Väljavõte Ardi Tedrekini veebist.
Vaatasin siis ka Ardi kodulehekülge Ardi salapõu ning nägin, et peaasjalikult räägib Ardi seal sellest, kuidas Jumal tahab, et tema naine Katrin ehk Kati tema juurde tagasi tuleks, et see on Jumala plaan ning et abielu on püha. Seal on isegi väike naljakas küsitlus, kus tuleb vastata kas ei või jaa. Näiteks küsimus, et kas abielu on püha. Vastasin ei, sest ma ei usu, et abielu, kus üks kasutab teise suhtes vägivalda, on püha. Järgnes rida täpsustavaid küsimusi, et kas ma ikka TÕESTI arvan nii, ja kui jäin endale kindlaks, siis ilmus foto puu otsa poodud kõhnast karumõmmist. Prrrr. Külmajudinad jooksid üle ihu.
Tänases Õhtulehes ütleb Ardi eksabikaasa Katrin, et enne sureb või nälgib, kui Ardi juurde tagasi läheb. Naise kinnitusel oli elu koos Ardiga põrgu. Mnjah, tuleb tunnistada, et kui keegi lööks mind seepärast, et ma segan teda arvutimängu juures, siis ma mitte ainult ei põgeneks ummisjalu, vaid läheks ka politseisse ja kirjutaks selle inimese kohta avalduse.
Vaatasin seda saadet täna teist korda ning Ardi jättis ka seekord meeldiva mulje, aga midagi temas oli, mis tekitas õõvastust. Vast see, et tema arust on kõik okei, ka löömine, kui ta ütleb pärast seda lihtsalt: Jumal, anna andeks! Nagu sim-sala-bim või lauake, kata end, ning soov, mis iganes ta siis on, täitub kui imeväel. Mis on ju suurepärane võimalus, kuidas endalt mistahes süüd maha pesta ning tagatipuks veel ise süütuks kannatajaks jääda, kui sulle, vaat kus lops, andeks ei antagi.
Inno on mulle rääkinud, kuidas Ingrid teda peksis ja pärast seda alati pisarsilmil andeks palus. Ja kuidas peksis nende ühiseid lapsi ja ostis pärast seda lastele alati hästi palju asju ehk siis palus asjadega andeks. Kroonika tollasel peatoimetajal oli isegi ilus vabandus: mul on lihtsalt selline temperament! Ja Inno muidugi andestas, kuni enam ei jaksanud. Ükspäev, kui Ingrid tal vanema poja Oscari kuuldes üliraske kehavigastuse tekitada ähvardas, põgenes Inno kodust. Karikas sai täis ning teda ei toonud tagasi isegi Ingridi härdad vabandused ja andekspalumised, et nüüdsest on ta hea naine.
Sama lugu on ilmselt ka Ardi naise Katriniga, kes küllap samuti tuhandeid vabandussõnu kuulnud. Ardi väidab oma koduleheküljel küll, et ka Katrini uus mees Aimar peksab ja vägistab Katrinit, aga eks Ingridki väitis minu kohta üht-teist. Kroonika ajakirjanikele rääkis ta näiteks, et ma seksin oma isaga, et meil on verepilastuslik suhe. Kuidas saab midagi nii haiget välja mõelda, aru ma ei saa. Aga näe, Ingrid sai. Ilmselt oli isu Innot tagasi saada nii suur.
Olen kuulnud, et Inno ja Ingridi keisi viimane areng on see, et Ingrid tahab Innolt vanemlikke õigusi ära võtta. Ja ma ei tea, kas nutta või naerda, tõesti. Seda tahab siis naine, kes vägivallatses aastaid oma mehe ja vanema poja kallal. Nõnda, et laps oli kägaras voodi peal ja palus, et ema, ära peksa mind, aga ema ikka peksis. Selline naine on Ingrid Tähismaa. Innole on mitu korda ette heidetud, et miks ta siis lapsi vägivaldse ema käest ära ei päästnud, aga siin tuleb arvestada sellega, et Inno on ohver ning ühel ohvril on väga raske teist ohvrit aidata. See tähendaks seda, et ta peaks kohtuma oma peksja ehk siis Ingrid Tähismaaga, mis oleks talle väga raske. Inno ja Ingridi lastele peaksid appi tulema kohus ja lastekaitse.
