Õhtuleht komistas luuraja otsa!

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Rõõm lugeda, et Õhtuleht on komistanud ühe agendi otsa, kellel nimeks Ville Sonn. Kes siis justkui 10 aasta eest olevat Eesti, või ütleme siis, et NATO heaks Venemaal spioneerinud.

Ma kirjeldan veidi sündmusi ka 15 aasta eest. Õppisin siis Tartus ülikoolis ja kuivõrd oli muutuste aeg ja stipp võeti ära, siis tuli kooli kõrvalt tööle minna. Ja leidsin töökoha ajalehes "Liivimaa Kroonika" (mille toimetus asus Postimehe maja kaminasaalis), kus mu üheks esimeseks "ohvriks" oli seesama Ville Sonn. Kes siis rääkis ja näitas dokumente selle kohta, et ta on olnud KGB agent. Vestlesin temaga mitu tundi ja lõpuks jooksis mul juhe täitsa kokku. Ajas väga segast juttu. Mees väitis, et spioneerib nüüd Venemaa vastu, või midagi sellist. Lisaks rääkis, et teda pidevalt jälitatakse.

Ja niimoodi käis see Sonn ühest toimetusest teise (Tartus ilmus toona mingi kümmekond ajalehte) ja rääkis oma lugu. Kuni teda enam toimetuste ustest sisse ei lastud.

Selliseid naljakaid tegelasi oli Tartus teisigi. Näiteks prohvet Priskilla (nüüdseks juba surnud Priskilla Mändmets), kes käis samamoodi mööda toimetusi ja rääkis, kuidas jumal saadab talle ilmutusi. Keda ka enam lõpuks sisse ei lastud. Ja siis üks väikest kasvu tädike, kellel oli alati mingi turukott käes ja ülikooli peahoone ette jõudes kisas kõva häälega "Kikerikii!" See oli päris naljakas, eriti loengu ajal, kui õppejõud rääkis auditoriumis parasjagu tähtsat juttu ja aknad olid lahti. Seda tädi hakati kutsuma Kikerikii-tädiks. Kikerikii-tädi (kes oli kunagi vist isegi ülikoolis õppinud ja olnud isegi õppejõud) ajalehetoimetusi õnneks ei kummitanud. Ja samasse ooperisse kuulus ka üks vanem härrasmees nimega Muna, kes käis kõigil avalikel üritustel, ajas tähtsat juttu ja pistis saiakesi vaikselt nii põske kui taskusse. Ta käis vahel ka linnavalitsuse pressikonverentsidel ja oli juhuseid, kus see Muna oli ainus tulija, vahtis seal linnapeaga tõtt, või umbes nii.

Loomulikult oli Tartus veel teisigi huvitavaid tegelasi, näiteks üks mees, kes ei julgenud oma majast välja tulla, kuna teda pidi vastasmajast kiiritatama. Niimoodi siis istus kodus ja kutsus ajakirjanikke enda juurde. Aga need eespool nimetatud olid kõige markantsemad.