Laupäevane SLÕhtuleht kirjutab, et USAs ja Suurbritannias levib uus trend; nimelt laskvat naised seal endale G-punkti süste teha, mis siis muutvat G-punkti suuremaks ning garanteerivat orgasmi iga vahekorra ajal. Kas lõpuks on leitud imerohi, mis paneb sobimatud paarid omavahel sobima, sest kui juba orgasm iga vahekorra ajal, siis ilmselt pole oluline, mis mehega seksida!? G-punkti ju stimuleeritakse ning ainult oiga naudingust, seksi või traktorist Petkaga. Või Urmo Soonvaldiga, kui soovite.
No ma ei tea. Ma pole sest G-punkti fenomenist tegelikult üldse aru saanud. Milleks on tarvis teda otsida, ma ei saa aru. Kui seks juba pingutamiseks läheb, siis asi ei ole seda väärt, arvan ma. Õige inimesega on hea ilma G-punkti otsimisetagi, seks pole õieti aegagi, sest mängivad nii paljud muud faktorid nagu näiteks lõhn, puudutused, elamuse intensiivsus jne.
Igasugu süstid on minu meelest perverssed. Milleks on vaja torkida. Jälestan süstlaid, uhh. Ja kui loomulikul viisil mõnus pole, siis kas poleks targem lahku minna ning sobiv sekspartner otsida? Sama lugu selle botoxiga. Kui sa ei meeldi oma mehele kortsulisena, siis otsi keegi, kellele sa meeldid just sellisena nagu oled. Äärmiselt nõme on end muutma hakata. Muutumine on illusioon niikuinii. Inimene on ju sama, ainult faintjuunitud.
Vean kihla, et need tehis- ehk süstlaorgasmid pole pooltki nii lahedad kui pärisorgasmid. Tunnen miskipärast, et neil on arstikabineti lõhn juures.
laupäev, 28. juuni 2008
Delfil on munn majas
Kuigi Delfi lubas otsuse Leedo vastu edasi kaevata (no kes ei lubaks!), võib öelda, et sel peldikuseinal on munn majas, kui piltlikult väljenduda.
Mitte et Leedo oleks kuidagi eriline, aga tema oli ESIMENE. Ja selliseid "leedosid" on Eestis sadu, et mitte öelda tuhandeid. Ja kui leiduks advokaat, kes need nõuded koondaks, kujuneb sellest mitu korda hullem asi kui Estonia laevahukk.
Ma saan aru, et Eestis inimesed ei tunne oma õigusi, paljuski nõuka-aja pärandi tõttu, kus kogu süsteem õiguse peale vilistas. Aga nüüd on olukord sootuks teine. Ja kui inimestele kohale jõuab, et neil on ka õigused, lisaks kohustustele, siis on Delfi jaoks asi väga hapu.
Sest, nagu ma veelkord toonitan, Delfi ise uudiseid ei tooda. Või noh, toodab mingis väikses mahus. Ta rehitseb infot teistest väljaannetest (varastab sisuliselt teiste ajakirjanike loomingut) ja paneb need siis välja "kommenteerimiseks", ehk otse välja öeldes materdamiseks. Tegemist on oma olemuselt keskaegse tuleriidaga, ja kujutate ette, seda 21. sajandil, Euroopas! Kus siis ette võetud meediast läbi käinud tegelasi üksteise järel virtuaalsete kividega loobitakse. Mille mõju on veel hullem päris kividest, või vähemalt võrdne. Inimene on võimalik sedasi tümaks teha, enesetapuni viia nagu juhtus ühe Eesti koolitüdrukuga. Ja keegi kurat ei tea, kas need kommentaarid pärinevad ühe ja sama isiku sulest, minupärast kasvõi Delfi enda töötajatelt, või siis on seal taga tõesti toredad eesti inimesed, oma tarkade mõtetega. Delfi kommentaarium meenutab küüditamiste aega, kus sulle tuldi järele ja sa ei teadnud, kas sinu peale kaebas sinu pereliige, sugulane, naaber või töökaaslane. Aga anonüümne pealekaebamine käis äge ja süsteem kasutas seda ära. Kokkuvõttes loodi ebaterve õhkkond, kus kõik kahtlustasid kõiki ja keegi ei saanud usaldada mitte kedagi.
