Nõuka aja mentaliteedist

Väljavõte Ekspressi veebist.

Ekspressi ajakirjanik Barbi Pilvre, kes enamasti evib sajandivanuseid ja tänaseks aegunud radikaalseid feministlikke vaateid, kuna on ilmselt lugenud mingeid vanu välismaa raamatuid või ajakirju, kirjutab täna Ekspressis vahelduseks upsakusest, viidates laevafirma Tallink juhtkonnale.

Aga mina tahaks juhtida tähelepanu nähtusele laiemalt, ja see on nõuka aja mentaliteet. Mille üle on Kivirähk ironiseerinud oma raamatutes, kutsudes seda hellitavalt rehepapluseks. Ja mida inimesed heldimusega näivad taga igatsevat, millest ei taheta lahti lasta. Mille üle küll itsitatakse, aga mida peetakse kalliks ja omaseks. Sest, mis seal salata, sellisteks nõukogude inimesteks, kantuna nõuka aja mentaliteedist, on inimesi, nii Kivirähku kui Barbi Pilvret kasvatatud. Ilma et nad ise sellest aru saaks või oleks saanud. Ja loomulikult kaasneb sellega upsakus. Kui oled nn nomenklatuursel positsioonil. Siis võib. Nagu vanasti oodati pensionile jäämist, mis nõuka ajal oli nomenklatuurne positsioon. Nagu ka tähtis koht parteiliinis, samuti kirjanduselus, isegi ajakirjanduses. Kuigi paljud ei saanud seda kaua nautida, sest suur kommunismiehitamine röövis paljudelt tervise.

Pilvre suhet Tallinkiga võib vaadelda kui ühe nomenklatuurse tegelase konflikti teisega. Ilmselt oli Pilvrel mingi isiklik negatiivne kokkupuude selle laevafirmaga, muidu ta poleks sel teemal sõna võtnud. Sest, olgem ausad, mispoolest erineb see firma, kus Pilvre ise töötab, Ekspress Grupp, sellest teisest, Tallinkist. Kas Ekspressis ei peeta bojaarlikke prassinguid, kas seal ei käitu juhtkond ülbelt, kas seal ei suhtuta väikeaktsionäridesse ülbelt ja üleolevalt?! Pigem vastupidi, sellist scami, mille Ekspressi endine ainuomanik Hans H. Luik väikeaktsionäridele korraldas, pole Eesti börsiajaloos varem juhtunud. Kus enda sõprade ja oma meediakanalite abil köetakse turg üles, kuigi see oli juba hoogsas languses, meelitatakse uppuvale leavale kari heausklikke, ja siis ise pagetakse oma sõpradega, jättes heausksed ulgumerele hulpima. See on puhas pätitegu. Puhas nõukogude mentaliteet, kus nomenklatuursetel tegelastel, või enamikul neist polnud mingeid eetilisi pidureid. Kui alustada küüditamistest ja lõpetades inimeste jälgimise, jälitamise ja teadliku sandistamisega. Kasutades KGB-likke ja muid võtteid, mida Pilvre mainib Tallinki puhul.

Ja ma võin öelda, et sellest nõuka aja mentaliteedist olid Eestis kantud veel kümmekond aastat tagasi kõik meediaväljaanded, välja arvatud ehk Äripäev, kus välisomanik ise teraselt jälgis, mis kohapeal toimub. Muudes väljaannetes maksti töötajatele ümbrikupalka, kui üldse, ja hoiti inimesi hirmuvalitsuse all. Olin läbi käinud mitmest meediafirmast enne kui Äripäevas tundsin, et mind kui töötajat tõeliselt väärtustati. Ja seda mitte raha, vaid elementaarse, igapäevase viisakusega. Kultuuriga. Näiteks sellega, et esimesel tööpäeval olid mul olemas oma töökoht: kirjutuslaud, telefon koos isikliku numbriga, arvuti, diktofon, kirjutusvahendid ja kaustik. Lisaks olid valmis visiitkaardid, kus peal juba minu telefoninumbrid ja muu vajalik. Palk kanti iga kuu arvele nagu kellavärk. Kas te kujutate ette?! Aastal 1996 ja Eestis. Kus paljudes meediafirmades polnud töötajal ikka veel oma töökohta ega arvutit, kuigi nad olid hingekirjas juba mitu kuud olnud. Palk laekus nagu jumal juhatas ja mitmes ettevõttes, muu hulgas ka Ekspress Grupis maksti töötajatele ümbrikus palka.

