Väljavõte Delfi veebist.
Nagu kirjutab Delfi, andis eile otsad härrasmees Russell-Johnston, kes oli meie tuntud poliitiku Kristiina Ojulandi armuke. Oleme temast ka kirjutanud varem.
Huvitav, kas Kristiina oli voodis tiba raju seekord? Või mis sai mehele saatuslikuks. Igatahes Ojulind nutab teda kõvasti taga.
9 kommentaari:
Ootoot, stopp ega te ometi inimese surma üle siin irvita? Ok, võibolla see Ojulind teile ei meeldi eriti, aga ikkagi kurb et vana lahkus.
Aga kust võetakse, et surm tingimata kurb on? Paljud pärijad on näiteks väga õnnelikud tihtipeale, ja teevad kõik, et teine inimene ära kustuks, sõimavad ja näägutavad veel enne surma kuis jaksavad, lükkavad takka, et teine kiiremini ära sureks.
Ja kas siis ei või öelda, et "viskas sussid püsti", näiteks? Kas see on surma üle irvitamine?
Minu isa näiteks kasutas väljendit "viskas sussid püsti". Ja miks siis mitte? Palju lõbusam kui et kooles, suri, läks manalateele.
Ja kui vanahärra tõepoolest Ojulinnuga seksides suri, siis tal oli ilus surm, millest unistavad paljud.
Paljud süüdistavad teid laibamõnitamises, sellepärast küsisingi.
See väike humoorikas looke nüüd küll laibamõnitamine pole. On ju teada, et šoti lord oli Kristiina Ojulandi armuke. Siit siis õigustatud küsimus, et kas nad läksid seekord seksides liiale. Paljud vanemad mehed surevad seksides, sest süda ei pea vastu.
Ma arvan, et ka minu isal poleks olnud midagi selle vastu, et sel viisil surra, aga tal ei olnud sobivat sekspartnerit.
Ja vana paistab olevat tore vana, selline kelmikas säde silmis, nagu mu isal.
Samas jällegi küsimus: et kas ikka tasub surnud mehe, kes ennast enam klatshijate vastu kaitsta ei suuda, intiimelus tagantjärgi puurida? Ma arvan, et see ongi see, miks nii mõnigi peab seda sissekannet solvanguks kombekusele.
Et kui inimene surnud, siis ei või temast enam rääkida ega kirjutada?! Kust selline arusaam? Paljudest just pärast surma ongi hakatud rääkima ja kirjutama, nagu näiteks Stalinist. Semiootikud näiteks, Lotman lõi Puškinist rääkides ja kirjutades terve koolkonna. Uuris seal igasugu asju, intiimseid ja vähem intiimseid.
Ma pigem viitasin surnutest millegi halva või lihtsalt kompromiteeriva rääkimise kõlblikusele. Et kui keegi sureb, kas oleks õige irvitada selle üle, mis toimus tema magamistoas?
Postita kommentaar