Mis juhtub, kui hinnad langevad

Väljavõte Äripäeva veebist.

Juhtub see, et paljud inimesed on pangale võlgu rohkem kui nende vara väärt on. Mis on omalaadne situatsioon, kus laenu tagasimaksmine on väga raskesti motiveeritav. Eriti siis, kui hinnad jäävad madalaks väga pikaks ajaks. Umbes nii, et tagasimakstava laenu suurus võrdub maja väärtusega alles, ütleme, 10 aasta pärast. Enne seda on laenu suurus märksa suurem kui maja turuväärtus. 10 aastat tuleb maksta kinnisvaramulli eest.

See on umbes sama nagu 10 aastat tagasi, kui paljud inimesed olid võtnud laenu aktsiate ostmiseks (õigem oleks öelda, et neile oli seda laenu suht kergelt antud!). Siis, hindade kukkudes, olid väga paljud inimesed pangale rohkem võlgu, kui oli aktsiate väärtus. Pank nõudis lisatagatisi, osadelt inimestelt. Lisaraha polnud loomulikult enam kusagilt võtta. Pank müüs aktsiad väga odavalt maha. Paljud laostusid. Teised, eriti need, kes olid ise tööl pankade juures, pääsesid lihtsamalt. Aga paras pauk oli see kõigile, mis päädis juhtivate pankade müügiga, suht odavalt, Rootsi investoritele.

Nüüd on sama asi kordumas kinnisvaras. Aga, ütleme, laiemas mastaabis. Kus üliodava ja kerge laenuraha ning tarbimisega üles upitatud majandusest läheb tasapisi liigne õhk välja, kuna laenuraha on poole kallim ja pangad väga kiivad sedagi välja andma. Paljud jäävad tööta (või palk pikka aega ei tõuse), panevad oma korterid ja majad ning suvilad müüki, jäädes ilma vaid sisse makstud laenumaksetest, mis on arvatavalt palju väiksemad kui kinnisvarahindadesse sisse kirjutatud, ja sealt vaikselt välja visisev mull.

Samal ajal kaupade ja teenuste hinnad tõusevad, mis on ELiga liitumise loomulik järelm, konvergents, Balassa-Samuelsoni efekt, või kuidas seda peenelt kutsutakse. Ja kuivõrd Eestis, perifeerias, on konkurents väike, kerkivad hinnad lõpuks kõrgemalegi kui ELi keskmine tase. Umbes nii nagu maapoodides on hinnad kõrgemad kui Stockmannis.

Kuidas sellisest nutusest olukorrast välja tulla? Ma mõtlen nii, et Eesti ei jääks pikaks ajaks Euroopa getoks. Ega head lahendust pole, kuna eestlased on nagu nad on, säästusid vähe, haiged, nõuka aeg röövis nii tervise kui raha, paljudel läks kaduma vara. Ja lollid on eestlased ka, eriti müügi vallas (kuna nõuka ajal polnud erilisi müügioskusi vaja, defitsiidiolukorras läks kõik nagu soe sai), mistõttu on raske oma puulusikaid välismaale müüa ja raha teenida. Üksikud geeniused on kah välismaale putkanud, ja ELiga liitumine riisus viimase koore. Kuidagi tuleks investorid, rahakad inimesed välismaalt Eestisse meelitada. Siis tulevad ka ajud. Küsida näiteks Joakim Heleniuselt, kuidas seda teha. Ta on pakkunud, et inglise keel teiseks riigikeeleks, mis pole üldse paha mõte. Ma pakun, et valitsus peaks viima riigivalitsemise kulud tagasi mullistumise eelsesse aega. Ehk siis vähendama jõhkralt riigiametnike palku, laskma kindlasti osa ametnikke lahti. Ja vähendama maksukoormust. 15% eraisiku tulumaks pole üldse paha, nagu see on Venemaal. Ja et vältida rahapesu ja maksude "optimeerimist" ettevõtete kaudu (Tõnis Paltsu keiss), võiks maksukoormus olla nii eraisikutel kui firmadel ühtne, ühtlaselt väike, näiteks 15%. Või, miks mitte 14%. Maksutulu laekub ikka ühepalju. Mida väiksem on maksumäär, seda väiksem on huvi maksude maksmisest kõrvale hiilida. Ja ole siis FIE, OÜ või AS, kõik saavad löödud ühe mütsiga, ja pole võimalik peitu pugeda. Praegu on nii, et FIEd ja eraisikud maksavad 21% nii et veri ninast väljas, OÜd ja ASid pääsevad ilma. Ok, ma ei hakka siin välja tooma nippe, kuidas OÜst ja ASist raha välja kantida enda tarbeks, aga seda tehakse massiliselt. Sest maksuamet ei jõua iial kõigil ettevõtetel kandadel joosta.