Inno ja Ingridi suhe oli klassikaline ohvri-piinaja suhe ning ma usun, et sama lugu oli ka Ardi ja ta eksnaise Katriniga. Sellised abielud venivad pikaks, sest piinaja ei taha ohvrist lahti lasta, aga ohver ei suuda lahkuda, sest tal on oma piinajast kahju, nii paradoksaalne kui see ka pole. Ohver süüdistab ennast ja otsib piinaja käitumisele õigustusi, näiteks Inno arvas, et peab olema veel parem mees, et Ingrid teda enam ei peksaks. Tavaliselt leiab ohver endas jõu lahkuda siis, kui ta leiab uue kaaslase, aga ka siis peab see uus kaaslane olema selline, et ohvri jaoks on armastus tema vastu suurem kui kaastunne piinaja suhtes. Inno on mulle pisarsilmil öelnud, et ta lahkus Ingridi juurest ka oma ema pärast, kes ei suutnud Inno isa juurest ära minna, kuigi isa teda jõhkralt peksis. Nende kooselu lõpetas Inno ema surm - vaimselt ja kehaliselt murtud naine ootas viimased aastad oma elust pikisilmi surma.
Inno ei rääkinud mulle seda kõike muidugi kohe, kui me Tartus kolm aastat tagasi kohtusime. Enne sõitsime lihtsalt mööda Eestimaad ringi, joobununa teineteisest ja teineteise leidmisest. Ma ei teadnudki algul, et Inno abikaasa on Ingrid Tähismaa, Kroonika peatoimetaja. Kõik selgus ajapikku, iga päev tõi midagi uut. Kõige rohkem šokeeris mind mulle seni väga hea mulje jätnud särava ja särtsaka naise vägivaldsus oma laste suhtes. Sellele on nüüd naljakas mõelda, aga Ingrid Tähismaa oli mulle kunagi isegi eeskujuks. Lugesin ta teravmeelseid juhtkirju, teadmata, et need oli tegelikult kirjutanud Inno.
Kas ka Katrin on leidnud endale uue õnne? Kes teab? Küll lubavad ta sõnad, et ta enne sureks kui Ardi juurde tagasi läheks (sama ütleb muide Inno Ingridi kohta), oletada, et ta on praegu paremas kohas kui enne. Edu talle! Ja Ardile ka, kõigest hoolimata. Mõistmises, et seal, kus on olnud vägivald, pole kunagi olnud armastust.
22 kommentaari:
Ma ei teagi nüüd otsustada, kas on organiseeritud religioon see, mis paneb teda lähtuma repressiivsetest arusaamadest abielu kohta või on kristlik moraal lihtsalt excuse, et Katit kottida. Igatahes on usufanaatikud ja silmakirjateenrid üsnagi tihti väga creepyd!
Minu arust ka :).
Aga ma arvan, et ta kasutab kristlikku moraali lihtsalt enda huvides ära, nagu ristisõdijad kasutasid ära Jeesuse humanistlikku sõnumit, et teisi riike alistada. Ardigi tahab Katrinit alistada ning kasutab seks samamoodi Piiblit ära.
Irjaga nõus. Üks asi on piibellik õpetus ja teine asi on inimlik perversioon Piiblist.
Mida ütleb Piibel mehe ja naise suhte kohta.
