Üks huvitav tagasiside/kommentaar psühholoogia teemal

Saabus selline lugeja kiri:

Üks laiaks valgunud heietus, mis algas mõttest teatada heast psühholoogist. Minu kindel eelistus on Salli Põldvere. Kuid enne, kui ma teda kiitma ja teisi maha laitma hakkan, tahaksin peatuda ühel põhimurel. Üldiselt on kõik psühholoogid toredad. Ja nende sorav jutt sellest, kuidas tuleb ennast kehtestada koostöö ja ühiste eesmärkide kaudu on ju igati õige (väike stiilinäide: http://corners.kolhoos.ee/stories/storyReader$205), ainult et…Kõik see kehtib ainult sinnamaale, kus vastas istub adekvaatne suhtluspartner, kes on samuti valmis austama mõlema poole huvisid. Raske on aga leida ühtki õpetust selle kohta, kuidas lahendada konflikte psühhopaadiga, kes ei austa kokkuleppeid, ei näe teist inimest, ei tunnista ühtki muud lahendust peale domineerimise, teise inimese allasurumise. Millisest dialoogist võib sellisel juhul olla jutt? Aga kui suhtlemine on möödapääsmatu - kehtigu see eksabikaasade puhul, majanaabrite puhul, isegi valitsuse ja riikide puhul (sest tihtilugu käituvad riigid samuti nagu inimesed ja eks käitu meie idanaaber valdavalt nagu üks pesuehtne psühhopaat). Kui kaugele tuleks rahumeelse dialoogi arendamisega minna, enne kui tekib tungiv vajadus tõsta relvad hädamere vastu? Nimelt siin võiks olla koht, kus psühhiloogid leiaksid hoopis ägedama töömaa, keskendudes sellele, kuidas konfliktiks valmistuda, varudes soola, tikke ja püssirohtu, kuidas arendada pealetungi, hoida positsioone, vaimu üleval hoida ja, last but not least, konfliktist väljuda. Milline psühholoog õpetaks, kuidas kurjale pasunasse anda?

Isiklik küsimus: kas vanem poiss on juba üritanud ema surve alt väljapääsu otsida? Peaks juba olema nii vana, kus hakkab tekkima iseseisev mõtlemine? Lastele psühhopaadist vanema poolt tehtavale ajupesu mõju ei ole põhjust alahinnata. Kummatigi jääb selle mõju pärandina eluaegselt kummitama, pakkudes tööd ja leiba tulevastele psühholoogidele. Sellised vanemad, kes oma lapsi niimoodi töötlevad, et viimased tunnevad hirmu teise vanemaga suheldes jamadesse sattuda, on paadunud lurjused ja kurjategijad, keda ei õigusta mitte miski. Ega mõista ka nende oma lapsed - tulevikus. Paraku pole olemas jõudu ega seadust, mis suudaks neid praegu korrale kutsuda. Olemasolevad mehhanismid, mis takistaksid ühel vanemal ennast lapse või laste kaudu teisele vanemale kehtestamast on hambutud ja abitud. Psühhopaadile ei maksa midagi nende peale kaarega kusta - ja midagi ei juhtugi…
Võib-olla hakkavad lapsed ise kunagi mõtlema ja selle vastu protestima, kui nad suuremaks saavad. Sest juhtugu mis tahes, too teine, keelatud vanem on oma laste jaoks ju alati olemas. Tulebki tunnistada, et mina talitasin oma arvates mõistlikult, küsisin nõu ja abi, suhtlesin lastekaitsjate ja advokaatidega ning isegi Salli Põldverega, kuid lõppude lõpuks leian ennast ikka täpselt samasuguses olukorras. Psühhopaat ruulib ja ükski koer ei haugu! Ja ma pean taas hakkama Sinu kogemuse kaudu õppima, millised on selle karistamatu sigatsemise lühi- ja pikemaajalised mõjud lapse vaimsele tervisele. Kas nad suudavad sellest ükskord välja tulla ja millise hinnaga?
Parimate soovidega,
P.

Minu vastus:
Väga põnev tagasiside!

Kõigepealt Salli Põldverest, ta andis mulle ülikoolis suhtlemispsühholoogiat ja tundus, et ta valdab seda teemat, on oma ala asjatundja. Julgen teda küll soovitada, pealegi on ta aus ja julge, erinevalt paljudest teistest tegelastest, kellega olen kokku puutunud ja kes oma nimekaardile kirjutavad psühholoog.

