Väljavõte Päevalehe veebist.
Tänases Päevalehes (selle lisas Möte) on püstitatud huvitav teema usaldusest, kus siis Andrei Hvostov ütleb kokkuvõtvalt, minu arust, et usaldus on ühiskonnast nii kadunud, et ta ei usalda enam ennastki. Mulle väga tuttav seisukoht ja tuttavad mõtted, kuigi erinevalt Hvostovist olen ma nö tõeline eestlane. Vähemalt on mu vanemad eestlased, nii kaugele kui mu vanavanemate mälu ulatus. Välistada ei saa muidugi sohilapsi, kõrvalt panemist, aga see puudutab vaid geneetikat, mis Eestis on nagunii üks pudru ja kapsad.
Samuti on huvitav, et terve rida arvajaid tammuvad selle teema puhul nagu kassid ümber palava pudru, aga keegi ei julge välja öelda asja olemust: Eestist on saanud valede ühiskond. Sellepärast ei saagi kedagi, isegi mitte iseennast usaldada. Sest usaldada saab vaid seda, mis on aus. Näiteks räägitakse sulle miskit juttu, sa jääd seda heausksena uskuma (on ju tavaks uskuda seda, mida keegi räägib), ja kui see hilisema kogemuse põhjal osutub tõeseks, siis tekib usaldus. Mistõttu on usalduse teke pikaajaline protsess, võib võtta aastaid või isegi aastakümneid.
Aga Eestis ei saa kahjuks kedagi usaldada. Sest valetatakse igal pool. Alustagem otsast. Abikaasad valetavad teineteisele. Juba elukaaslase valikul valetatakse, nii teistele kui endale. Ning edasi valetatakse koos elades, abielus olles. Selline valelikkus, ja sellest tulenev usaldamatus on norm. Näiteks mu endine abikaasa Ingrid (uue tibikollase portaali juht, kes võtab, muide, ka värskes Möttes sõna, kirjutab usaldusest ajakirjanduses, umbes nii, et kollast ajakirjandust ei peagi usaldama, sest kollane on kollane ja toob palju raha sisse ja kes tahab, see tehku seda kallist, aga vähetulusat mittekollast usaldusväärset ajakirjandust) valetas mulle pidevalt ja ma ei saanud aru, miks. Nüüd, hiljem, on ta avalikult rääkinud, et talle meeldib, kui abielupooltel on teineteise ees saladusi (abielus olles rääkis ta muidugi hoopis midagi muud). Mis tähendab, et kui jutt läheb neile "saladustele", kui kaasalt nende asjade kohta küsid, siis saladuse hoidmiseks peab ta valetama. Ja nii valetavad kaasad kumbki teineteisele, täiesti teadlikult, ja on isegi pahased siis, kui seda kokkulepet rikutakse, kui üks räägib teisele midagi ausalt. Ja otse loomulikult, mis usaldusest saab sellisel juhul rääkida.
Ja kui kaasad juba teineteisele valetavad, siis kanduvad need valed edasi ülejäänud ellu, perekonda, see on siis lastele ja vanematele, ka neile valetatakse, mis hävitab usalduse. Ja lapsed ning vanemad valetavad vastu, ei usalda vastu. Otse loomulikult kandub usaldamatus kodust välja, sõprade ja tuttavate ringi, töökollektiivi. Kus samuti õhk valedest paks. Kohati tundub, et käib võistlus, kes suudab rohkem valetada, ja kas on võimalik sellest valede merest mingi tõele vastav asi üles leida. Kui ei leia, siis tekibki tunne, et ka ennast ei saa usaldada. Või kui hakkad ise ka uskuma neid valesid, mida päevast päeva suust välja ajad. Või kuuled. Hakkad ennast petma, tegema asju, mida sa teha ei taha, hängid kaasa inimestega, kes sulle on tegelikult ebameeldivad. Teed oma elus valikuid, mida sa tegelikult teha ei taha. Valid end esindama inimesi, keda sa tegelikult ei usalda. Kuna polegi midagi paremat võtta. Justkui.
Ja lõpuks sa enam ei teagi, kes sa oled ja mida tahad.
Ja siis pole ime, et vihatakse Tõehetke saadet, mis on nagu iga tavaline telesaade, mis erineb vaid selle poolest, et asjadest, mille kohta tavatsetakse tavaliselt valetada, räägitakse tõtt. Või ütleme siis, et räägitakse asjadest, nagu nad on. Aga valedele üles ehitatud ühiskonnas mõjub selline saade nagu viirus, mis võib sellise ühiskonna valedele rajatud alustalad läbi närida nagu vamm. Ja see tekitab loomulikult hirmu, ebakindlust, mida kõike veel. Sest kui hkatakse asjadest ausalt rääkima, võivad kokku variseda paljud valedele üles ehitatud karjäärid.
Ja see valede ühiskonna ning sellest tulenev usaldamatuse probleem ei vaeva mitte ainult Eesti ühiskonda, vaid kogu Lääne kultuuriruumi, ja tegelikult kogu maailma. Aga miks siis ei võiks olla aus. Miks ei võiks igaüks välja öelda seda, mida mõtleb? Mis selles halba on? Kui ühiskond on jõudnud vastupidiselt talitades täieliku usalduskriisini, võiks ju proovida ka seda teistsugust varianti. Ma võin oma kogemusest öelda, et see tasub proovimist. Sest inimene ei saa olla õnnelik, kui ta ei saa usaldada, ennekõike oma lähedasi, ja iseennast.
