Armas isa

Irja ja isake Osulas 2005. aasta auvel, Osula koolimaja, isa sünnikodu ees.

Armas isakene,

täna on sinu surmapäev. Nii nad räägivad. Et sa surid aasta tagasi, oma aias, õunapuu all, kui olid korjanud ämbritäie õunu. Lastele, nagu sa ütlesid, ehk siis minule ja Innole, sest sa ootasid meid külla. Ma ei tea, kuidas sa surid, mu kallis, sest mind polnud siis sinu juures, ma olin Tartus, aga mulle räägiti, et sel päeval olevat paistnud imeilus päike, täpselt nagu täna, ja sa olid olnud pikali õunapuu all. Ma olen vahepeal su surma ette kujutada katsunud ja ma arvan, et see juhtus sedasi, et sa sirutasid käe õuna järele, komistasid ja kukkusid. Usun, et sa surid silmapilkselt, nagu sõdur lahinguväljal, kes on saanud vaenlase kuulist haavata.

Armas isake, 21. septembril 1944, selsamal ajal olid sa Keila all ja võitlesid nõukogude armee vastu. Sest sina ja teised sinuvanused poisid olid otsustanud mitte leppida sellega, millega oli leppinud isehakanud türann Konstantin Päts. Teie otsustasite vastu panna. Sa laulsid mulle nii sageli seda kuulsat leegionäride laulu, mida te oma relvavendadega venelasele vastu marssides laulsite. See kõlas sedasi: "Me leegion sammub ja uhke on ta samm, on kohustus tähtis meil täita! Eesti vabadus, see meie kõikide soov, mille nimel tuleb surra või võita!" Issu, sina ja teised poisid ei teinud tühje sõnu, te olitegi päriselt nõus Eesti eest surema. Sa kirjutasid oma päevikus, kuidas poisid, kellega sind luurele saadeti, said surma ja sina üksi pääsesid imekombel, kuigi kuulid vihisesid sinustki väga lähedalt mööda. Sa võinuks sel päeval langeda, sangarina, ja me poleks kunagi kohtunud.

Aga me kohtusime, kolmkümmend aastat hiljem, pärast seda, kui sinu elus olid olnud Vorkuta, abielu esimese naise Vaidaga, poegade Eino ja Vello sünd, külaskäigud õe Endla juurde Ameerikasse. Minust sai sinu päiksekiir ja sinust sai minu parim sõber ja õpetaja. Just sina andsid mulle (omaenda riiulist) minu elu kõige esimesed raamatud: esmalt lasteraamatud ja siis juba George Sand'i, Charles Dickens'i, Anatole France'i ja John Galsworthy. Nad olid sinu lemmikud ja neist said minu lemmikud. Ja mis oivalisi sööke tegid sa meile emaga, kui sa Rakvere Metsamajandist pensionile jäid: mäletan su suussulavat romstekki ja maitsvat saiavormi, nagu ma oleks neid söönud eile. Sa õpetasid mind, et kui keegi sind lööb, siis löö vastu nii, et on löödud, ja kui ma olin talitanud su sõnade järele, siis ei norinud mind koolis enam keegi. Sa jätsid kannatlikult ajalehe lugemise pooleli, kui ma sulle oma esimesi abituid värsse ette lugeda tahtsin, ja olid sada protsenti veendunud, et must saab ükspäev kuulus kirjanik. Kui sa oma parima sõbra Toivoga kohvikusse läksid, siis ma kippusin sinuga kaasa ja sa ei olnud kunagi vastu, kuigi, ma tunnistan, ma võisin vahetevahel päris tüütu olla. Aga ma jumaldasin sind ja tahtsin sinuga alati koos olla.