Naise kohta ütleb Piibel, et alluta end oma mehele, sest Jumal on pannud mehe perekonna peaks ning mees peab viimasel kohtupäeval aru andma Jumala ees, mismoodi ta juhtis oma perekonda. Kui naine näeb, et mees on probleemides ja läheb omadega metsa ega juhi adekvaatselt, siis ta pöördub Jumala poole abi palvega. Et mees saaks jumalikku tarkust. Et mees laseks Jumalal end juhtida.
Mehe kohta ütleb Piibel, et mees, armasta oma naist (!!!). Piibel ei ütle, et mees, peksa oma naist, kui ta ei alluta end sulle. Ei. Ta ütleb: armasta oma naist. Ja ära vihasta oma lapsi, et nad ei hakkaks mässama su vastu.
Ühesõnaga, keegi peab olema juht, eks. Mees on pandud juhiks ning tema juht on omakorda Jumal. Selline hierarhia. Ja mehe roll on vastutus, mitte privileeg. Mees ei tohi kuritarvitada oma füüsilist üleolekut.
Mismoodi siis mees leiab endale õige naise? Eks ikka lasku end Jumalal juhtida. Ja meeletu on mees, kes läheb kaasa võõra abielunaisega. Lugege seda kohta õpetussõnades.
Muidu tore jutt, aga võib-olla täpsustaksid millal siis see Kroonikas kirjas oli, et sa oma isaga sekssuhetes oled? Ma kardan, et sul on asjad natuke segi läinud. Sellest kirjutas üks anonüümne kommentaar teie oma lehel ja oli selline iroonia valdkonda kalduv.
anole.17.02
Ma olen teiega täitsa nõus.
Selle inimliku pervensiooni all tuleb märgata ka korrumpeerunud kirikuhärra kõne,vältida neid sõnu mida siis saatan on on pannud korrumpeerunud kirikuhärra suhu.
Minu arust religioonidega on sama lugu nagu alkoholiga.Tuleb osata mõõdukalt tarvitada.
Vaadake filmi Zeitgeist ja külastage kirikuid ja eristage tõde valest ja armastage jumalat ja oma kaasasid ja lapsi.
Parem kallistage tammepuud.
Ega ei olnudki Kroonikas kirjas, mulle rääkis sellest üks ajakirjanik. Ingrid rääkis seda juttu nimelt kõigile oma tuttavatele ajakirjanikele. Kahjuks on see nii. Ingrid levitas kuulujuttu, et ma olen oma isaga seksinud. Ja seda ei andesta ma talle mitte kunagi.
Irja, ära ütle: seda ei andesta ma talle mitte kunagi. Selle lausega karistab ütleja iseennast, mitte Ingridit. Selline lause paneb ütleja vangi, millest ta vabaneb alles siis, kui ta õpib andestama.
Üldse, püüdke mitte olla negatiivses sõltuvuses ühest inimesest. Ei tasu! Tegelge millegi edasiviivaga, näiteks armastage teineteist ja saage laps ja vaadake kui lahe tegelane see on, võtab kõik tähelepanu endale ja siis pole aega nii palju I-le pühendada. Näiteks.
Kui ei ole veel ette sattunud, siis soovitaksin üht head raamatut: Marie-France Hirigoyen: Moraalne ahistamine - seal käsitletakse neidsamu teemasid, just ohvri seisukohalt. Üsna hiljuti oli veel raamatupoodides allahinnatuna saadaval.
Parimat,
anonüümne kodanik
No siinkohal olen ma küll sinuga nõus, see mees ajab külmavärinad peale... eriti see poodud nukk kodulehel. Võigas. Tegelikult pole ta mingi kristlane, sest tõeline kristlane ei saa kunagi olla nii upsakas, et kujutab ENDA olevat Jumala. Aga Ardi paistab ju arvavat, et tema teab kõike ja on eksimatu - ehk on Jumal ise.
jutuks hea küll, mis mees see oleks, kes laseb end ja oma lapsi armetult peksta?Kusjuures, need jutud vägivallast lähevad teil pidevalt jõhkramaks. Ilukirjandus? nagu kõik muu, mida te kirjutate- ise ju väidate seda.
