Saabus selline küsimus/tagasiside:
Inno,
Oled sa tõesti südamest veendunud, et kui abielus on kriis, siis ei ole võimalik seda abielu päästa? Ma vaatasin Kanal 11 pealt "Lastetaltsutaja" erisaadet abielu taltsutamise kohta reedel ja ma mõtlesin, et kui abielunõustajad tulevad tõesti isegi pealtnäha ilgelt keeruliste abielusuhete lappamisega toime, siis kas on ikka probleem miskis sobimatuses või ka selles, et enamik inimesi on kahjuks liiga egoistlikud? Kas sina ei proovinud kutsuda omal ajal enne Irjaga kohtumist appi abielunõustajat, et too sinu suhet Ingridiga kuidagi lappaks? Kui sul oleks olnud naine, kes ei peksa, kes ei valeta, aga kes sellegipoolest on liiga erinev sinuga võrreldes, kas sa siis oleksid leidnud kinnitust dogmale, et abielu saab päästa?
Muidugi on omaette küsimus, et ehk need abielutaltsutaja saate tegijad demonstreerivad pigem erandlikke juhtumeid, kus kuidagimoodi on veel võimalik imesid teha. Iseasi, mis reegel erandile vastandub. Seega: kas abielu päästmine on sinu arvates pigem võimatu või pigem mõttetu? Kuidas vastust põhjendad?
Inno kommentaar:
aga miks on vaja abielu tingimata päästa? Kust selline arusaam? Abielu on eelkõige abi elu, mis peab toimima nagu tiim. Kui üks kogu aeg torpedeerib üritust, siis tuleb vahetada liiget selles tiimis. Muidu asi ei tööta.
Ja on iseküsimus, kas abielu on võimalik üldse nö päästa. Abielu põhineb armastusel, tundel. Kui on kriis, siis tunnet pole. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik armastust tekitada. See on umbes sama tark, nagu tahtejõuga omale sarved pähe kasvatada, või saba taha. Mis on võimalik vaid kujutluses, fantaasiates, mitte reaalsuses.
Kriis ongi tunnuseks, märguandeks, et armastust pole ja tiimis tuleb liiget vahetada. Et endist viisi enam ei saa. Ja need jutud, et kriisist saab edukalt üle, kuuluvad rohkem enesepettuse ja silmakirjalikkuse valdkonda. Vanad haavad jäävad ikka veritsema, tuli tuha alla hõõguma, kuni leiab uue võimaluse, et lahvatada. Milleks seda vaja on?
Ja neis saadetes tullakse toime tõesti, aga lahendused on lühiajalised. Inimestele tehakse natuke ajupesu ja siis tundub, et kõik toimib. Tegelikult tulevad vanad jamad tagasi, kui see ajupesu ära lõppeb. Aga sellest enam ei räägita.
Kui mul oleks olnud naine, kes ei valeta ega peksa, oleks me juba palju varem sõpradena lahku läinud. Sellised inimesed annavad teineteist vabaks. Jäävad sõpradeks. Sest milleks teineteist piinata? Ükski abielu ei ole iseenesest seda väärt, et jätkata nässerdamist. Pigem leida omale sobiv kaaslane ja elada elu mis on elu. Leida selline kaaslane, et elu oleks tõesti abi elu.
Abielu päästmine on minu arvates pigem mõttetu. See pole nö võimatu, sest lühikeses perspektiivis on võimalik igast imesid teha. Leida mingi ühine asi, mis seob. Näiteks laps. Ja siis jälle uus laps. Ja jälle. Paljusid seob hirm, et enam ei leita uut elukaaslast. See hirm hoiab koos. Aga see hirm on täiesti alusetu.
8 kommentaari:
Kirja saatja siin:
Sa ütlesid, et abielu on tiimitöö vms. Sain ma õieti aru, et sa siiski usud, et selleks, et abielu õnnestuks, peaksid mõlemad pooled mingi panuse andma. Et kõik ei laabu 100% iseenesest? Paljud arvavad, et abielus on tõusud ja mõõnad ja seda peab aktsepteerima. Ja sellega õigustatakse igasuguseid tülisid, konflikte ja nääklemisi ja nagistamisi. Mina siiski tahaks loota, et saab ka paremini, et on võimalik leida kaaslane, kellega on kogu aeg hea olla. Samas, ehk ongi asi lihtsalt selles, et partnerid peavad nii omavahel ülihästi sobima kui ka tahtma olla teineteisele hea mees või naine. Ja et siis läheb kõik ladusamalt. Või kuidas?