Kogu lugupidamises Delfi vastu (kus ma ise olen kirjutanud ja ka materdada saanud), teen ma ettepaneku Delfi kommentaarid kinni panna (sest tundub, et nende modereerimisest ei saa asja). Ja palgata tööle täiendavalt tugevaid ajakirjanikke, et teha üks korralik uudistesait, müüa või pakkuda uudist, mitte mingeid sitatriipe peldikuseinal. Sest meedia püha kohus on inimesi aidata, neid informeerida, ja nende meelt lahutada, mitte neid asja eest teist taga tümitada.
Delfi karistamine pole tsensuur. Meedia ei saa kujuneda inimese pingete väljaelamise kohaks. Igal inimesel on jätkuvalt õigus end meedia omavoli eest kaitsta. Ja see on loomulikult õige, et Leedo pöördus kohtusse, kuna tal on raha. Sama teeks sajad ja tuhanded ülejäänud kannatajad, kui neil oleks raha. Samas ei saa raha puudumine olla õigustuseks inimeste asjatutele kannatustele. Ja ma mõtlen siis eelkõige anonüümseid kommentaare stiilis, et keegi on m*nn, t*ra, värdjas, ja muud säärased, mis on selged otsesed solvangud. Lisaks muud selged väljamõeldised, mil pole reaalsusega vähimatki pistmist. Selliste väljamõeldiste avaldamine on meedia poolt lühinägelik ja ummiktee, mis ei tee muud kui vähendab inimeste usaldust meedia suhtes. Lõpuks ei usu enam keegi, mis ajalehes, või siis veebiväljaannetes kirjas.
Ja ma ei süüdista ega vihja siin sugugi Delfi paegusele omanikule või juhtkonnale. Jamade juured on valdavalt varasemas, aasta-kahe taguses ajas. Luik sai põske, kui ostis põrsa kotis. See on paras kellapomm, mis võib iga hetk plahvatada.
Irja:
mulle Delfi meeldib, ma kirjutan sinna ise ka, sest Delfi pluss on see, et ta julgeb puutuda teravaid teemasid (nagu see viimatine homoteema), aga paraku on sedasi, et vastikud, ilkuvad kommentaarid rikuvad hea asja ära. Ma ise põhimõtteliselt oma lugude kommentaare ei loe, aga ma arvan, et osad inimesed loevad ainult kommentaare ning loo mõte vajub seetõttu suuresti liiva. Pooldan Inno mõtet, et Delfil on potentsiaali; tegu on tugeva saidiga, mis irriteerib ja intrigeerib. Aga portaali naelaks ning tõmbenumbriks võiksid olla just tugevad lood, mitte jäledad kommentaarid. Kommentaarid ei anna loole midagi juurde. See on vaid viis, kuis rumalad inimesed saavad tarkadele inimestele ära panna. Enamik kommentaare on ju solvangud, mitte sisuline asja arutamine. Pealegi, kui keegi tahab arvajale vastu vaielda, siis ta saab ju alati Delfisse vastuarvamuse, kirja või repliigi kirjutada.