Psühhopaadiga ei saagi mingeid asju lahendada, tõepoolest. Suhtest psühhopaadiga on ainult kaks väljapääsu: surm või põgenemine. Minu ema valis esimese tee (enda surma), mina teise (põgenemise). Eks aeg näitab, kumb õigemini talitas. Minu kõige suurem probleem seoses emaga oli see, et teda polnud enam olemas minu jaoks ajaks, kui ma ise psühhopaadist isa juurest vabaks rabelesin. Teatud paradoks: ta oli kogu aeg justkui olemas, kuigi tegelikult teda polnud. Ja polnud siis, kui teda just vaja oleks olnud. Ja ma heidan ise emale ette, et ta minema ei jooksnud. Ta kartis, et isa lööb kas tema enda või lapsed maha, teeb kõigile haiget, aga ma ei usu seda. Psühhopaat on tegelikult väga arg, pidevalt hirmul, aga ei tunnista seda, sellepärast ta ongi psühhopaat. Ja suhted psühhopaadiga on kindlasti hea teema, näiteks seesama dialoogi arendamine, mis on minu arvates mõttetu. Ta oskab sellised "dialoogid" alati enda kasuks pöörata. Ja siis muud sellised "paratamatud" suhtlemised. Omast kogemusest tean, et kui teda kõrvetada, siis tõmbab tagasi, nagu koer. Ja ega temasugusega muud lahendust pole, kui teda pidevalt kõrvetada, näiteks avalikustamisega, hoida teda keti otsas, piltlikult öeldes. Et ta pidevalt hüpleb, kuna ta kardab avalikustamist nagu tuld. Siis ta ei jaksa ise kurja teha. Ja siis selline külm sõda, kui lubate. Ühelt poolt ignoneerimine, temaga kokkupuudete vältimine, teiselt poolt endale kindlaks jäämine. Kuni teine pool vaikselt murdub, tema laip sust mööda ujub, piltlikult öeldes. Sest psühhopaadil on raske pikaajaliselt vee peale jääda, kui ta on jäänud ilma rõõmust end teiste najal upitada. Psühhopaat toitub teiste kottimisest, ammutab sellest jõudu, ja kui ta ära isoleerida, siis ta lämbub. Nii nagu juhtus NLiiduga.

Poistega mul side puudub, ja ma pole täiesti teadlikult kontakti loonud, sest see annaks võimaluse kottida nii mind kui lapsi. Ja nagu aru saan, tegelevad nendega põhiliselt sugulased, kes on täiesti toredad inimesed. Ma lähtun siin põhimõttest, tee teistele seda, mida tahad, et sinule tehtaks. Ma tahtsin, lapsena, et ema läheks isa juurest ära, ja vahet polnud kuidas ja mismoodi. Ja mul oleks olnud hea meel, kui ema oleks avalikustanud isa toorutsemise, tema tegeliku olemuse. Sest ka mu isa paistis väljapoole superisa. Kes külvas sõpru ja tuttavaid, sugulasi üle kallite kingitustega, ostis nad nö ära. Mul oli seda väga nukker kõrvalt vaadata. Ja mu paljud sugulased ei usu siiamaani, et mu isa meid, so oma lapsi ja naist peksis. Ja minu suurim soov on olla jätkuvalt oma lastele olemas, siis, kui nad mind vajavad. Et ma saaksin aru anda, küsimustele vastata, millise võimaluse mu ema mult ära võttis, kuna ta valis teise tee.

Ja enda kohta pean ütlema, et tulin sellisest vägivaldsest kodust suht kergelt välja (ja pean tunnistama, et ega koju jäänud ema ei suutnud oma lapsi kaitsta, ta tunnistas seda oma "viga" hiljem, aga ta ilmselt ohverdas end soovile näha oma lapsekesi, seda soovi on naisel ilmselt raskem alla suruda kui mehel, kuigi ka mina vahel nutan patja), ainult peamine probleem on see, et olen vägivalla suhtes immuunne (ma olen ise naljatamisi mõelnud, et oleksin võinud õppida arstiks, nagu oli mu ema soov). Ma ise kartsin, et võin muutuda samasuguseks nagu mu isa, samasuguseks psühhopaadiks, mul oli kunagi selline hirm, aga tegelikkuses juhtus hoopis vastupidine: sattusin ise psühhopaadi ohvriks. Ja olin ühel hetkel sealmaal, kus oli olnud minu ema. Samasuguste valikute ees.