Eesti rikkaimad mehed Baltikumi ainsat hipodroomi nugistamas

Väljavõte hipodroomi kodukalt.

Avaldan ühe meile saabunud mureliku kirja, ehk on sellest abi:

Tere Inno
Muret justkui polegi. Vaid soov niuksatada (aga nõnda valjult, et kuuleks mets ja laas).
Tallinna Hipodroom on üle elanud 29. aasta depressiooni ja sõja ja Stalini aja. Nüüd tulid aga kaks mäkgaiverit ning ennäe, tegidki kuki-muki.
Kuda siis?
Sest seni ei olnud (ei sõjal, ega Stalinil) kellelgil otsest soovi sellele vahvale ettevõtmisele otseselt auku kaevata. Nüüd aga on. Kui hipodroomi maast müüa kui 60 protsenti majade alust maad ja ühte liivakasti sinna juurde nimetada Lotte-maaks, on kasum priske... kahele mehele. Teisest otsast, ehk hipodroomi otsast vaadatuna, on see "mõttetu" maalahmakas 85 aastat olnud ainus hipodroom Baltikumis. Ta on andnud sadadele hobusekasvatajatele motiivi oma ametit edasi pidada. Ning tallimeestele. Ning tallitüdrukutele. Ning publikule, keda parimatel aegadel oli üle 16 000. Ning kogu riigi edevusele - nätsa, ka meil tehakse kuradima kiireid hobuseid.
Ning lõpuks ka riigile on siit kasu tõusnud, sest nii totost kui ka tallimeeste palkadest laekus ju selget maksuraha. Minu mure on seega suur ehk nagu ütles Isaac Babel: seltsimehed, ma tahass selle asja pärast ennast üles puua.

Huvitav kuidas arvavad Su blogi lugejad,
Kas hipodroom likvideeritakse, sest:
ta on kõigil risti jalus
ta ei vasta loomapidamisnõuetele,
ta on lihtsalt üks mõttetu maalarakas
nõnda dikteerivad M. Gabrielssoni ja J. Manitski ärihuvid.

Tervitades
Indrek
ka hiidvanana tuntud
Hobumajanduse Edendamise MTÜ

Veidi taustainfot Indrekult hipodroomi kohta:
Kõigepealt veits hipodroomi enda ajalugu.
1923. november ta avati. Vana-Päts ise lõikus linti ja puha. Ehitas selle aga Tallinna hipodroomi selts, kahe toona kuulsa hobusemehe eestvedamisel. Jaan Venter ja Peeter Sammul olid nad.
Asi läks mürtsuga käima ja elas üpris priskesti. Ka hobuseomanikele korjus totalisaatorilt auhinnarahasid. Traavleidki tekkis seetõttu rohkem. 29.a. majanduskriisi järelkajana aga sattus hipodroom kord makseraskustesse. Jaan Venter ostis ta riigilt ära, viis kasumisse ja müüs riigile tagasi. Siis läks asi päris "õide" ja kogu see traavlivärk sai arvestatava hoo sisse. Nii arvestatava, et Jaan Venter treenis ühe hobuse koguni Rootsi Derby hõbedale. Mis see on? Traavimaailmas umbes nagu F-1 hõbemedal. Sõjasuvel 41. tekkis eismene periood, mil hipodroom ei töötanud mingid paar kuud. Siis hakkas aga uuesti. Sakslasedki said ju aru, et ka sõjaajal tahavad inimesed meelelahutust. Sõda sai peetud J.Venteri kasvandus riigistati, aga ega hobused sest miskit teadnud. Nemad tahtsid ikka joosta ja jooksud jätkusid. Riik soosis ka igati totalisaatori tegevust. Seda kahel põhjusel. Esiteks ei tulnud hobumajandusse enam muidu raha kuigivõrd. Põllutööle neid ju enam ei vajatud ja ka voorimehed kadusid. Nõnda suunati totokasum otse hobumajandusse. Hobused olid ju kõik riigistatud. Kutsarid said aga tasuks sots. töö kangelase aunimetusi ja vahel puhkusetuusikuid. Teine põhjus (arvan ma) oli puhas riiklik edevus. Ja seda näeb tänapäevalgi kõikjal, kus võidusõiduhobuseid peetakse. Vene riik tahtis ka rahvusvahelistel oksjonitel-võistlustel silma paista kui kõige kiiremate hobustega maa. Moskva ja Permi, Kiievi ja Voroneži hipodroomidel peeti spartakiaade, derbysid ja mida kõike veel. Tallinna hipodroomile sõitsid läti traavisõbrad lausa bussidega kohale.