Anonüümsetel kommentaatoritel pole mingit pistmist sõnavabadusega. Vastupidi, nemad kuritarvitavad sõnavabadust. Kui ma pärast oma esimest Delfi-lugu kommentaare lugesin, siis mul läks tükiks ajaks kirjutamise isu ära, nii et võib öelda, et anonüümsed ilkujad mõjuvad hoopistükkis sõnavabadusele halvasti. Seadusandja andis sõnavabaduse reaalsele, nähtavale inimesele, et see võiks vabalt väljendada oma mõtteid, mitte nähtamatule, kuulmatule ning tajumatule elukale, et see võiks valimatult vahtu ja tatti pritsida. Me ei saa rääkida anonüümse kommentaatori sõnavabadusest, sest sõnavabadusega kaasneb ka vastutus ning ta on sestap alati isikuline. Sõnavabaduse kasutaja peab olema nähtav, et ta tajuks oma sõnade raskust ning õpiks neid kaaluma. See välistab selle, et ta riivab teadlikult ja tahtlikult teiste inimeste õigusi. Sõnavabaduse kasutaja saabki olla vaid inimene, kelle isik on teada; kui kommentaator on anonüümne, siis tal on vaid õigused, aga mitte ühtegi kohustust, ning selline olukord ei ole kindlasti õigusriigi põhimõtetega kooskõlas.
Anonüümne kommentaator on nagu kurjategija, kes paneb toime kuriteo, teades, et ta mitte kunagi vahele ei jää. Me ei tohiks luua keskkondi, kus sõnakurjategijad saavad end karistamatult tunda. Lõppkokkuvõttes ei võida sest keegi, ka mitte kuriteo vahendaja.
Mitte et Leedo oleks kuidagi eriline, aga tema oli ESIMENE. Ja selliseid "leedosid" on Eestis sadu, et mitte öelda tuhandeid. Ja kui leiduks advokaat, kes need nõuded koondaks, kujuneb sellest mitu korda hullem asi kui Estonia laevahukk.
Ma saan aru, et Eestis inimesed ei tunne oma õigusi, paljuski nõuka-aja pärandi tõttu, kus kogu süsteem õiguse peale vilistas. Aga nüüd on olukord sootuks teine. Ja kui inimestele kohale jõuab, et neil on ka õigused, lisaks kohustustele, siis on Delfi jaoks asi väga hapu.
Sest, nagu ma veelkord toonitan, Delfi ise uudiseid ei tooda. Või noh, toodab mingis väikses mahus. Ta rehitseb infot teistest väljaannetest (varastab sisuliselt teiste ajakirjanike loomingut) ja paneb need siis välja "kommenteerimiseks", ehk otse välja öeldes materdamiseks. Tegemist on oma olemuselt keskaegse tuleriidaga, ja kujutate ette, seda 21. sajandil, Euroopas! Kus siis ette võetud meediast läbi käinud tegelasi üksteise järel virtuaalsete kividega loobitakse. Mille mõju on veel hullem päris kividest, või vähemalt võrdne. Inimene on võimalik sedasi tümaks teha, enesetapuni viia nagu juhtus ühe Eesti koolitüdrukuga. Ja keegi kurat ei tea, kas need kommentaarid pärinevad ühe ja sama isiku sulest, minupärast kasvõi Delfi enda töötajatelt, või siis on seal taga tõesti toredad eesti inimesed, oma tarkade mõtetega. Delfi kommentaarium meenutab küüditamiste aega, kus sulle tuldi järele ja sa ei teadnud, kas sinu peale kaebas sinu pereliige, sugulane, naaber või töökaaslane. Aga anonüümne pealekaebamine käis äge ja süsteem kasutas seda ära. Kokkuvõttes loodi ebaterve õhkkond, kus kõik kahtlustasid kõiki ja keegi ei saanud usaldada mitte kedagi.
Kogu lugupidamises Delfi vastu (kus ma ise olen kirjutanud ja ka materdada saanud), teen ma ettepaneku Delfi kommentaarid kinni panna (sest tundub, et nende modereerimisest ei saa asja). Ja palgata tööle täiendavalt tugevaid ajakirjanikke, et teha üks korralik uudistesait, müüa või pakkuda uudist, mitte mingeid sitatriipe peldikuseinal. Sest meedia püha kohus on inimesi aidata, neid informeerida, ja nende meelt lahutada, mitte neid asja eest teist taga tümitada.
