks ja leian iga kord: siin võiksin elada! Need kaljud, metsad, järved. See ilus kargus. Puudutab mu hinge ja ma tahan korraga lugeda uuesti üle Kalevala ja Aleksis Kivi Seitsemän veljestä. Soome keeles. Vahel hakkan Innoga spontaanselt soome keeles rääkima. Eestis. Tuleb vastupandamatu isu rääkida emakeeles. Mu lapsepõlvekeel oligi soome keel, sest ema ja vanaema rääkisid omavahel kogu aeg soome keeles ja ma olen enam-vähem kindel, et mu esimesed sõnadki olid soomekeelsed.

Samas - eesti on isamaa. Isa maa. Selle vapra vanavanavanaisa maa, kes lükkas mõisniku koos vankriga kraavi, kui see tal tee päält eest käskis astuda. Olen isa poolt võrokene, mu esiisad olid Loosust, Navist ja Kärgulast. Ja samasugune härdus kui siin Soomes, tabab mind, kui ma lähen Osulasse, kus mu vanaema oli koolidirektor, ja Võhandu jõe äärde, kus mu armas isakene poisikesena ujumas käis. Kui lähen Võrumaale, siis pursin ikka ka võro kiilt kõneleda. Ja ma mõtlen uhkusega sellele, kuis mu vanavanavanaisal, selsamal, kes mõisniku kraavi lükkas siis, oli seal, kusagil Loosu kandis, juba 19nda sajandi lõpus uhke karjamõis. Põlvnen uhketest inimestest, neist, kes olid nõus pigem murduma kui painduma. Küllap ei ole seepärast ka minule orjalikkus omane.

Aga SOOME! Olen jälle siin ja homme läheme Innoga imeilusa Aurajoe kaldale jalutama. Oleme selle kaldal asuvas hotellis, Radisson SASis. Täitsa soovitame seda hotelli. Ainus pettumus on see, et kuigi oleme sviidis, ei ole meie toas vanni. Samas voodi on sviidis uhke. Ja hotellitubade hinnad on siin palju odavamad kui Helsingis.

P.S. Narrin juba tükimat aega Innot, et küllap on temaski soomlase verd. Me oleme ju nii ühte nägu ja kui mina olen soomlane, siis peab ju ka tema soomlane olema!?:)


Reisilaev Star (aasta 2007 Aker Finnyardsi toodang) Tallinna sadamas.