Vene riik kukkus kokku ja hipodroom, mis viimases otsas kuulus Harku sohvoosi hobusekasvandusele, jäi kuidagi "tuule peale". Totot siiski korraldati, kuid nüüd muutusid käibed iga hetkega väiksemaks. Põhiline publik - lihtsad venelased, sattusid ise majanduslikesse raskustesse ega saanud enestele totomänge lubada. Ilmus keegi aferist direktoriks, müüs justkui mööda minnes jupi hipodroomi kirdenurka Lukoili tanklale ja kadus koos viimase rahaga mis totokassas oli.

Nagu sellest veel vähe oleks, toimus 95. a hoopsiki tõsisem katastroof. Jõustus tänaseni kehtiv hasartmänguseadus, kus jahmataval kombel suruti traavitotalisaator koos kasiinodega ülirangesse seadusalasse. EL riikides on see erakordne! Kõikjal peetakse hobutotot samas alas loteriidega ja nõnda juba sajandeid. Muidugi oli ka sellel lihtne põhjus, kuid praegu pole see teemaks. Siis ujusidki välja isandad Gabrielsson ja Manitski. Linnalegend räägib, et Manitski meelitas sõbra Kreenholmi ostma ja Gabrielsson omakorda sõbra hipodroomi ostma. Neil on hipodroomil kummalgi 45% ning 10% on veel ühel rootslasel keda kutsutakse Johnnyks. Olen teda näinud ja arvan, et see on tollest triost ainus tegelikult aus mees, kes tahaks väga, et hobuvõiduajamised ka siin hoo sisse saaksid. Johhny elab aga Rootsis ja peab seal edukat hobusekasvandust. Siia satub aastas korra ehk. Seal edasi ei ole hipodroomi enam investeeritud punast krossigi.

Nüüd siis umbes 12aastaga on omanikud lisanud hipodroomile muude äride kõrvalt umbes 25 miljonit krooni. Et asja kuidagimoodi käigus hoida. Noh rajatraktorile on ju vaja kütust ja trakoristile palka. Stardiauto on 61 aasta cadillac - kingitus Solvalla hipodroomilt. Ja rajakastmisauto - kingitus Bergsokeri hipodroomilt. See number - 25miljonit, on aga oletuslik. Hipo praegune direktor ütles, et esimesed aastad oli summa 2-3 miljonit aastas ja kahanes jätkuvalt ulatudes nüüd poole miljonini. Kõike just nii palju, et maksuamet ei nõuaks sundpankrotti. Kaks asjatundlikku direktorit ja lisaks hobumaailma asjatundjat Ake Hegström ja Heikki Laitila lahkusid pärast paari aastast tööd. Ake vaene mees suitsetas ennast küll surnuks, kuid Heikki on Soome ühe uhkeima Teivo hipodroomi edukas tegevjuht tänaseni.
Nende asemel võeti tööle anestesioloog Vahur Nurm. Selle isanda iseloomustamiseks: viimase kahe aastaga on ta pankrotistanud ühe leivaisa ettevõtte (AS Norfolk) ja ühe isikliku ettevõtte (OÜ Trade2000). Vältimaks AS Hipodroomi sundlikvideerimist tehti see viimasel hetkel mtü-ks. Ja kinga saavad kõik tööle võetud turundus-marketingi inimesed, kes näitavad vähegi huvi töö tegemise vastu. Ning isand Nurm troonib pukis nüüd juba 9 aastat.

