Väljavõte Päevalehe veebist.
Kus on ausalt juttu Laine Jänesest, kes ühele kultuuriüritusele kaikaid kodaratesse loopis. Liberaal my ass!
Irja: mul on tõeliselt hea meel, et Eestis on veel üks ajaleht ning üks ajakirjanik, kes julgeb võimude kohta nii õigesti ja julgelt ütelda (kas kujutate, et selline lugu võinuks ilmuda Ansipi sõbra Kadastiku kureeritavas ning Schibstedile kuuluvas Postimehes?). Braavo, Rein Sikk ja braavo, Päevaleht! Tõepoolest, kaua võib kannatada rumalate ametnike diktaati? Mina ja Inno oleme juba pikemalt kirjutanud sellest, et Reformierakond on rumalate nõukaaegsete ning -meelsete aparatshikute partei, kel pole vähimatki arusaamist loovusest ja vabast mõtlemisest. Laine Jänes tahtis Punklaulupidu ära keelata ning kasutas seks kõiki mooduseid, mis ta arunatuke välja pakkus ehk siis, nagu Rein Sikk kirjutab, "peo korraldajad teavad rääkida kuni viimaste hetkedeni käinud kaigaste kodaratesse loopimisest, rahakraanide kinnikeeramisest, osalevate kooride ja koorijuhtide hirmutamisest. Viimati mainitu ei jäänud ka tulemusteta - näiteks Eesti meestelaulu selts distantseerus arusaamatuil põhjustel peost."
Oi kui tuttav on mulle see kirjeldus. Kui te mäletate, siis ka meie Innoga üritasime Tartusse, Reformierakonna kantsi, kirjanduskohvikut rajada. See on siis see linn, kus määrab Andrus Ansipi suur sõber Neinar Seli, kes on endale Emajõe kallastele hiigelsuured ja hirmkoledad ärihooned rajanud. Teinud hotelli ka, mille restoranist Dorpat me ükspäev toidumürgituse saime. Ühte selle linna vanasse armsasse puumajja tahtsime me siis rajada kirjanduskohvikut, kus tegutsenuks ka galerii ning raamatukogu. Ausalt, tahtsime teha kingitust linnaelanikele, kasule nii palju ei mõelnudki. No ja noorte ning mässumeelsete autorite esitlusi võinuks seal ju ka korraldada.
Rumala pääga rääkisime oma ideest Tartu Ekspressi ajakirjanikule, kes käis väga peale, et teeme intervjuu. Ja kohe, plaks, pärast seda võttis minuga ühendust linnavalitsuse ametnik Karin Raid, kes ähvardas 18 000se trahviga. Et me olla loata ehitanud, kuigi olime vaid remontinud ning vana taastanud. Nädalapäevad tagasi oli surnud minu isa. Reformierakondlik linnavalitsus oli leidnud minu kõige nõrgema koha ning parima aja, mil mulle haiget teha. Isegi surm, sügavaim isiklik tragöödia, ei morjendanud neid. See, kuis ma leinaajal postkastist linnavalitsuse ja reformierakondlasest linnapea Urmas Kruuse ähvarduskirju pidin välja võtma, liigitub mu elu kõige võikamate kogemuste hulka. Ja seejärel helistas Inno mobiilile maksuametnik Sirje Põdramägi, kes kibeles väga meie maja vaatama ning teatas samuti, et mingit kohvikut me majja ei tule, kuna tema olevat linnaametnikega rääkinud ja sealt olla talle öeldud, et meile ei anta kunagi kohviku rajamiseks luba. Selline kaigaste loopimine siis. Tuleb meelde, kuidas seesama Karin Raid ahistas Truffe-kohviku omanikku, kes tahtis oma kohvikule teistest erinevad suveterrassi teha.
Tartu on niisiis küll heade mõtete linn, aga selliste heade mõtete, mis kunagi ei täitu. No sa võid ju Pirogovi platsil limonaadi (sest õll on keelatud) libistades unistada, aga isand Seli jahimaadele ära tule. Temal on nimelt ainuõigus Tardo liinas lambieli-kohvi ning halvaksläinud praade pakkuda, vot nii.
Ja proua Jänespüksil, endisel Tartu meeril, on samuti ainuõigus otsustada, mis on laulupidu ja mis mitte. Ta on ju väga tark, oskab keppi viibutada ja Kroonikale intervjuusid anda.
