Herman Simmi juhtum: kas Pronkssõdur III?

Teeme sellise eksperimendi. Et paneme end hetkeks Herman Simmi, teate ju küll, selle endise politseijuhi ja hilisema kaitseministeeriumi ametniku nahka. Kes siis jäi väidetavalt vahele riigisaladuse paljastamisega vaenlasele. Kelle kohta pole veel üldse teada, mis ta tegi ja kas üldse tegi, asi pole veel kohtusse jõudnudki. Ja kui tsiteerida mitmeid endisi tähtsaid ametnikke, näiteks Olari Taali ja Villu Reiljanit, siis kuni kohus pole süüdi tunnistanud, on inimene süütu. See pole mingi nali või nn JOKK-poliitika, see on juriidikas tuntud kui süütuse presumptsioon, mille eiramist sageli ajakirjandusele ette heidetakse, kuna ajakirjandusel on kiusatus inimene enne süüdi tunnistada kui tema süü on tõestatud. Ja ajakirjanduse häda on see, et ta ise midagi eriti tõestada ei viitsi. Saab politseilt või prokuratuurist mingi info ja tembeldab selle põhjal kohe süüdi.

Nonii. Nüüd siis oleme selle Simmi nahas, meid nabitakse ükspäev kodust kinni, umbes nii, et ise oled paljalt duši all ja naine peseb öösärgi väel hambaid. Tulevad sisse mingid mehed ja panevad käed raudu. Viiakse minema. Paigutatakse naisest eraldi kinnipidamisasutustesse. Omavahel rääkida ei lubata.

Ja järgmisel päeval loete lehest sellist teksti (väljavõte Päevalehe veebist):


Ja siis sellist (väljavõte Postimehe veebist):


Ma vist ei pea küsima, mis tunne on olla Herman Simmi, ühe tavalise Eesti kodaniku nahas, kes võibolla müüs vaenlasele midagi, võibolla ka mitte, sest kohus pole mingit otsust teinud. Ehk siis asjad on läbi kaalumata, vastavalt demokraatliku riigi tavadele, vastavalt põhiseadusele. Kaugel sellest. Kui juba tuleb valitsus, eesotsas peaministriga, ja tembeldab inimese süüdi ja määrab karistusegi.

Tekib küsimus, mis riik see on??!! Miks selles riigis üldse kohut vaja on? Selle võiks laiali saata, oleks läbipaistvam ja kõigil teada, mis mäng käib. Sest kehtib vana nõuka aeg, kus partei mõistis kohut ja kohtus etendati farssi.

Ja selle riigi ajakirjandus väärib täiesti seda riiki. Mis ei näe läbi, kuidas selle ajakirjandusega jõhkralt manipuleeritakse. Ja seeläbi rahvaga. Kõigiga. Kui Reformierakonna populaarsus hakkas kukkuma ja Savisaare-vastasuse argument enam ei müünud, korraldati nn Pronksiöö. Millele ajakirjandus hosiannat laulis, kuigi inimesed nutsid, kõik nutsid.

Siis tuli nn Näksipi skandaal, kuidas peaminister ässitas koerad rahva kallale, Ekspressi nutikas ajakirjanik ajas arhiivist välja dokumendid. Ent see skandaal lämmatati kiirelt, kui Reformierakond viskas kahuritoru ette oma liikme Anna-Maria Galojani, kelle hangitud raha ja häälte abil sai Reform valimistel sellise tulemuse nagu sai. Aga eesmärk pühendab abinõu, Ansipi au ja hiilguse päästmise nimel pole ükski ohver liiga kallis. Ja ajakirjandus unustas hetkega Näksipi skandaali ja kargas kallale noorele näitsikule, kelle asi polnud veel politseissegi jõudnud. Ent kes sellele vaatamata tembeldati kohe vargaks. Mille põhjal? Praeguseks on politsei juba aasta otsa asja uurinud, aga midagi pole veel selge, kes, kas ja kui palju varastas.

Ja kui Reformierakonna populaarsus edasi kukkus, kuna majandus teeb vähikäiku, Reformierakonna juhtimisel, stiilis, et 15 aastaga 5 vaesema riigi hulka, siis tuli appi Gruusia sõda, mis tituleeriti kohe ohuks ka Eesti julgeolekule. Ning mille nimel siis kogu rahvas pidi võitlusse asuma. Kuigi polnud täpselt selge, et kuidas ja mille nimel. Igal juhul tormas suur osa poliitikud ummisjalu Gruusiasse, ja ajakirjandus tormas kaasa. Läbi nägemata järjekordset osavat manipulatsiooni. Mis asja on Eesti poliitikutel ajada Gruusias, kui asjad kodus liga-loga? Pealegi ajab Euroopa Liit ühtset välis- ja kaitsepoliitikat, ja Eestil on olemas Euroopa Liidu juures ametnikud, kes Eesti huve selles liidus esindavad. Ja sellega peaks olema asi joones. Eesti kohapealsete, Eestis asuvate ametnike pädevuses on Eesti siseasjad, näiteks vaadata, et majandus oleks korras, palgad saaks makstud, haiged ravitud, bussid ja rongid liiguksid, postkontorid ja koolid töötaksid, rahvas toidetud ja kaetud, saladused hoitud. Et keegi ei sureks külma ega nälja kätte, et inimesed ei sureks maanteedel, et neilt ei varastataks asju ja et neid ei pussitataks tänaval või kodus. Et lastel oleks koht lasteaias, turvaline kodu ja koolitee, soe ja tervislik toit laual. Et vanainimesed oleks hooldatud.

Ja nüüd, kui tuli välja, et igal pool üle maailma asja-eest-teist-taga ringi tuhisevad Eesti poliitikud on jätnud asjad kodus liga-loga, mistõttu on muu hulgas mingid partnerite saladused lekkinud, ilmselt venelastele, on süüdlane kohe leitud, kes kogu rahva hädades süüdi, eksole. Ja ajakirjandus tormab jälle kaasa.

Kas pole tore riik?! Ja ilmselt on Bäckmanil õigus, sellist pordumaja pole kauaks. Sest rahvas ei lase end pikalt lollitada, nagu näitas NLiidu areng ja selle lagunemine.