Delfi karistamine pole tsensuur. Meedia ei saa kujuneda inimese pingete väljaelamise kohaks. Igal inimesel on jätkuvalt õigus end meedia omavoli eest kaitsta. Ja see on loomulikult õige, et Leedo pöördus kohtusse, kuna tal on raha. Sama teeks sajad ja tuhanded ülejäänud kannatajad, kui neil oleks raha. Samas ei saa raha puudumine olla õigustuseks inimeste asjatutele kannatustele. Ja ma mõtlen siis eelkõige anonüümseid kommentaare stiilis, et keegi on m*nn, t*ra, värdjas, ja muud säärased, mis on selged otsesed solvangud. Lisaks muud selged väljamõeldised, mil pole reaalsusega vähimatki pistmist. Selliste väljamõeldiste avaldamine on meedia poolt lühinägelik ja ummiktee, mis ei tee muud kui vähendab inimeste usaldust meedia suhtes. Lõpuks ei usu enam keegi, mis ajalehes, või siis veebiväljaannetes kirjas.
Ja ma ei süüdista ega vihja siin sugugi Delfi paegusele omanikule või juhtkonnale. Jamade juured on valdavalt varasemas, aasta-kahe taguses ajas. Luik sai põske, kui ostis põrsa kotis. See on paras kellapomm, mis võib iga hetk plahvatada.
Irja:
mulle Delfi meeldib, ma kirjutan sinna ise ka, sest Delfi pluss on see, et ta julgeb puutuda teravaid teemasid (nagu see viimatine homoteema), aga paraku on sedasi, et vastikud, ilkuvad kommentaarid rikuvad hea asja ära. Ma ise põhimõtteliselt oma lugude kommentaare ei loe, aga ma arvan, et osad inimesed loevad ainult kommentaare ning loo mõte vajub seetõttu suuresti liiva. Pooldan Inno mõtet, et Delfil on potentsiaali; tegu on tugeva saidiga, mis irriteerib ja intrigeerib. Aga portaali naelaks ning tõmbenumbriks võiksid olla just tugevad lood, mitte jäledad kommentaarid. Kommentaarid ei anna loole midagi juurde. See on vaid viis, kuis rumalad inimesed saavad tarkadele inimestele ära panna. Enamik kommentaare on ju solvangud, mitte sisuline asja arutamine. Pealegi, kui keegi tahab arvajale vastu vaielda, siis ta saab ju alati Delfisse vastuarvamuse, kirja või repliigi kirjutada.
Anonüümsetel kommentaatoritel pole mingit pistmist sõnavabadusega. Vastupidi, nemad kuritarvitavad sõnavabadust. Kui ma pärast oma esimest Delfi-lugu kommentaare lugesin, siis mul läks tükiks ajaks kirjutamise isu ära, nii et võib öelda, et anonüümsed ilkujad mõjuvad hoopistükkis sõnavabadusele halvasti. Seadusandja andis sõnavabaduse reaalsele, nähtavale inimesele, et see võiks vabalt väljendada oma mõtteid, mitte nähtamatule, kuulmatule ning tajumatule elukale, et see võiks valimatult vahtu ja tatti pritsida. Me ei saa rääkida anonüümse kommentaatori sõnavabadusest, sest sõnavabadusega kaasneb ka vastutus ning ta on sestap alati isikuline. Sõnavabaduse kasutaja peab olema nähtav, et ta tajuks oma sõnade raskust ning õpiks neid kaaluma. See välistab selle, et ta riivab teadlikult ja tahtlikult teiste inimeste õigusi. Sõnavabaduse kasutaja saabki olla vaid inimene, kelle isik on teada; kui kommentaator on anonüümne, siis tal on vaid õigused, aga mitte ühtegi kohustust, ning selline olukord ei ole kindlasti õigusriigi põhimõtetega kooskõlas.