Teate mis, Eesti on nii väike, et kui mingi naine on sihuke peksja ja hooraja, nagu väidate, oleks see ammu suurte tähtedega kuskil kirjas. Ingridi suurem laps on juba nii suur, et tema vägivalda varjama ei hakkaks.
Peale selle, kui minu mees ja laste isa oleks niisuguse pordellieepose lehte pannud, ma oleks ilmselt tal ka miskit lubanud ära lõigata ja veel palju rohkem.
Ma andestan kõik, mis on tehtud mulle, aga mis tehtud mu lähedastele, seda on mul raskem andestada. Siiski, olen valmis andestama, kui inimene kahetseb.
Mina ei ole nõus sellega, et kui laseb peksta, siis ei ole mees. Inno on lapsest peale pidanud füüsilist vägivalda talunud, sest ta isa peksis ta ema ja oma poegi, ning ta oli vägivallaga harjunud. Aga see ei õigusta lööjat. Löömine on igal juhul vale, lööb siis mees või naine. Ja eriti jõhker on lapse kui KÕIGE NÕRGEMA LÖÖMINE. Lapse löömine peaks minu arust olema kuritegu.
Ja küll Ingridi ja Inno pojad veel ükspäev räägivad, mis nende ema isa ja nendega tegi; niipea räägivad, kui on tema mõju alt välja saanud. Praegu nad veel sõltuvad tast, aga aeg läheb kiiresti.
" Ingridi suurem laps on juba nii suur, et tema vägivalda varjama ei hakkaks."
Vaidlen vastu, päris nii see ei ole. Lapsed ei kipu seda eriti suure suuga rääkima kui ema teda peksnud on. Eriti pärast seda kui isa tal enam ei ole. Hirm kaotada teist vanemat (antud juhul ema) on suurem kui midagi võõrastele inimestele usaldada. Aga eks ühel päeval, siis kui suurem poiss vanem juba on, eks ta siis selle päevavalgele toob. Inridil saab vanadudes siis raske olema....
Aga seda oli huvitav kuulda, et Inno Ingridi juhtkirju kirjutas. Respect!
lugedes blogi selgub ka, et Inno mitte ainult ei kirjutanud, vaid õpetas Ingridi tantsima , laulma , rääkima, inglise keelt valdama ja ilmselt juhtis tema asemel 10 aastat ka Kroonikat. Kui Ingrid niisugune tühi koht on, kuidas ometi ta siis nüüd hakkama saab?
Juba mitu aastat?
Äkki see on ikka kirjanduslik liialdus, inno. Tunnista, et su eksis on endas ka miskit olemas.Ja katsu leppida sellega. Õpeta selle asemel irjat ka tantsima, laulma ja üle nööri hüppama.
Loomulikult on temas kõik olemas, ja rohkemgi veel. Ja kõik ei paistagi kohe välja. Ma ei hakka täpsustama, mis see kõik on, eks avastamisrõõmu peab ka olema.
Andestamine ei saa olla seotud inimese kahetsemisega või selle ootamisega. Mõni inimene mitte iial ei kahetsegi, sest a) ta peab seda alandavaks, või b) ta isegi ei saanud aru, mis ta valesti tegi või kuidas haavas, nii et ta ei saa aru, miks ta peab kahetsema, või c) ta haavas teist (hea)meelega ning pahatahtlikkusest.
Mis iganes, inimese kahetsemisest ei pea sõltuma meie andestamine. Too inimene langeb kohtu alla, kui ta oma pahategu ei heasta, või peab kandma karistust (kui aeg tuleb). Meie ei saa teda karistada. Meie asi on andestada, et iseenda hing päästa.
See on vahel uskumatult raske (omast käest tean), eestlased on suured solvujad. Aga võtku või 10 aastat aega, andestamisega peab järjepidevalt tegelema, et selle kaudu saavutada vabadus ja sõltumatus tollest pahategijast. Nii kaua ollakse temaga ikkagi seotud.
