Väljavõte Delfi veebist.
..kus ta seob nn homoseksuaalsuse, pedofiilia ja muud säärased ilmingud lapsepõlvetraumadega. Toetudes USA psühhoterapeudi Arthur Janovi teooriatele. Mis võib olla ka tõsi, kuna nn homod on enamasti väga tundlikud, õrna hingega inimesed. Kes on võibolla lapsepõlves üle elatut rohkem hinge võtnud kui mitmed teised, nn tuimad tükid. Ja mis omakorda seab küsitavuse alla homoseksuaalsuse, pedofiilia ja muude sääraste ilmingute karistamise (NLiidus ja Natsi-Saksamaal oli, paljudes autoritaarsetes riikides on siiamaani homoseksuaalsus kuritegu, Eestis ja enamikes teistes riikides on kuritegu pedofiilia), pigem tuleks neid inimesi aidata, nende lapsepõlvetraumad välja ravida. Pedofiili koht pole mitte vangla, vaid haigla.
Ehk, teisisõnu, selles ilmselt ei vaidle keegi, et inimene tuleb oma lapsepõlvest. Ja kindlasti on abi sellest, kui lapsepõlves välja elamata traumad (sageli ei julge lapsed karistuse kartuses isegi nutta, poistele öeldakse juba varakult, et mehed ei nuta!) elatakse hiljem välja. Samas tekitab veidi kõhklusi vajadus käia neis "anonüümsetes" kabinettides koos teiste omasugustega mõtteid vahetamas. Kus üht psühhoosi ravitakse teisega, inimene pannakse millessegi uskuma, mida ta ise ei pruugi uskuda. Ja lõpptulemusena võib see inimese psüühika veel rohkem vussi ajada.
Aga kindlasti on homondusel ka teine tahk (millest Ruben ja Janov ei räägi): mõnu ja tunded. Mina väidan, et inimene otsib alateadlikult sobivat kaaslast (kellega oleks hea koos olla) ja klammerdub võimaliku sobivaima külge. Ja kui ta vastassoost kedagi ei leia, siis alustab otsinguid samasooliste seas. Ja kuivõrd samasoolised mõistavad ja tunnetavad teineteist märksa paremini, seda eriti kaasaja ühiskonnas, kus poisse ja tüdrukuid kasvatatakse eraldi, peredes on vähe lapsi, siis on sealt väike samm kahe mehe või naise omavahelise läheduseni. Ja mis seal imestada, kui mehed veedavad suurema osa ajast omavahel, ja naised ka, siis miks nad ei võiks juba omavahel seksida. Mis selles seksis siis nii väga ebaloomulikku on?! Ja see ei välista lapse saamist, lapse saamise nimel on ka paduhomod valmis seksima ka vastassoolisega (näiteks kolomekesi voodis!!), aga seda ainult lapse saamiseks. Ja tõepoolest, minu enda kogemus näitab, et kooselu sobimatu vastassoolisega võib kujuneda suuremaks katastroofiks kui misiganes võimalik kooselu samasoolisega. Ma pole ühegi mehega nii halvasti läbi saanud kui oma eelmise abielunaisega, ja sestap veetsin enamuse oma ajast meeste, tõsi, mitte homomeeste seltsis. Ma sain aru meeste naljadest, mul oli nende seltsis mõnus juttu vesta, asju arutada, meestega koos juua, suitsu ja pulli teha. Ja mingil hetkel tekkisid mõtted, kuskil alates 30ndatest eluaastatest, pärast aastaid kestnud rusuvat kooselu naisega, et mis oleks, kui proovida kooselu mehega. Sest ma olin, kui aus olla, naistes pettunud. Ma ei leidnud ühtegi sobivat naist ja ma veetsin üha enam aega meeste seltsis. Aga, muidugi, nagu kõik juba teavad, ma eriti kaugele ei jõudnud, sest enne kohtasin Irjat.