Reformierakonna häda ja viletsus on ajude puudus ning kõikjal, kuhu see ajudeta inimeste erakond oma kombitsad sirutab, hakkab vohama rumalus ning rumalusega paratamatult kaasnevad konservatiivsus ning korruptiivsus. Kui Laine Jänes Punklaulupidu ära tahtis keelata, siis mitte seepärast, et talle poleks meeldinud selle peo nimi. Olge nüüd, see oli lihtsalt ettekääne. Punk on ju alati võimu vastu protestinud, sellele ebamugavaid väljakutseid esitanud. Eriti just rumalale võimule. Küllap Laine, Andrus jt kartsid, et esitab nüüd ka, et nende eneste juba kõikuv jalgealune hakkab põlema. Ja ega neil selle Tartu kirjanduskohvikugi vastu midagi oleks olnud, kui selle oleks teinud keegi teine. Aga kuna seda tegime meie, kes me oleme olnud nii võimukriitilised, siis see oli vastuvõetamatu.
Rumala inimese kõige lihtsam viis end kaitsta ning oma võimu säilitada on keelata võimalik vastane enne, kui ta jõuab suu lahti teha, sest kui ta juba lahti on, siis rumal inimene ei oska talle enam vastu vaielda. Mul on tõeliselt hea meel, et Laine Jänese ja rumala Reformierakonna jõupingutused ei kandnud vilja ning Punklaulupidu toimus! Tõeliselt uhke on olla Rakvere tüdruk. Ja selle kirjanduskohviku, mis mul Tartus tegemata jäi, rajan ma ükspäev hoopis pungi- ja otseütlemispealinna Rakverre.
P.S. Minu arvamus Rakvere linnapeast Andres Jaadlast, kes punklaulupeol haaknõel peas ringi tatsas, tõusis tohutult. TH Ilvesest, me presidendist, kah - ta teenis Punklaulupeole ilmumisega kõvasti plusspunkte. Aga Andres ja TH pole muidugi ka mingid reformierakondlased, esimene on roheline ja teine aus sots.
17 kommentaari:
Tõesti rõõm kuulda, et eesti žurnalism pole veel õnneks päris putsis ja et dissidentidel ka veel ruumi oma arvamust välja õelda. Et äkki ikka Päevaleht on see kõige asjalikum väljaanne ja kuradile Postimehega, SL Õhtulehest rääkimata. Aga see, et eestlane pole veel hindade tõusmise vastu protestinud nii nagu mujal maailmas, see lihtsalt näitab järjekordselt, kui faking hale orjarahvas me endiselt oleme! Et me laseme endil vabatahtlikult suurel sini-must-valgel munnil endale igapäevaselt persse keerata! Mida rohkem inimestel sest vägistamisest kopp ette viskab, seda parem.
"No sa võid ju Pirogovi platsil limonaadi (sest õll on keelatud) libistades unistada, aga isand Seli jahimaadele ära tule."
aga õlu võib ju limonaadipudelisse kallata. värv ka sama.
Kas te tõesti nii lihtsalt andsitegi selles kohvikuasjas alla? Ma lootsin, et teil on ikka võitlusvaimu rohkem ja suudate natukenegi sellele reformi ülbusele vastu seista.
Aga jah, kui teie soov kohvik rajada on tõsine, siis soovitaksin teil ikkagi mängida see mäng kaasa ja lasta igasugused kontrollijad sisse, muudmoodi ei saaks te seda mujal Euroopas ka avada.
Jah, aga ega Tartu pole ainus linn, kus midagi vahvat saab ära teha.
rrrr... see on küll pettumus. Just sõidan pea iga päev mööda ja heidan pilgu, kas on purustatud aken korda tehtud ja tunnen häämeelt ilusate suurte akende üle....
Ärdagu ikka nii kergelt alla antagu!
Mis teha, mul ka kahju, eriti kuna oleme väga palju vaeva näinud. Aga ühel hetkel lihtsalt enam ei jaksa. Möödunud aasta oli minu jaoks väga raske ning eriti raske hetk oli siis, kui nädalad pärast isa surma tuli reformierakond oma ehitusjärelevalvega. Kõige-kõige raskemal hetkel. Isegi surm, sügavaim isiklik tragöödia, ei morjendanud neid. Millest siis veel rääkida?
Suvepäevad jäeti samuti olematta,eks karvased vargad jms. peded loopisid kaikkaid kodaratesse-varaste ühiskassa on meeleheitel sõnavabaduse ja kodanike eneseteadvuse tõusmise pärast-kardavad kogunemisi,kardavad ühinemisi,kardavad rahva viha!
Tapa varas,piina ta surnuks!
Arvamus Jänesest kui intelligentsest naisest langes päeva pealt, kui kuulsin, et ta punklaulupeo vastane oli, tobe on tõesti ettekäändeks tuua nime.Ilmselt kartis tuleb mingi punkarite võimuvastane revolutsioon, mis muidu ei oleks üldse paha mõte.
