Paavst on Willardis, Inno Hay Adamsis

Vaade Hay-Adamsi hotellitoa aknast.

Inno on hästi solvunud praegu. Käib rahutult mööda me Valge Maja vaatega tuba ja kui ma küsin, et mis viga, kas ei meeldi siin või, siis ta vaatab mulle otsa, kehitab õlgu ja küsib, et kas ma siis ise ei saa aru, et midagi on puudu. Mis, küsin ma arusaamatult. Oleme Hay Adamsi ühes uhkemas toas, toateenindaja tõi äsja Inno sünnipäeva puhuks taldriku küpsistega, mil shokolaadiga glasuuritud kiri "Happy Birthday!", ja pudeli Dom Perignoni, ning me toas mängib mahe muusika.

Paavst on Willardis, ütleb Inno mulle etteheitvalt. Ma ei saa ikka aru, aga Inno arust on kõik nässus, reis mokas, sest küllap Willard, teine Washingtoni legendaarne hotell, on ikka parem kui Hay Adams, kui juba paavst on Willardis. Käisime ennist linna peal jalutamas ja Inno silmas seal, siis Willardi ees, Püha Tooli lipukestega autosid.

Nojah, kõike ei jõua ju alati ette näha. Luban Innole, et viin ta homme Washingtoni ühte luksuslikumasse meretoidurestorani the Oceanaire, ning ta rahuneb. Pobiseb küll veel üsna pikka aega, et "paavst on Willardis", aga suuremat sõda meil sel teemal vist täna õhtul ei tule.

Tegelikult on muidugi kõik hästi :). Panime endale kinni Lafayette'i pargi vaatega toa, aga lahke receptionist seletas, et meid on upgrade'itud ning me saame endale ühe parima toa, otsevaatega Valgele Majale. Ja tõesti, ilma naljata, oleme väga uhkes toas. Ma pole oma elus nii luksis hotellitoas veel olnudki. Ta on ühtaegu nii mõnusalt vanaaegne kui moodsalt luksuslik, mis meile just kõige rohkem meeldib. Teine samasugune, vanaaegsust ning luksust ühendav hotell on Colon Barcelonas. Ega midagi rohkemat ei tahagi selle toa kohta öelda. Lihtsalt: kui te saate endale lubada ühe luksreisi, siis ma ei oska soovitada midagi paremat kui Washington DC ja Hay Adams.

Ma olen ses linnas oma elus juba viiendat korda ning mul on siia tulles alati tunne, et saabun koju. Esimest korda käisin siis, kui olin 17-aastane, koos oma täditütre Enega, kes tahtis käia paaril politilisel kongressil ning võttis minugi kaasa. Kongressid olid minu mäletamist mööda olukorrast Afganistanist ja Pakistanist. Ene esitas seal siis usinalt kõiksugu tarku küsimusi ja mina vaatasin ammulisui, mis toimus. Pärast käisime veel läbi Cato Instituudist, kus töötas ja töötab ka praegu Ene suur sõber Ted Carpenter, kes on ka Eesti kohta sõna võtnud. Mäletan, et Ted oli hästi asine mees. Ene ütles, et Ted oli temasse kunagi kõvasti armunud olnud, aga Ene polnud tast huvitatud, sest talle meeldisid afgaanid. Ene ütles, et afgaanid on parimad armastajad, ja teda võis uskuda, sest tal oli väga palju mehi olnud.

Ööbisime siis Ene neljanda abikaasa Willi pool. Willil oli paks must habe ja ta oli samamoodi poliitikast huvitatud kui Ene. Ühel poliitilisel rallil nad vist kohtusidki. Ja abiellusid, sest Enel oli kombeks abielluda iga oma boyfriend'iga. Lõpuks nad äksid muidugi lahku, sest Ene sõitis jälle Afganistani või Pakistani ning leidis sealt endale uue afgaani. Williga jäid nad aga headeks sõpradeks ning magasid isegi ühes voodis, kui me Willi pool külas olime.

Nüüdki meenusid mulle Ene ja Will, kui jalutasime pärast oma hotellitoas Dom Perignon'i joomist läbi Lafayette'i pargi Valge Maja poole. Seal elab ühes telgis nimelt üks tädi, kes kogu aeg protestib, 24 tundi ööpäevas, Bushi ja terrorismi vastu. Telk on niru ja õhuke, aga tädil on soojad riided seljas ning ta hambutu suu naeratab sõbralikult. Tädi ümber on hulk plakateid ning tema telgis magab üks mees, ilmselt ta elukaaslane. Inno teeb tast pilti ja me läheme edasi F-streeti poole, kus on minu lemmikraamatupood nimega Olssons, kust ma alati raamatuid ostan, kui Washingtonis olen. Lisaks vanadele, antiigihõngustele hotellitubadele meeldivad mulle nimelt ka vanad, antiigihõngused raamatupoed. Leidsin sealt omale värskeima raamatu antiikajaloost ning värske "Poetry"-ajakirja.

Seejärel läksime hispaaniapärasesse restorani Jaleo, kus me ka möödunud aastatel mitu korda õhtustasime, ning me rõõmsaks üllatuseks tuli meid teenindama seesama ettekandja, kes meid ka aasta tagasi teenindas. Ja tundis meid ära! Tellisime mereandide suppi ja paellat, millest ma olin juba tükimat aega unistanud. Jaleos on nimelt väga hea paella. Kõht sai täis ning arve oli ka aus, 127 dollarit. Magussöögiks võtsin mina jäätist ning espresso piimaga.

Homme siis raporteerime, milline on ühes maailma kõige paremas hotellis, kuhu Hay Adams Top Hotels'i kataloogi järgi kuulub, hommikusöök. Kahtlustan, et hea, aga näis. Inno magab juba. Uhkelt nagu paavst :). Tal ju homme sünnipäev!!


Veel üks vaade.


Valge maja lähemalt.


Valge maja katus.