Hiljem oli Äripäev esimene, kes muretses oma töötajatele sülearvutid (see oli nii kümmekond aastat tagasi) ja võimaldas kogenumatel tegijatel kodus töötada. Või neil, kes olid väikse lapsega kodus. Ja Äripäev maksis kinni töötajate mobiilikõned, motiveeritud mahus. Ja mul on hästi meeles, kui Ekspressi juhid Tiina Kaalep ja Sulev Vedler käisid 5-6 aastat tagasi mind Ekspressi tööle meldimas (hiljem korjati Postimehest üles Argo Ideon ning Äripäevast Heidit Kaio). Nad, Kaalep ja Vedler olid nagu mingist teisest ajastust, teiselt planeedilt. Rääkisid sellest, et iga päev peab kellast kellani büroos istuma, kontoriarvuti taga. Ja et mingist kodutööst, sülearvutist ega mobiilikõnede kinnimaksmisest pole juttugi. Nad pakkusid küll veidi kõrgemat palka, meelitasid sellega, et Ekspress on ilus ja suur, aga mulle ei tundunud see üldse ahvatlev. Miks minna tagasi sinna, kus ma olen juba olnud? Uuesti samad jamad läbi käia ja elada. Ma tahtsin edasi minna, mitte tagasi.

Inimese väärtustamine ja vastav kultuur ei teki üleöö. See nõuab arengut igal tasandil. Mõned aastad tagasi kasutasin juhust ja proovisin ära töö avalikus sektoris, rahandusministeeriumis. Ma ei kahetse seda ja see, mida nägin, pani mind algul jahmatama. Kuivõrd mahajäänud on riigiasutused, seda just organisatsiooni kultuuri osas. Kuigi korraldatakse palju igasugu koolitusi, aga need kuluvad enamjaolt nö lõõgastumisele, kuna töö on stressirohke. Iga päev tegeletakse sisuliselt tulekahju kustutamisega. Mingit erilist planeerimist ei toimu, või kui toimub, siis tehakse plaan selleks, et tulekahju kustutada (see kestab seniajani, seda on minister Padari näost näha!). Mis hoiab töötajaid väga suures pinges. Ja selle pingega keegi ei tegele, mistõttu lastakse headel tegijatel lahkuda. Ja asemele jääb nn raudvara, ehk need, kes ametis juba nõuka ajast ning oskavad sellises üldises tohuvabohus suurepäraselt orienteeruda. Ja kui ministeeriumi ilmub uus minister, siis tehakse talle ruttu selgeks, kuidas asjad käivad.

Ja võib arvata, et Tallinki organisatsioonikultuur sarnaneb sellega, mida viljeletakse ministeeriumides. On sama maha jäänud. Kus siis fassaad on läikima löödud, see paistab ilus, nagu välismaal, aga sisu logiseb igat kanti. Mida võib iseloomustada umbes nii, et keegi täpselt ei saa aru, kuidas süsteem töötab, aga ta töötab ja tuleb isegi mingit toodangut. Kas tuleb tuttav ette?! Niimoodi toimetasid nõuka ajal pea kõik ettevõtted. Aga erinevalt ministeeriumist, või isegi Ühispangast, kust Tallinki juhid on tulnud ja oma kultuuri kaasa võtnud, pakub Tallink oma teenust välismaalastele, kes on harjunud teistsuguse kultuuri ja suhtumisega. Ja pärast Silja ülevõtmist tuleb tegeleda ka välismaalastest töötajatega. Nõuka aja mentaliteediga neile peale minna pole võimalik. Sellest tuleb ainult jama. Lääne inimene teab oma õigusi ja nõuab neid valjuhäälselt. Ja kui neid ei täideta, siis ta lahkub, võttes kaasa kõik, mis firma jaoks oluline: info ja kogemuse, selega koos ka kliendid. Nii et pole ime, et Tallink on turuosa kaotamas ja ma kujutan ette, et ta võib väga ruttu kaduda, kui midagi kiiresti ette ei võeta. Selleks tuleb palgata juhid teistsuguse kultuuriga keskkonnast. Aga seda ei võimalda jälle nõuka aja mentaliteet, kus juhtimisüsteem on väga vertikaalne, autoritaarne, kus kõik tähtsam info ja otsused tippjuhtkonna käes. Kes siis kamandavad ja jagavad käsklusi. Pandil ja Hanschmidtil oleks paslik see firma enne ära müüa, kuni asjad päris perse lähevad. Ja see on ka põhjus, miks paljud Eesti ettevõtted on müüki läinud: nõuka aja mentaliteediga on väga raske maailmaturul läbi lüüa. Nõukogude kord hävitas vana lääneliku mentaliteedi pea täielikult. Ja sellest on kahju.

Mis siis on lahendus? Mõned ettevõtted on palganud välismaalt juhid, paljud ettevõtted on läinud soomlaste ja rootslaste kätte. Sellega on äriettevõtted pääsenud. Riigiasutustes on raskem, sinna välismaalasi juhtideks ei palgata. Ja seda on tunda. Olin ise mõnda aega teisel pool, kus suhtlesin asutuste ja ametnikega kliendina, ja see oli hirmus. Mismoodi, kui hooletult riigiasutused kodanikesse suhtuvad, ja nii nagu nõuka ajal, näevad paljud riigiametnikud oma rolli autoritaarsuses: keelamises, käskimises, karistamises. Seda igal tasandil, alustades maksuinspektoritest ja lõpetades kohtunikega. Ametnik on nagu kuri vangivalvur. Kuigi ta peaks olema teenindaja ja partner.