LA, Vegas, Flagstaff, Santa Fe...

Huh, selline on meie marsruut siis siiamaani olnud ja ma pean tunnistama, et ega mulle eriti kusagil ei ole meeldinud. Või noh, kui, siis Bel Air'is, mis on tõesti superluks. Ja pange tähele, ka mitte eriti kallis, sest tavaline tuba seal maksab sama palju kui Ammende sviit Ammende villas. Ammende on hea, no offence, mulle meeldivad Ammende villa naksuvad põrandad ja sealne antiigihõng, aga teenindus jätab seal soovida. Noortel nagadel seal ei ole seda stiili, mida on Hay Adamsi ning Bel Air' keskeas teenindajatel. Hans ja Rein, käige kindlasti Bel'is ära, saate inspi! Reastaksin siin oma senised meeldivaimad hotellielamused, siis Irja lemmikhotellid Ameerikas: 1. Bel Air Beverly Hills'is 2. Hilton Palacio del Rio San Antonios 3. Hay Adams Washingtonis 4. Hilton de Soto Savannah's Ja sry, kuigi paljud on üritanud meid saata rahvusparkidesse ja vaeste inimeste linnarajoonidesse, ma ei ole sedasorti tüdruk, kes ronib miski mäe otsas moskiitodega võideldes ning mu heade lõhnadega harjunud ninasõõrmed ei taha allakäigu lõhna liiga ligidalt nuusutada. Kaugelt, nurga tagant võib, aga seejärel tahan ma oma udusulevoodisse puhkama. Juba J ütles, et ma olen snoob, aga mis siis. Olen jah. Tahan olla ilusates ja puhastes kohtades. Loodus meeldib, aga ta peab olema must ohutus kauguses. Läksin ühe mehega lahku seepärast, et tema jumaldas matkamist, aga mina jälestan seda. Mägesid olen näinud küll, mõnusasti autoaknast, neist mööda kruiisides. Kaugelt vaadates ongi nad kõige ilusamad ja siin on neid igasuguseid - rohetavaid, sinetavaid, punaseid, liivakarva ning kiviseid. Vaatan neid hardusega ning mõtlen, et kui Jumal kusagil inimeste tegemistele pilku heitmas käib, siis just mäe otsas. Ameerika osariikidest meeldivad mulle kõige rohkem Texas ja Georgia. Konkurentsituteks lemmiklinnadeks, mida soovitan kõigil teilgi külastada, on San Antonio Texases ning Savannah ja Charleston Georgias. Neis on seda romantikat, tõesõna, mida kohtab harva. Prantsuse ajakiri le Monde nimetas Savannah't Ameerika kõige ilusamaks linnaks ning see on tõesti nii. Seal on vana maailma romantikat. Saad nuusutada aegu, mis ammu läinud. Savannah's elustuks kui see aeg, mil mehed olid veel mehed ja naised naised. Iga hetk oleks kui algamas ball. San Antonios tuleb aga iga hetk olla valmis lõbusaks fiestaks. Nii kui Texasest välja sõitsin, algasid pettumused. Kriminaalne El Paso Mehhiko piiri ääres ja Arizona lõputu, väsitav kõrb. Ok, Tusconis olid täitsa lahedad kaktused ja San Diegos oli lahe mere ääres jalutada, aga Georgia ja Texasega nad ikka võistelda ei suuda. Mulle meeldivad kohad, millel on ajalugu. LA ja Vegas olid samuti jamad. Poed mind ei huvita ja pokkerit ma ei mängi, nii et mul polnud seal midagi teha. Kuulsused mind kah ei huvita, täitsa tavalised inimesed on, ja Hollywoodi kuldajastu on samuti möödas. Angelina Jolie'st ei saa kunagi samasugust staari kui Audrey Hepburn'ist. Mitte keegi ei pildistanud üles Audrey sabaalust ega arvustanud tema tselluliiti. Tänastelt staaridelt on võetud pühaduse oreool. Nad on alasti kistud, nende kehadel pole kohta, mida poleks tabanud kaamerasilm. Hollywood pole enam seksikas. Humphrey Bogart ja Gary Cooper olid palju seksikamad kui Brad Pitt ja Orlando Bloom. Tänased filmistaarid on kui seebistaarid. Inimesi huvitab nende eneste elu palju rohkem kui need filmid, mida nad teevad. Ja Vegas ei ole enam ammu Frank Sinatra ja Dean Martini Vegas. Seal on hästi palju higiseid gambler'eid, kes mängivad blackjack'ilaua taga maha oma üleliigseid penne ning ka see pole üldse seksikas. Legendaarne Flamingo hotell, kus kunagi ammu peesitas basseini ääres Liz Taylor, oli neid täis. Hullult täis, inimestel näis olevat kange himu oma rahadest lahti saada. Go on, win some money, soovitas isegi hotelli pakikandja. Kujutasin ette, et mängulaudade taga istuvad stiilsetes ülikondades härrasmehed, kelle selja taga seisavad glamuursed õhtukleitides naised, ja panin seepärast oma kõige ilusama kliedi selga, aga polnud seal midagi sellist. Nagu ma ütlesin, higised gambler'id. T-särkide ja shorts'idega. Ainult meestejahil näitsikud käisid ringi mikrominis. Kanjonisse me ei läinud, sest mulle ei meeldi massid ja juba Hooveri tammi juures oli koletult palju rahvast parimat vaadet jahtimas. Sõitsime hoopis Flagstaffi, kus oli külm, ning sealt edasi Santa Fe'sse, kus oli samuti külm. 20 kraadi ainult! Santa Fe, mida reklaamitakse kui võluvat linna, on nagu üks suur kaubamaja, kus pisikestes poekestes äritsetakse lõputu, sagedasti Hiinas valmistet indiaaninänniga. Jällegi, kuna poed mind ei huvita, siis mul oli siin igav. Indiaani muuseumis, tõsi küll, käisin ning ostsin sealt mõned raamatud, aga see oli ka kõik. Läksime Innoga hotelli ja vaatasime hoopistükkis Obama ja Hillary duelli. Ahjah, kohalik Tokyo resto on super, siin on Ameerika parim sushi, mnjammm, ostsime seda hästi palju hotelli kaasa. Täna sõidame jälle oma armsasse Texasesse. Sel reisil põhja poole ei lähe, sest seal on KÜLM. Dallases on ülehomme koguni 35 kraadi! Super, ja nagu uurisin, on seal ka üks väga noobel hotell, Mansion on Turtle Creek. Sedasi siis. Ahjaa, palju õnne sünnipäevaks, Mari!!! Saadan sulle sms-i ka, kui õnnestub.