Nii et Rubenile ja ka Janovile täienduseks võib öelda, et homoseksuaalsus (ja ilmselt ka pedofiilia) ei pruugi olla lapsepõlvest saadud trauma tagajärg, aga võib olla hilisemate üleelamiste, pikaajalise sobimatu kooselu tagajärg. Kus siis lähedust, leidmata seda vastassooliste juures, hakatakse otsima samasooliste hulgas (mõned inimesed klammerduvad oma laste külge, mis on üks põhjustest, miks paljud soovivad kirglikult lapsi, see on soov teha omale elukaaslane, mis, tõsi, võib sobida, aga võib ka mitte, ja osa inimesi võtab omale läheduse jaoks näiteks koera või kassi). Mida soodustab praegune ühiskonnakorraldus, kus poisse ja tüdrukuid kasvatatakse juba maast madalast lahku. Ja kus lahutus on muudetud väga keeruliseks, seda taunitakse. Ja sobiva kaaslase leidmisele ei aita ühiskond kuidagi kaasa, pigem vastupidi, minu näitel võib öelda, et kohtusüsteem karistab neid, kes on sobiva kaaslase leidnud, ja sobimatust kaaslasest vabanenud. Pigem toetab ühiskond sellist elumudelit, kus mehe ja naise vahel käib pidev sõda, see tekitab haigusi, depressiooni, närvipinget, lastel neuroose, paneb inimesed käituma ebaratsionaalselt, ja kogu sellele kupatusele on võimalik siis määrida pähe igast asju, alates ravimitest ja lõpetades suurte autodega. See ongi see protestantlik eetika ja kapitalismi vaim.
21 kommentaari:
Ma olen avastanud tuntumate homode kohta artikleid lugedes, et nad kõik räägivad kui tähtis on neile ema, kuidas ema siiani on neile oluline, õmbleb riideid vms. Et isa nagu poleks olnudki (ei tea kas siis surnud v lahkunud, neist igatahes kunagi juttu ei tehta). Ja et üldjuhul pole neil ka õdesid v vendi.
Nekrassov on kirjutanud hea raamatu "Emaarmastus", kus räägib sellest mis juhtub kui emad oma armastatud pojakesi üle poputavad. Äkki selle ja homonduse vahel on mingi seos...
Ema kasvatatud poegadest võivad tulla memmepunnid, ja võivad ka mitte. Oleneb emast ja oleneb pojast. Mõne isa kasvatatud poeg on samas väga suur memmepunn. Oleneb seega ka isast.
Tuntud homode puhul torkab jah silma, et nad on olnud emmu pesamunad, armsakesed. Võibolla isegi üle armastatud ja tegeldud, mistõttu on neil väga kõrge enesehinnang. Ja naine võib tunduda isegi räpane, koos oma vooluste ja päevadega. Mees on nii mitmeski kultuuris palju puhtam ja õilsam olend, miks siis mitte temaga seksida.
Enesehinnangul on kindlasti oluline roll. Ma olen märganud, et homomeestel on väiksed riistad (oh, ärge küsige, kust ma seda tean). Sellest võib tulla teatud kompleks naistega suhtlemisel, olukorras, kus riista suurust tähtsustatakse üle. Naised armastavad öelda, et mehel peab olema suur riist. Väikse riista omanikud muutuvad naistega suheldes häbelikuks.
Põhjuseid on kindlasti mitmeid, ja enamasti on homoseksuaalsuse taga põhjuste kombinatsioon. Nii nagu iga asja taga, isegi liiklusõnnetus juhtub siis, kui kaks oinast kokku satuvad, nagu mu isa armastas öelda.
Ja kindlasti pole homoseksuaalsus must-valge, mõnel on üksikuid homo- ja palju heterosuhteid, teine eelistab ainult homosuhteid, kolmandal võrdselt.
Ah, minu arvates on üldse väga kahtlane teema seostada homoseksualismi ja mingeid psühholoogilisi probleeme. See toidab ju edasi seda koledat kultuuri, kus kõike hälbivat võiks maha kanda kui vaimuhaigust ja nii ongi homod mingid haiged tüübid keda tuleks hullarisse saata. Miks sa Inno selle pärast närvi läksid kui Margus Kiis sind skisoks sõimas, ent samas ei näe sa probleemi selles, et kellegi meelest on homod mingid psaikod? Ärge propageerige topeltstandardeid normist hälbimise osas.