Igas abielus on ju kriisid - elu on nii muutuv, paratamatult mingid tingimused muutuvad ja tekibki konflikt soovide ja tegelikkuse vahel. Kasvõi lapse sünd on kriis, või kui üks paarist saab kinga või haigestub. Või kõik on lihtsalt liiga ilus ja hakkab igav, sest inimestel on mingi vajadus adrenaliini järele - seetõttu soovitataksegi teha koos eripäraseid asju, näiteks reisida, et siis tekib adrenaliin iseenesest ja ei pea seda näiteks kõrvalsuhtega tekitama. Ma olen siiski veendunud et nn kriisidest saab üle kui mõlemal on selleks soov. Sul Inno oli lihtsalt nii et teisel polnud soovi ja lõpuks polnud sul endal ka enam - siis jah pole mõtet selle abielu otsas piinelda. Samas näiteks oma vanemaid vaadates (30a abielu) ma tean, et kriisidest ülesaamine ei tähenda ilmtingimata mõttetut kildude liimimist nii et praod jäävad ikka näha - neil juhtus nii et ema ühel hetkel loobus näägutamisest, sest nägi et mees muidu libiseb käest ära jooma ja nüüdseks on tulemuseks harmooniline armastav paar - hoopis teine ja parem tasand kui kunagi alguses üldse oligi.
Arvan, et pigem ei tasu ninast verd välja punnitada. Kui üks osapool ikka ei näe vaeva,...NU EI OLE SOOVI koos elada,..tuleb inimene vabaks lasta.
Me ei ole kohustatud mitte kellegagi ei laste, töö, sõprade, avaliku arvamuse, naabrite vms pärast koos eksisteerima.
Pigem aastaid hiljem tundub, et eraldi elamine oli AINUVÕIMALUS.
Nõus viimase kirjutajaga. Päris nii lihtne ja mustvalge see abieluilm ikka ka ei ole, et kui kriis tuleb, kohe lahku, sest pole enam mõtet pingutada.
Innol lihtsalt vedas, et järgmine naine on 100% sobiv. Paraku on see siiski pigem erand. Ei ole ju nii, e lähed vanast ja sobimatust lahku ja - naksti! leiad kohe uue ja sobiva. Sobiv võib vaid alguses tunduda, enamik rahvast tallab aga suurema osa elust sama mustri järgi abielust järgmisesse, kui juba kord seda üliõiget otsima hakkab.
Mul endal oli nii: tore kooselu kestis kuni lapse sünnini. Siis läks tekkinud lisapingete tõttu asi vahepeal suht käest ära - mina olin küll juba lahkumineku äärel. Eriti ei jaksanud imiku kõrvalt suhte säilimise nimel pingutada ka.
Aga jäime ikkagi kokku. Ja kõrvalsuhteid ka ei tekkinud, lihtsalt elasime vahepeal distants-abielu, töötasime ja õppisime eri linnades. Mehele oli see muide raske, sest ta tahtis tegelikult väga lapsega olla. Ja siis, kui laps oli saanud 3 a-ks, tekkis tasapisi meie abiellu jälle rõõm. Praegu naudime teineteist täiega, imelik on mõeldagi, et paar aastat tagasi teisiti oli.
Nii et enda kogemustest ütlen küll - hea, et kohe lahku ei põgenenud kriisi saabudes. Selgus, et oli lahendatav ja mingitest pragudest pole juttugi - suhe on isegi palju-palju parem kui enne kriisi teket.
Vot nii.
yks naine
Äkki inimesed veel ei tea, mida tähendab tõeline sobivus. Kas te selle peale olete mõelnud, anod 11:22 ja 1;45? Mina küll ei näe mõtet enne abielluda, kui olen ilma kahtlusteta veendunud, et jah, just see partner sobib.
