Tõest ja õigusest, bloginduse ja ajakirjanduse näitel

Väljavõte saidilt mustpesu.com

Viimasel ajal on palju olnud juttu sellest, et kohus justkui pani kinni ühe või teise veebisaidi. Ehk ütleme siis blogi. Või internetipäeviku. Või täpsemalt ühe inimese mõtted teksti kujul, mis on kandunud ülemaailmsesse arvutivõrku.

Umbes samamoodi nagu keelas kohus ühe filmi näitamise.

Tegelikkuses ei pannud kohus muidugi midagi kinni, vaid see inimene, näiteks Olavi Ruitlane, või kesiganes tema nime all veebis esines, pani selle kinni. Ühe konkreetse saidi, mis ei takistanud selle saidi tekste kandumast edasi paljudele teistele saitidele, nagu see ülalpoodu toodu, mustpesu.com.

Ja samamoodi ei keelanud kohus mingi filmi näitamist, sest see film tiirleb põranda all ja ilmselt on seda näinud kõik, kes selle vaatamise vastu on huvi tundnud. Ja seda filmi näitas isegi Tartu Ateena kino. Ja ma ei ole kuulnud, et sellele oleks järgnenud mingeid nn sanktsioone.

Umbes samamoodi keelas kunagi, ilmselt samuti kohus NLiidus Aleksander Solženitsõni mõtted, mis jätkasid oma teekonda põranda all ja välismaal ja lõpuks sai Solženitsõn oma kohtu poolt keelatud tekstide eest Nobeli preemia. Samuti on Kõusaare filmi pärjatud auhindadega mitmetel rahvusvahelistel festivalidel.

Väidetavalt on kohus keelanud mingite materjalide avaldamise Inno ja Irja blogis. Aga ma vaatasin täna sinna blogisse, kõik materjalid on alles. Neid materjale on tsiteeritud sadedes teisteb blogides, kõik on alles. Kus ta siis keelas?

Ja tekib küsimus, mis kohus see on, mis keelab asju, mida ei saa keelata. Mõtete ja arvamuste vaba levikut ei saa ära keelata, see on ilmselt selge juba aegade hämarusest. Tekib järgmine küsimus, miks seda siiski tehakse, miks teeb seda Eesti kohus, kui tal on niigi käed-jalad tööd täis paljude muude, näiteks lahutuse asjadega.

Kui minna edasi, siis kuidas saab kohus ära keelata blogi, või midagi selles blogis? Mis asi on blogi?! See on kas ühe või mitme autori looming, ilukirjanduslik tekst, mille autor saadab kirjastajale, milleks on Google, või kesiganes. Siis peaks kohus pöörduma mitte mõtte või teksti autori, vaid kirjastaja poole, Google'i poole. Sest mis mõte on keelata autoril oma mõtete mõtlemine ja nende edastamine? Autori hagemine blogiasjanduses on sama tark, kui kästa autoril korjata oma mõtted raamatulettidelt. Kuidas autor seda tegema peab, ja teha saab? Kuidas ta oma mõtted kokku korjab? Autor edastab käsikirja, oma mõtted teksti kujul, ja seejärel läheb see massidesse, juurdub sadade ja tuhandete inimeste ajusoppidesse. Kuidas saab autor selle sealt kätte? Neid mõtteid kirjastavad sajad ja tuhanded kirjastused, kuidas autor jaksab neid kõiki kokku korjata? Blogi autori hagemine ja tema suhtes mingite "otsuste" tegemine on sama tark tegu.

Iseküsimus on muidugi vägivalda, rassivaenu jms õhutavate avalduste tegemine, mis pole lubatud ka autorile paljudes riikides ja mille eest on võimalik ka autorit karistada. Aga need on äärmuslikud juhtumid. Ja neid pole õnneks palju. Näiteks on paljudes riikides ära keelatud Hitleri teoste avaldamine ja levitamine, kuigi mees ise on ammu surnud. Kusjuures on huvitav, väikse kõrvalepõikena, et Hitleri teost "Mein Kampf" (mis kritiseerib kommunismi ja judaismi) ei saa osta Saksamaalt, küll aga USAst. Sellele vaatamata teab iga teine sakslane une pealt, mis seal "Mein Kampfis" kirjas on.