Lisaks ma endiselt arvan et on ohtlik propageerida ideed, et seks-orientatsiooni saab muuta, sest see motiveeriks ju laskma käiku kõik repressioonimasinad ja homod suunama mingile sundravile. Seda ju näiteks kristlikud fundamentalistid tahavad! Sellepärast ma teiega varem olengi tõrelenud (Irja vist ütleks et "ilkunud"), sest teie eeldustest on tulnud mõnevõrra tuttav ette tagurlik teadusevastane homofoobne agenda, mille taga paljud konservatiivid, iseäranis usufundamentalistid. Ma ei ütle et te tagurlased olete, aga mõni tagurlane võib teid lugeda ja järeldada: "no kui juba siuksed seksperverdid nagu Inno ja Irja ütlevad, et homoseksualism on hälve, siis see näitab, et sa ei pea olema konservatiiv, et arvata, et homoseksualism on vale".
Olgu veel õeldud, et Janovi primaalteraapia teooriat on palju kritiseeritud. Tõsisemad teadlased ütlevad, et empiiriliselt ebavaliidne, teoorias kahtlane, praktikas ohtlik, liiga New-Age, teaduslikele printsiipidele mittevastav jne. See juba äratab minus kahtlusi. Kui mul oleks homoteema kohta arvamuste kujundamisel valida kas tugitoolipsühholoogia või tõsiste distsiplinaarsete teadusuuringute tulemuste vahel, siis valin viimase.
Nende uuringutega on kah nagu on, eriti psühholoogias, kus on võimalik teatud tingimustel tõestada midaiganes.
Ja ma ei välista, et lapsepõlvetraumadel on homoseksuaalsusega mingi seos. Nagu ka võimukal emal, inimese loomuomasel tundlikkusel, raskustel sobiva samasoolise leidmisega ja paljudel teistel sellistel asjadel.
Ja kui siia veel lisada asjaolu, et homoseksuaalsed suhted on toiminud aastatuhandeid (seda tõsiasja püüab Ruben millegipärast ignoreerida), siis loomulikult tundub kummaline hakate neid vägisi "välja" ravima. See kõlab juba nagu ühe araabia arsti kirjeldus keskaja Euroopa arstidest, kes inimestest saatanat välja ajasid, lõigates pealaele ristimärgi ja raputades sinna soola, nii et inimene lõpuks hinge heitis, loodetavavasti siis "puhtana".
No aga teie enda kirjutised ei jätagi ju homodele muud ruumi, kui et neid tuleks vägisi ravida, kuni nad heteroteks muutuvad. Nõuate nende kapist väljatulemist, aga kapist välja tulles langevad nad meie ühiskonnas üldise põlguse alla. Nägite ju Irja ja Rubeni loo kommidest, kui palju neid vihatakse. Seda te muuta ei suuda.
"Nende uuringutega on kah nagu on, eriti psühholoogias, kus on võimalik teatud tingimustel tõestada midaiganes."
Ma tegelt ei arvagi, et teaduslik meetod on täiuslik. Samas võib enamvähem sarnase etteheite esitada ka tugitoolifilosofeerimisele, et sellega on võimalik postuleerida ükskõik mida. Seda ühelt poolt. Teisalt jällegi on teadusliku meetodi abil siiski kontrolli all hoida teatud eksimusi, nt. eksperimentaatori kallutus, segavad muutujad jms. Nii et üldjoontes on teaduslik meetod siiski enamvähem usaldusväärne ja seda usaldusväärsust saab andmete analüüsimisel ka hinnata.
Arthur Janov oli muide üks süvaline tüüp seitsmekümmnendatel, kes üritas oma sekti luua. Tal ei olnud isegi mingisugust meditsiinilist haridust!
Täiesti ajuvaba, mis asju meil tõe pähe trükitakse.
:D
Arthur Janovi kohta leiab rohkem infot siit: http://www.debunkingprimaltherapy.com/janov_top_psychologist
ja wikist muidugi ka:
http://en.wikipedia.org/wiki/Primal_Therapy
Janovi teooriad põhinevad subjektiivsetel tõlgendustel, teraapia kasulikust ja ohutust ei ole kunagi tõestatud.
Ex-gay liikumine, millele arvamusloos viidatakse on peamiselt seotud ratikaalsete ususektidega, ning nende õpetustes aetakse segi seksuaalne orientatsioon ja sooline identiteet, mis on kaks täiesti erinevat asja.
Ükski "homoseksuaalsusest vabanemise meetod" ei ole leidnud teaduslikku tõestust!