Ja mis puutub kriisidesse, siis pidasin seda kirja Innole saates silmas just selliseid kriise, mil iganes partnerile tundub, et talle on ta kaasa vastumeelne, mil ilmnevad tülid, näägutamised, arvustamised ja muu pask. Ehk siis hetk, mil hakkad tundma et su omaenda kaasa põhjustab sulle kannatusi. Mitte see, et kannatus tuleb ühe poole haigestumisest, töö kaotusest või lapse sünnist. Sellised välised "kriisid" on vist paratamatud. Isegi Irja ma vaatan on kartnud, et läheb tõenäoliselt endast täiega välja niipea kui talle peaks laps sündima.
Ja miks peab pingutama? Ma olen sedasi aru saanud, et igasugune pingutamine on pigem püüd teisele meeldida iga hinna eest. Mina arvan, et partnerid peaksid meeldima teineteisele sellistena nagu nad on. Mitte sellistena, nagu nad püüavad ennast etendada. Ma usun, et kui tingimusteta armastus on võimalik, siis on kõik hõlpsam.
Kuule kirjaalgataja, sa oled ilmselt veel väga kogenematu noorsand! Ära pane siin teistele mõtteid pähe ega sõnu suhu! Mina kirjutasin oma kogemusest sellisena, nagu see oli ja olen õnnelik, et see nüüd möödas on. Samas miski ei kindlusta sellegipoolest, et kunagi järgmist kriisi ei tule. Ei 100 % sobivus ega miski muu.
Sellel, kas kriis tekkis väliste asjaolude või isiksuste sobimatuse tõttu, pole keset abielukriisi tormi enam erilist tähtsust. Valus on see osalistele nii või naa. Sobivatel abikaasadel on vaid mõnevõrra lihtsam sellest olukorrast välja tulla.
Ja seda, et lastega abielus pole mõtet suhte hea säilimise nimel pingutada - saab rääkida vaid inimene, kes ise pole olnud ei abielus ega kasvatanud lapsi! Või siis Inno-sugune, kes puutus kokku otseselt psühhoterroristiga ja üldistab oma kogemuse põhjal nüüd kõiki abielukriise!
Ah, mis ma ikka kirjutan siin neile mõistmatutele stereohiirtele vms. I-de takkakiitjatele. Mõtetu tegevus niikuinii!
Üldse ma ei saa aru, miks algatada ja avaldada selliseid kirju, kui juba ette vastused küsijatel teada ja teisi arvamusi ei tahetagi kuulata ning kui keegi teistsugust arvamust avaldab, siis pannakse ta ülbelt-üleolevalt paika!
solvunud yks naine
(ps. enam ma seda blogi eriti lugeda ei viitsigi ja kommentaare ka ei kirjuta, luban)
Pardon, viimane ano, aga kus ma siin ütlesin midagi isiklikult solvavat kellegi pihta? Tsiteeri kasvõi ühtki solvangut, mida ma olevat siin teemas kellegi pihta pildunud. Tsiteeri kasvõi ühtainsat ad hominem atakki kellegi teise pihta. Tsiteeri kasvõi ainsatki mõnitust. Mina pigem ütleksin, et solvanguid ja mõnitusi pildusid sina: "kogenematu noorsand", "mõistmatu takkakiitja". Need on selgelt ad hominem argumendid. Samuti ei pane ma teistele mingeid sõnu suhu. Pigem moonutad sina minu seisukohti mingiks robustseks karikatuuriks, mida kergem kritiseerida. Tahaks näha, mille sarnasega olen ise maha saanud. Või ehk on probleem selles, et pindu minu silmus näed, aga palki enda omas mitte? Sorry, not my problem.
Ja veel: kui sa tõesti usud, et ma saadan Innole küsimusi, millele ise juba vastust tean ning et ma pooldan abielu lahutamist tühistel põhjustel, siis ma kardan, et sa ei mõista mind üldse. Kuid siiski: ma olen valmis mõistma igaüht, kel on oma lugu rääkida. Oleksin minagi huvitatud, et mis oli siis saladus selle taga, et pärast muutus suhe paremaks kui kunagi varem? Tõsi, et mul pole abielukogemust veel olnudki, kuid ma olen ettevaatlik inimene ja ma olen eesmärgiks seadnud iga hinnaga vältida lõkse ja karisid, mis ootavad paljusid abiellujaid. Miks mind sõimata selle eest, et ma soovin teada tõde, et kas õnnelik monogaamne suhe üldse on võimalik?
Postita kommentaar