Anonüümne kommentaator on nagu kurjategija, kes paneb toime kuriteo, teades, et ta mitte kunagi vahele ei jää. Me ei tohiks luua keskkondi, kus sõnakurjategijad saavad end karistamatult tunda. Lõppkokkuvõttes ei võida sest keegi, ka mitte kuriteo vahendaja.
reede, 27. juuni 2008
Andrus Ansip - kas inimene või ROBOT?
Kas Elektroonik ja Urri? Väljavõtted Wiki ja Eesti Meedia veebist
Vaatasime siin just uudiseid ja kas teate, üha rohkem hakkab meile tunduma, et Andrus Ansip, peaminister, ei ole inimene. Ta ei pilguta absoluutselt silmi! Ausõna! Ma jõudsin enne 20ni lugeda, kui korra nagu oleks pilgutanud, aga see võis olla ka meelepete.
Ja ta ei ole muidu ka üldse inimese moodi. Inimene on tundlik, hooliv ning ilmutab kasvõi mingisuguseid emotsioone, kas pole? Kas te olete kunagi näinud, et Andrus Ansip oleks miskit emotsiooni ilmutanud?? Ärge tehke nalja, eks ole.
Sestap jõudsime Innoga järeldusele, et tegu on pesuehtsa robotiga. Andrus Ansip on robot. Apppiiii! Ja kui Andrus Ansip on robot, nagu Elektroonik filmis Elektrooniku seiklused, eks ole, siis kusagil peab olema ka Urri!!! Mäletate, see Urri püüdis selle Elektrooniku öösel kohvrisse kinni.
Tõenäoliselt on siis kuskil keegi Urri-taoline mees (Mart Kadastik?), kes püüab Ansipi öösel kohvrisse ja laeb ta ära, et ta saaks päeval peaministrina viisaka mulje jätta. Appppiiii! Nüüd peaks midagi kiiresti välja mõtlema, kuidas see robot sinna kohvrisse jääkski, sest ma olen üsna veendunud, et see praegune majanduslangus on tingitud sellest, et ME RIIKI JUHIB ROBOT, keda võib omakorda juhtida keegi Urri-taoline mees (Kadastik!?)! Selline olukord ei saa jätkuda. Nüüd on tarvis kähku midagi välja mõelda. Meie soovitus on jääda rahulikuks, jätta mulje, nagu me tegelikult ei teaks, et Ansip on robot (ja Kadastik Urri?), ning järgmistel valimistel lihtsalt mitte roboti ja selle roboti partei poolt mitte hääletada. Huhh, õnneks on kohalikud valimised õige pea. Huuuuhhhh. Natuke veel kannatust ja me saame robotist lahti!
Inno:
samas võib Kadastik olla see Stamp, kes palkas Urri tegelema Elektroonikuga. Ja Urri on siis mõni Kadastiku jünger, näiteks Priit Pullerits, kergelt saamatu, kel vahest midagi vussi läheb. Ja kes siis igal õhtul Ansipi kohvrisse tõmbab ja hommikul värskete instruktsioonidega taas välja laseb.
Ja kuskil peaks olema professor Gromov, kes on kaotanud kontrolli Elektrooniku üle. Kas Gromov, kes Elektrooniku lõi, on Kallas? Või hoopis Mereste? Või Närska?