Küll aga on mitme "ravi" meetodi osas tõestatud ohtlikus patsiendi tervisele.
mida Te mõtlete protestantliku eetika all?
Protestantlikku eetikat.
Või teisiti nimetades: puritaanlik tööeetika. St. et sa pead muudkui töötama ja töötama. Et kui sa soovid selle asemel niisama chillida ja tegeleda sellega mis sulle meeldib, siis oled mingi mõttetu frukt. Aga see pole see, mis mulle peale läheb. Mul hea meel näha, et Inno ja Irja on minuga üht meelt töö osas. Palgaorjus on närune seisund.
Niipalju sest homondusest veel, et suhtes sobimatu naisega, näiteks, võib mehel tekkida huvi teha ka see sobimatu naine "õnnelikuks", et naisel oleks voodis hea. Ja siis kõigepealt peab ta õppima tunnetama naist, milleks ta võib hakata ette kujutama, et on naine, ja mis talle siis võiks naisena hea olla, näiteks. Ja kui ta juba end naisena ette kujutab, siis sealt on juba väike samm suhteni mehega. Sellises arengus määrab olulist rolli inimese enda mõistus, tahe, ta on täiesti teadlikult homoseksuaalne. Ja kuni selline suhe kahe mehe vahel on võimalik, siis pole seal küll midagi ravida. Lühidalt, mees teeb, mis mees peab tegema, mis mees tahab, ja kuni see pole ebaseaduslik, siis ta teeb seda. Ja ongi kogu lugu.
Homode üks põhilisi vigu on see, et osa neist on äbarikud, sellised kergelt naiselikud, ja eriti see edevam osa, äbarikud ja arad, mistõttu igaüks julgeb neid narrida. Mistõttu need homod poevad veel rohkem peitu. Kui homod oleks musklis jõupullid, ja neidki kindlasti on, siis ei julgeks keegi veeretada teooriaid mingist haigusest ja ravist. Need Rubenid saaks lihtsalt kolakat.
Samas jällegi, milleks õigustada narritamist? Ja idealiseerida mingiks machoks olemist, et siis Rubeni sugusele molli anda? Selline maskuliinne sotsiaaldarvinism on minu jaoks suht häiriv.
Ma ei õigusta, lähenesin Rubeni seisukohalt. Tema ei tunneta ohtu. Kas ta oleks kirjutanud loo, et tippsportlased, ütleme judokad või sumomehed vajavad ravi. Kuigi tippsportlased on palju perverssemad tegelased kui seda on üks homo, ja vajavad pidevat ravi ja turgutamist, et üldse "vormis" püsida. Ja sport, eriti tippsport ise on üks perverssus, oma pingete ja agressiivsuse väljaelamine eriti perverssel moel.
Aga sportlasi on tore vaadata, et mis inimesed kõike ära ei tee. Umbes nagu ahve puuris või muid loomi loomaaias. Et on ikka elukaid loodud maailma.
Sa stereom oled ikka paras tropp pedede suhtes.Mul ajab südame pahaks kui torelantsed võivad olla mõned eestlased.vene sõjaväes juhtus selline lugu,et kahele eesti poisile anti hamba peale ja pöeti kiilaks.Need eesti poisid ei osutanud vastupanu ja nad polnud ka pederastid,ise nad kostsid selle peale,et asi polnudki kõige hullem,sülitasid jobi suust välja ja asi ants.
Sa stereom oled samasugune jobu ja vaimselt pederast,selgrootu elukas,lammas,vastik tüüp selline.
Tegelt ka, härra Homode Pseudohirm, vaata milline ise oled, usud mingit faking newage kräppi raisk! Mis sa tuled targutama? Nii et lõuad pidada!
stereomile.
Sinuga ei ole mõtet rääkida,sa oled piiratud silmaringiga inimene,sa ei tea new age-st miskit ja kukud solvama.
Ma ei tea kas nutta või naerda. :)
Stereomile.
Igaüks kes veidigi vaevub lugema ja süüvima new age või külastab new age õhtuid või käib ära mõnel new age suvelaagril-selle silmis sa jääd kindlasti naeruväärseks.
Sa stereom parem läbi kristlaste vaikimis laager,seal vaikitakse nädal-kaks ja siis saadakse targemaks.Mine tea ehk aitab sindki selline laager.
Postita kommentaar