Ärilises mõttes oleks muidugi Tartu ülikoolilinnana kirjanduskohviku jaoks mõttekam koht, väiksem risk hävida.
See ei ole enam see tartu, mida ma armastasin. Noored kultuuriinimesedki on sealt ammu lahkunud. Varsti jäävadki ainult rumalad ametnikud ja mõtlevad, kuis niimoodi sai juhtuda.
Kahju on tartust, mis on neinar seli poolt kolemaju täis ehitet ning seeläbi ära situtud. Kus pole enam vana wernerit, vaid on üks iseloomutu luunts. Kus kesklinnas, raekoja platsi lähistel vuravad autod ning kus kunagisest munakividega kaetud võru tänavast, mis võiks olla tartu visiitkaart, kus vanad majad uhkelt reas, on saanud läbisõidumagistraal. Seda vana tartut, kus ma elada tahtnuks, ei ole enam. Ja seda kuulsat Tartu Vaimu ei ole seal ka enam ammu, ma tunnen seda. Tartu Vaim ei aktsepteerinud vana auväärse linna ärarikkumist ning lasi sealt lihtsalt jalga. Kuhu? Olen teda kohanud Viljandis. Näis, kuhu ta lõpuks peatuma jääb.
Jaadlal oli ikka HAAKnõel peas (mitte nööpnõel).
Appppiii, kui naljakas... Tänan märkuse eest, ma ajasin tõepoolest nööp- ja haaknõela segi, sorrii!
PUNK ON LAHE!
Rehvorm on pahe.
Punk sündis teatavasti seitsmekümnedate keskel friigist elukunstniku Malcolm McLareni projektist Sex Pistols, mis koostati tänavalt värvatud töölisklassist pärit noorukitest, kes polnud kunagi pilligi mänginud!
Ühiskondlikest keeristest tingitult kajastas punk protesti seitsmekümedatel alanud thatcherismi, tööpuuduse, sotsiaalse surutise, klassivastuolude ja umbes sellise kapitalismi vastu, milles Eesti praegu elab.
Seega kujutab punk, millele vabariigi president annab õnnistuse ja mida külastab poliiteliit oma mandumise kõrgemat astet. Pungi hümniks loetakse ju God Save The Queeni, mis oli sisuliselt Inglise monarhi vastu suunatud räigest solvangust, mida alguses isegi kõik kommertsraadiojaamad ignoreerisid.
Et pungi lugu natuke mõista, tuleks kindlasti läbi vaadata Sex Pistols: Filth And The Fury dokumentaal.
Pungiga on juhtunud ammu see, mis juhtus hipiliikumisega ja kõikide eelnevate protestivormidega, ta etableerus, kommertsialiseerus ja mugandus ühiskonnale ohutuks sülekoeraks.
Seega on punklaulupidu midagi pisut loomuvastast, nagu võimu ja vaimu perversne suguühe.
Kui otsida protesti tänapäevases vormis, siis seda kohtab ehk internetiblogides, ühiskondlikult ärksamate noorte koosviibimistes ja muudes sündmustes, millest meedia midagi ei kajasta, aga mis kindlasti olemas on ja ootab väljapurskumist, sest seda, mille vastu protestida, on enam kui küll.
Nojah, aga te Irjad-Innod võiksite siis teha teistsuguse kohviku. Just neile ametnikele. Ega nad pole ju sündinud lips kaelas, tellis rinnas ja neerudega seal, kus teistel ajud.
Pange kohvikule nimeks näiteks "Koolitatud siga" maske Miliusele kasvõi peale, et ta seal iga jumala õhtu kellegagi vaidlema läheks jms.
Võib olla pakute võimaluse mõnele ametnikule vähemalt mõneks tunniks jälle inimese moodi mõtteid mõelda. See kah suur asi
Nalja võiks teha, kui jaksu oleks. Aga rünnakud pärast isa surma polnud naljaasi, kurnasin end ikka päris ära. Ja nüüd tahaks puhata. Lihtsalt enam ei jaksa. Hingerahu on ikka kõikse tähtsam. Edaspidi võtan ette sääl, kus meid oodatakse. Tartu, kust vaim ammu jalga lasknud, pole see koht.
Irjale: eks ta ole, vahel tahad ka kõige armsamast paigast puhata. Aga teisalt: Tartu on nii põrgulikult vana, nii palju erinevaid olusid ja olukordi talunud, et ega see mis praegu... ega see põle hull ega hullem.
Postita kommentaar