Nõnda siis
a) soetasid Gabrielsson Manitski keset Eesti pealinna 15 hektarit loodusliku parkmetsaga piirnevat maad.
b) Andsid kinga kõigile asjast hoolivatele ettevõte juhtidele.
c) mahutasid ja mahutavad kogu aeg just nii palju raha, et ettevõtet ei ohustaks sundlikvideerimine
d) seadsid ettevõttet juhtima loodusliku andega pankrotimeistri
e) ei ole kordagi kasutanud võimalust, et hipodroom või toto saaks marketingi tuge E.Päevalehelt. Ometi omab J.M. sealt poole.
Ning loomulikult: kinnisvara buumi alates, algasid ka jutud hipodroomi kolimisest (loe: maa-ala müügist). Meestel oli vaid üks takistus. Hipodoom omandati tingimusega, et see töötabki hipodroomina järgnevad 99 aastat. Nüüd siis väänates linnavalitsuses ja kaks aastat kõiki sõrmi, mis ette sattusid, said nad leebema tingimuse (juuni keskel). Hipodroomile detailplaneering, kus sots. maad vaid 40 prossa. 60 prossa aga elamu ja ärimaa.
Ja sellega oli hipodroomi likvideerimiseks tee avatud! Nüüd tuleb meestel vaid ostja leida.

Pakkusin suve hakul Tallinnale lahendust: kuna EL fondidest saaks linn 500 miljonit euroraha hankida, võiksid nad ju meestelt selle eest hipodroomi ära osta. Seejärel võiksid nad müüa Tondi ratsabaasi (vat seal on küll loomadel nigelad tingimused) ja Veskimetsa. Samal ajal aga haarata hipodroomi juurde 10-12 hektarit merepoolset metsa ning Tondi-Veskimetsa hobustele sinna uus baas rajada. Sellega oleks kõik õnnelikud. Linn säilitaks hipodroomi. Ratsahobused saaks lahedamad tingimused. Mantiski-Gabrielsson saaksid raha ning kokkuvõttes ei kulutaks linn pennigi, kuid korjaks rohkelt sotsiaalset kapitali. Aga noh, ei leidnud ma vaimustunud kaasamõtlejaid:)

Ometi on hipodroom ka 85aastat traavlite põlvkondi ja inimeste tööd, kes just võidusõiduhobuseid treenides end kõige paremini tunnevad. Ja ta oli kahe passiooniga mehe algatus, kes nägid, et siin on koht kus lihtsalt hobuse kasvatamisest saab hobukultuur nagu seda on kehakultuur. Tänu eestlastele ja hiljem venelastele, kellele kiired hobused kangesti meeldisid (ja neile panustamine!), läks Sammulil-Venteril see ettevõtmine ka korda. Ja elas see ettevõtmine üle sõjad ja okupatsioonid. Manitskit-Gabrielssoni aga enam ei ela.

Hipodroomi kauaaegne peakohtunik on alates 1945 alal hoidnud kõik (loe: kõik) võistluskavad. Neid on tal kodus hunnikuid. Nende seas isegi selline, mis anti välja I vene võimu ajal, aga kuna sakslased jõudsid linna enne võistlust vallutada, on sellele lihtsalt saksa kulliga tempel peale löödud. Uut kava ei jõutud enam trükkida:) Pisitasa on ta tippinud exeli tabelisse praeguste ja toonaste traavlite sportlasbiograafiat. Näiteks täkk Dalnõi, sündinud siis ja siis, teinud 1970a nii palju starte ja parim aeg selline ja selline, 1971 aga ... jne jne. Samuti on ta teinud koopiad ning võimalusel säilitanud originaale hipodroomi kohta ilmunud artiklitest alates juba aastast 1923 - siis nimelt tekkis idee hipodroom rajada. Ta arvab, et sõja eelsest ajast on tal kõik olemas. Küsis see mees minult, et mida ta nende hunnikutega teeb. Sel hetkel polnud ma veel aru saanud kuhu Manitski-Gabrielsson asjaga tegelikult tüürivad. Arvasin, et ehk muuseum teha. Sinna samasse, hipodroomile. Nüüd aga ei teagi.