See on tõesti nii, et andestamatused väljenduvad varem või hiljem füüsiliste probleemidena mitteandestaja enda kehas.
Lugege või "Rännakuteooriat".
Vaidleksin kahele viimasele anole (ehk siis 17. ja 18. kommentaarid praeguse seisuga) vastu: teie arusaam toetub suuresti kristlikule ideoloogiale, mis paistab eeldavat, et headus võidab kurja. Aga kas on ikka mõtet andestada s***peadele, kes sind ikka nii halastamatult kotivad või halvem veel, ka hävitada püüavad? See on äärmiselt ebarealistlik, et kurjad inimesed üldse pattu kahetsevad. Tõenäosus, et sa headusega muudad kurja inimese heaks, on kaduvväike. Inno juba Ingridiga üritas ja asi läks järjest rohkem perse. Nii et kurjaga tuleb sõdida, et ta sust jagu ei saaks. Või kui te arvate, et hea suudaks muuta kurja heaks, siis palun väga, esitage tõestusmaterjali, et see ka realistlik on.
Küsimus pole mitte kurja heaks pööramises või et kurja teinu oma tegu kahetseks, vaid andeksandja enese hinges ja füüsises. Et andeks andmata asjad kripeldavad meil endil kehas ja mürgitavad meie organismi. Annad aga oma sisimas endale paha teinud inimesele andeks, nö lahendad oma pingeseisud ja tegelikult kaob sellega ka probleemipundar andestaja organismist. Olen proovinud, aitas küll. Kusjuures ega see pahategija ei peagi seda otseselt teada saama, et sa talle sisemuses andestanud oled. Võib, aga ei pea. Sest sa lahendad oma emotsionaalsed pinged (mis ajapikku muutuvad füüsilisteks) iseenda jaoks, mitte kellegi teise heaolu nimel.
Ja muide - siin pole mitte midagi otseselt kristliku moraaliga seotut! Puhas enesehoolitsus, pigem ida meditsiini kalduv.
Eheh!
Andestamine on enesekaitse. See on tõesti nii. Aga millise tee üks või teine inimene andestamiseks valib, see on sootuks omaette ooper.
Võib ju näiteks läheneda sinsele blogile vaatenurgast, et Inno andestab Ingridile sel teel, et ta paiskab asjad enesest välja, avalikustab. Ja selle abil üritab viia kurikaela teadvusesse arusaama, mis teine sitasti tegi või oli.
Andestamisel on aga mõtet vaid juhul, kui teine on oma eksimusest aru saanud ja seda ka nõus avalikult - kasvõi enesele - tunnistama. Ehk siis juba manalateele lahkunud, siis oleks vimma vedamine lihtsalt enese uuristamine. Aga tingimusteta andestamine - kui pole tegu just emaaarmastusega - annab kahjuks väga paljudele ainult hoogu juurde oma libategusid ellu viia.
Aga asjade taga on üks eriliselt loll nüanss. Inimestel on komme arvata, et neil ongi õigus ja et nad ei teegi kurja. Sageli jääb see niivõrd piiripealseks, et vastaspooltel on kummalgi oma õigus ja sõnaosavam (loe : demagoogilisem) sõidab teisest lihtsalt üle. Ise sealjuures uskudes, et nii ongi. No mis sa siin andestad, kui teisel ei tule pähegi, et ta miskit pahasti tegi?
oi jah Inno ja Irja
Tihti on nn "ohver" ise see vägivaldne nn passiivne ründaja.
Tahan õelda, et alati ohver ja ahistaja on mõlemad osalised.
Oman kogemust, kus vägivaldne inimene mängib ennast ohvriks, et saada kaastunnet.
Teine inimene peegeldab Sulle Inno sind ennast, see tähendab, et see mida sa Ingridi kohta kirjutad, võib olla kirjeldus sinust endast.
Postita kommentaar