9 kommentaari:
no mida te siis sellelt yhiskonnalt ootasite. endiste kommude juhtimisel, kes on maast madalast kasvatatud ja opetatud valetama. oli juba aastaid tagasi selge, et see hobluke riik persse keeratakse. kindlasti on selles syydi ka koik eesti ajakirjanikud, kaasa arvatud inno tahismaa, kes nende punamolkuste kasutaitjana on samuti valesid genereerinud ja avaldanud aripaevas. yks saast ja valede asjade eksponeerimine on kainud inimestele kogu see aeg. et ikka tolgustel oleks hea ja rahulik oma eluprivileege maitsta. nyyd aga on moistus otsas ja on naha, et viimase olekorrena siis otsitakse dialoogi rahvaga, kes peaks selle uppuma hakkava kyna veepeale jatma. aga tundub, et on hilja. just kuulsin uudist, et louna regioonist koondati 240 maksuameti tootajat. ei tea kes kyll nyyd makse korjama hakkavad, et pingviinid toompeal ellu jaaksid?
olala, milline õilishing. lausa pisar tuleb silma.
jälle ingrid ees ja taga, aga miks sa ise enda kohta tõtt ei räägi ja oma abieluaegseid sigadusi ei tunnista? ma tahaksin kohe VÄGA sind tõehetkes näha IRW
ja miks sa praegu esitad oma haigusseisundist tulenevaid nägemusi tõe pähe?
miks SINU NAINE ei räägi sulle tõtt?
eideks oled läinud, või siis on see eidestunud inna sinu teine isiksus. ravi ennast, seda haigust annab korrektse raviga kontrolli all hoida.
Aga miks sa, viimane anonüümne targutaja loodad, et ma hakkan sulle siin oma asju ette laduma, kui ma ei tea, kes sa oled, ja mis kavatsused sul on. Samas pole mul midagi selle vastu, et rääkida asjadest ausalt, anna aga teada, kes oled, mida tahad teada, ja miks, saame kokku, räägime. Mul pole olnud kunagi midagi selle vastu, et usalduslikult rääkida. Loodetavasti saan sind aidata, sullegi julgust süstida, et julgeksid oma nime all kirjutada, lõpetada see küürus kössitamine, ajada selg sirgu. Nagu muistne eestlane.
Muideks Ingrid, see mu eks, ka muudkui seletab, et ma olen haige, ära pööranud ja ma ei tea mis kõik veel. Et ma muutusin siis, kui ta juurest ära tulin. Kui rääkisin asjadest nagu nad olid, mida olen kuulnud, siis olen ära pööranud?! Väga huvitav. Ise tuli kallale mulle üsna tihti, samuti läks lapsele kallale, ise pärast midagi ei mäletanud. Ja ennast peab muidugi terveks.
Ma ei leia, et asjadest rääkimine, oma õiguste eest seismine oleks eidelik käitumine.
Tegelt peaks Ingrid ennast ravima, talle vist Kadastik soovitas ka, nagu on kuulda olnud, kui ta oli viimaseid kuid Kroonikas ja oma alluvate peale röökis ja neid kottis. Aga ma ei tea, kas ta selleni jõudis. Enne vist kupatati sealt minema. Nüüd kuuldavasti elab end välja laste peal. Ega seda mul kerge kuulda pole, aga midagi teha ka pole, lapsi väevõimuga ära tirida ei saa ja niisama Ingrid mind nende ligi ei lase. Hoiab lastest kramplikult kinni, neid ahistades.
Selline on elu selles valede ühiskonnas.
Ja millised on siis, palun, need sigadused? Lao need letti, kui midagi tead. Miks varjad informatsiooni, mida tahaks teada ka teised blogilugejad?
Ingridi abielurikkumisi võivad tunnistada
1. Ingridi õde Karin ja õemees Raimond
2. Kroonika ajakirjanikud
Kas nemad on ka juhtumisi haiged nagu Inno, kogu Ingridi alluvuses töötanud Kroonika kollektiiv?
See siis päris põnev kollektiivne haigestumine, kas pole?
Ahjaa, ja siis tunnistab oma P.V-ga seksimist ju veel Ingrid ise, ses meilis, mille ta Innole pärast lahkuminekut saatis ja mis sai ka siin blogis ära avaldatud. Oli ehk ka Ingrid siis delusional? ;). Enne pisut mõtlemist, siis ütlemist.
uurija irja töötab täie jõuga!
Kuule, kui mul sihuke molu mees oleks, kes suurde päevalehte kirjutab, mida ta kõik iseenda ja prostidega abielu kõrvalt teinud on, ma jookseks ükskõik, millise mehe juurde.
peale Ingridi töökaaslaste on ka inno töökaaslased olemas ja nemad räägivad ka üht-teist
inno valetab ka vahetpidamata ja kui küsida, miks, siis ainus vastus on, vot tahan ja valetan...või tahtsin ja valetasin...kas see on mingi eelisõigus vä
Noh, nüüd on muidugi suu vett täis ;). Kui küsin, MIS on siis need Inno sigadused, siis polegi midagi öelda. Oled äkki kah hullarist või?
Kes on siis need Inno töööökaaslased, ah? Ja mida nad siis väidavad? Ei väidagi midagi, eksju, sest põle selliseid.
Inno töökaaslased ei väida ilmselt mitte kui midagi, sest järgnes pikk vaikus ja jätkub siiamaani. Oehh, anonüümikud!
Postita kommentaar