Tuleme ajakirjanduse juurde. Sageli pannakse blogid ja ajakirjandus ühte patta, blogile inkrimineeritakse ajakirjanduse reegleid, eetikakoodeksit ja mida iganes veel. Ilmselt seetõttu, et paljud blogijad on ise ajakirjanikud, peavad oma blogi põhitöö kõrvalt. Ent kas nad ikka on kaks ühesugust asja?! Ajakirjandus pretendeerib tõele, ta ütleb seda ise välja, loob illusiooni tõest, ja müüb selle abil ennast. Sest inimesed usuvad, mida ajakirjandus kirjutab. Kuna ajakirjandus on loonud usaldusväärsuse imago ja ühiskond toetab seda. Ta on selline isehakanud neljas võim (põhiseaduses on toodud vaid seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim). Kes siis kasutab agressiivselt kodanikuühiskonna loodud vahendeid, teeb arupärimisi, küsib miks ja kuidas. Nagu seda saaks teha iga teine kodanik, aga kõik ei viitsi, või ei oska, või ei taha. Ja ajakirjandusest peetakse reeglina lugu, talle vastatakse, temaga arvestatatakse. Ja ajakirjanduses avaldatu on ka kohtus tõend, Eesti seaduse järgi. Sellel põhinevad kõik need arvukad laimu, maine kahjustamise jms kohtuasjad.

Blogis avaldatu keelamine justkui näitab, et blogi on sama võimas kui ajakirjandus, et ka seal avaldatu on kohtus tõend. Olen näinud paljusid kohtusse esitatud väljavõtteid blogidest, mis siis on justkui tõendid, ja mille kohus on ka vastu võtnud. Iseasi, muidugi, kas sellega ka arvestatakse. Mõned kohtud või kohtunikud ilmselt teevad seda, teised mitte. Aga kui blogi on autori mõte, ilukirjandus, siis ta justkui ei tohiks olla tõend, sest Eesti seaduse järgi pole ilukirjanduslik tekst mingi tõend. Sest, loogikat arvestades, ei pretendeeri see ilukirjanduslik tekst tõele. Kuigi selle teksti mõju võib olla suurem kui ajakirjandusel, jääb ta sellele vaatamata ilukirjanduslikuks tekstiks. Ja lugeja teab seda, arvestab sellega.

Teine lugu on ajakirjandusega, mis pretendeerib tõele. Ja saab selle tõttu vastu teatud hüvesid. Näiteks kasvõi selle, et ajalehtede peatoimetajad käivad presidendi vastuvõtul, kirjanikud enamasti mitte. Peaminister korraldab ajakirjanikele regulaarseid briifinguid, kirjanikele mitte. Ja kuivõrd ajakirjandus pretendeerib tõele, ja seda üldselt peetakse tõeseks, mis ajakirjandus avaldab või näitab, siis on ajakirjanduses avaldatu kohtus tõend. Ja selle põhjal saab algatada kohtuasju.

Ja niisamuti on lugu nende nn anonüümsete kommentaaridega. Mis on anonüümsed küll kirjutaja jaoks. Kuna kirjutaja on autor. Aga vastutab see, kes need avaldab, ehk siis ajakirjandusväljaanne. Ja kuivõrd, jällegi, ajakirjandusväljaanne pretendeerib tõele, siis peavad olema tõesed ka kõik avaldatud kommentaarid. Sest inimene usub kõike, mida ajakirjandus avaldab. Ka kommentaare. Ta ei tule selle peale, et 100 kommentaari taga võib olla üks ja seesama isik, kes käib, näiteks, päev otsa ringi mööda internetikohvikuid ja kirjutab eri nimede alt kommentaare, igaüks eri IP-aadressi alt. Jättes mulje, et tegemist on 100 eri inimese kommentaariga. Lihtne lugeja ei tee vahet kommentaaril ja toimetuse arvamusel. Sest need tulevad ühest kohast. Ja, jällegi, see peab olema väljaanne, kes teeb kindlaks, et kõigis kommentaarides avaldatud info on tõene ja et tegemist on ikka 100 eri inimesega, kes need kommentaarid kirja pani.

Ehk tegelikkuses, ja nii paradoksaalne kui see ka pole, saab anonüümseid kommentaare avaldada igaüks oma blogis või teistes blogides, mis ei pretendeeri tõele, ja tingimusel, et neis kommentaarides pole midagi kriminaalset. Lisaks muidugi peldikuseinale, kuhu igaüks saab samuti oma sitase näpuga roppusi vedada. Kusjuures sealne auditoorium, näiteks mõnes kaubanduskeskuses, võib olla kordades suurem kui enamikus blogides.