Filmi-Elektroonik ja -Urri, väljavõte Wikipediast.
neljapäev, 26. juuni 2008
Üks küsimus/tagasiside konformsuse kohta ja meie vastus
Saabus selline tagasiside:
Terv,
Ei tea kas ma ülelihtsustan, aga mulle millegipärast tundub, et teie kõige andunumad austajad on tegelikult, sarnaselt teile endale, kah sellised vähe ebanormaalsed tüübid. Ei, mitte hullud või skisod, aga just sellised mõnusalt kiiksuga tüübid. Ehk siis ektsentrikud, või kui soovite, friigid. Üks põhjus miks te mulle väga meeldite seisneb küll selles, et mulle on alati meeldinud sellised vähe vindiga tüübid, toredad inimesed, kes normist hälbivad. Eriti arvestades, et ka mind võiks pidada suht ekstentriliseks, või nagu mul üks hea sõber kunagi ütles: "kulgen pidevalt hullumeelsuse ja terve mõistuse vahepeal". Teate küll, et omasugused hoiavad kokku. Enamvähem sama põhjus, miks ma armastan näiteks Frank Zappat (kes ise kah samastas ennast friikide ja mitte-konformistidega). Kuidas te suhtute oma nn. friigimagneti mainesse? Kas peab olema selline vähe ärakeeranud tüüp, et teiega sümpatiseerida? Või on teil pooldajaid ka nn. normaalsete tüüpide seas?
Mis viib mu käesoleva meili teise osa juurde: konformism. On arvatud, et see on negatiivne seadumus, et kuulekuse ja oma arvamuse mahasurumine, kuivikuks olemise märk. Samas jällegi, iga inimene vist ei saagi mittekonformist olla. Mina arvan küll, et need kes on mittekonformistid, on seda seetõttu et neil tuleb konformne olemine sitasti välja ja põhjustab ainult häda. Teie elu enne 2005 aasta maikuud tundus küll olevat selline ebaõnnestunud karjäär konformsuses, teistele meeldimises. Aga samas, osad inimesed on küll konservatiivsema loomusega ja sestap tundub, et nendele normide jälgimine sobib. On inimesi, kes tõesõna usuvad, et "mittekonformismi pealesurumine on sama konformistlik, kui konformismi pealesurumine". Seega, kas konformism on ikka autentsuse allasurumine või võib see siiski olla mõne inimese jaoks loomupärane seadumus?
Kalli-kalli ja kõike kena!
Inno:
Tänan huvitava küsimuse eest!
Ma võin enda kohta niipalju öelda, et konformistid pole mulle kunagi meeldinud, juba lapsest peale pole ma konformistide, ehk siis pugejate ja memmepunnidega ühist keelt leidnud.
Ja mulle on alati meeldinud just sellised vindiga tüübid, ütleme siis, et julged ja otsekohesed inimesed. Tõsi, ma ei julgenud, või polnud võimalust seda varem ehk välja öelda. Kuna seda ei peeta ilusaks, ausat ütlemist. Selleks peab ikka kõva seljatagune olema, et rääkida asjadest ausalt. Aga salamisi olen ma alati nendele vindiga tüüpidele pöialt hoidnud. Ja nendega on mul alati olnud lihtsam seltsida.
Memmepunnid on ilged elukad, nad ei tee ise ja ei lase teistel teha. Õhhh, tõelised pidurid. Silma all on taltsad, aga kui nurga taha pääsevad, siis küll susivad. Ja nad kuramused trügivad igale poole, ja seisavad siis arengul nagu tropid ees. Vahel teevad nad maru kõva karjääri, sest ülemustele meeldib, kui nende ees poetakse.
Irja:
kui ma 1996ndal aastal NAKiga liitusin, siis nad olid ka sellised mõnusad-ogarad nonkonformistid, aga mina ise olin siis veel liiga tagasihoidlik, et nende hullustega kaasa minna. Tartu kirjanike maja koridorides pilluti siis kõvasti pudeleid puruks ning Runneli ja Janika Kronbergiga oldi sõjajalal. Aapo Ilves riputas netti pildi Kronbergi peenisest ja Runnelist kirjutati ikka väga roppe luuletusi. Nüüd väljendub NAKi nonkonformsus peaasjalikult "Väikses pornoraamatus", kus siis sõnamängudega kildu pannakse. See pole muidugi enam see, mis vanasti, aga eks NAKi raskekahurvägi ole ka vanemaks saanud, naised-lapsed saanud ning nii mõnedki on nö tähtsa koha peal, kus tuleb hästi läbi saada poliitikute ning muude funktsionäridega. See nõuab aga konformsust.