Erinevalt paljudest teistest isadest ja tütardest jäime meie sinuga parimateks sõpradeks ka siis, kui ma suureks kasvasin. Sinuga oli alati huvitav ja kui mul oli valida, kas minna kohvikusse sinu või mõne sõbrannaga, siis ma valisin alati sinu. Sa jäid igavesti nooreks; sekssamaks 17-aastaseks poisiks, kes oma hea sõbra Ottoga öösel mööda Võru tänavat kodu poole kakerdades "Hõissa kauboi!" laulis. Sa naersid alati südamest ja sul oli maailma kõige ilusam naeratus. Inimesed armastasid sind, sest sul oli neile alati midagi head öelda. Kui ettekandja kohvikus midagi maha pillas, olid sina esimene, kes tõttas seda üles tõstma. Isegi veel 80-aastasena, kui sul oli juba raske kummardada.

Ma tean, et sa ei plaaninud sel päeval, 21 septembril surra, sest me veel hommikul helistasime ja sa ütlesid mulle, et lähed välja õunu korjama, kui ilm läheb ilusaks. Ma ütlesin sulle, et ära pinguta, pikuta parem. Sa lubasid mulle, et puhkad. Kahe tunni pärast olid sa surnud. Su hing oli minuga, aga su keha oli hakanud kõdunema.

Oh sind. Miks sa küll pidid sel päeval pingutama? Aga sa olidki selline. Tahtsid alati midagi teha, kusagil kasulik olla ja mul polnud südant sind karmilt keelata. Sul oli ilus surm ja see teeb mul meele heaks. Eino, su poeg, ütles, et tahaks samamoodi surra.

Armas isake, ma võtsin täna urni su tuhaga ja istusin sellega aias, nendesamade õunapuude all, kus sa kukkusid. Inno, kutsad ja kiisu olid ka. Me panime urni su tuhaga keset lauda, istusime ja jõime teed, nagu vanasti, kui me käisime sinuga kohvikus. Mäletad, mina ja sina? Elunäinud mees ja tema väike tütar, kes hoidis oma issul kõige väiksemast sõrmest kinni. Sina võtsid siis alati kohvi ja saiakese ja mina võtsin kohvi ja koogitüki. Meil polnud siis just ülearu palju raha, aga korra nädalas viisid sa oma tütrekese kohvikusse kohvi jooma ja kooki sööma ikka.

Sinu kiisu Villy istub nüüd minu süles. Sa rääkisid, kuidas Villyl oli kombeks sulle alati sülle ronida, kui sa oma toas telekat vaatasid, ja oma nina vastu su suud nühkida. Nüüd teeb ta sama minuga. Ta on nüüd täitsa suur kass juba, selline pontsakas kõuts. Sa ei tunneks teda äragi.

Siin on palju muutunud, su ehitatud majakeses, sest Inno on siin palju remonti teinud, sinu ehitatut edasi ehitanud, aga mis ei ole muutunud, on see, et sinu vaim on ikka veel siin. Sa ei ole lahkunud. Sa oled siin - keedad endale hommikuti köögis tassikese kohvi, toimetad päeval tasapidi aias ja vaatad õhtuti televiisorist uudiseid. Kui mul on raske, siis ma tunnen, kuidas sa paned oma käe mu pea peale ja silitad mul pead. Sinu riietel on veel sinu lõhn küljes. Ainult õunapuud on sel aastal viljatud, kui leinas - nemadki tunnevad sust puudust.

Sinu ehitatud majas, kus me nüüd elame, on soe, sest selles majas on sees sinu armastus. Siin on hea ja turvaline, see on tõeline "minu isa majakene, linnupesa sarnane". Kas mäletad, kuidas laulsid mulle seda laulu, kui ma olin väike? Mul on tunne, et pole asja, millega ma siin maailmas hakkama ei saa, kuni ma elan siin ja kuni minuga on sinu armastus.

Aitäh sulle, armas isa. Et sa olid minu parimaid sõpru ja et oled seda siiani, ka nüüd, kus sina oled juba ületanud selle piiri, milleni minul on veel pikk tee käia ja mille taga me kunagi kohtume. Ma armastan sind nii väga. Inno ütleb ka, et sa olid talle väga kallis, nagu isa, keda tal tegelikult kunagi polnud. Sa oled meie mõlema südames elus.


Isake Osulas.


Isa ja Inno Antsla järve ääres.