Minu mässamine algas aga just nüüd. Nüüd, kus ma olin ära proovinud ebarahuldava töö (proks) ja ebarahuldava suhte (Portugal). Minu kannatus on lühike kui jaanilauäeva öö, mistap ma olen võimeline ahelad kiirelt ning efektiivselt puruks rebima. Teistel võib see aastaid aega võtta ning kuna mina olen oma otsustes nii kiire, siis seda võidakse tõlgendada friiklusena.
Aga seda, et me vaid friike tõmbaks, ma ei usu. Mul on küllaldaselt sõpru, kes elavad täitsa tavalist elu, käivad riigitööl, maksavad makse ja kasvatavad lapsi, aga kuna nad on täiesti tavalised inimesed, kes ei otsi kuulsust, siis ma neid siin blogis ei maini. Ja mis on üldse friiklus, palun? Kas julgus on friiklik? Meil siin Eestis oli 50 aastat vaba vaimu ahistamist, inimestel on konformism veres. Aga küll me selle ükspäev sealt välja kütame :)!
Terv,
Ei tea kas ma ülelihtsustan, aga mulle millegipärast tundub, et teie kõige andunumad austajad on tegelikult, sarnaselt teile endale, kah sellised vähe ebanormaalsed tüübid. Ei, mitte hullud või skisod, aga just sellised mõnusalt kiiksuga tüübid. Ehk siis ektsentrikud, või kui soovite, friigid. Üks põhjus miks te mulle väga meeldite seisneb küll selles, et mulle on alati meeldinud sellised vähe vindiga tüübid, toredad inimesed, kes normist hälbivad. Eriti arvestades, et ka mind võiks pidada suht ekstentriliseks, või nagu mul üks hea sõber kunagi ütles: "kulgen pidevalt hullumeelsuse ja terve mõistuse vahepeal". Teate küll, et omasugused hoiavad kokku. Enamvähem sama põhjus, miks ma armastan näiteks Frank Zappat (kes ise kah samastas ennast friikide ja mitte-konformistidega). Kuidas te suhtute oma nn. friigimagneti mainesse? Kas peab olema selline vähe ärakeeranud tüüp, et teiega sümpatiseerida? Või on teil pooldajaid ka nn. normaalsete tüüpide seas?
Mis viib mu käesoleva meili teise osa juurde: konformism. On arvatud, et see on negatiivne seadumus, et kuulekuse ja oma arvamuse mahasurumine, kuivikuks olemise märk. Samas jällegi, iga inimene vist ei saagi mittekonformist olla. Mina arvan küll, et need kes on mittekonformistid, on seda seetõttu et neil tuleb konformne olemine sitasti välja ja põhjustab ainult häda. Teie elu enne 2005 aasta maikuud tundus küll olevat selline ebaõnnestunud karjäär konformsuses, teistele meeldimises. Aga samas, osad inimesed on küll konservatiivsema loomusega ja sestap tundub, et nendele normide jälgimine sobib. On inimesi, kes tõesõna usuvad, et "mittekonformismi pealesurumine on sama konformistlik, kui konformismi pealesurumine". Seega, kas konformism on ikka autentsuse allasurumine või võib see siiski olla mõne inimese jaoks loomupärane seadumus?
Kalli-kalli ja kõike kena!
Inno:
Tänan huvitava küsimuse eest!
Ma võin enda kohta niipalju öelda, et konformistid pole mulle kunagi meeldinud, juba lapsest peale pole ma konformistide, ehk siis pugejate ja memmepunnidega ühist keelt leidnud.
Ja mulle on alati meeldinud just sellised vindiga tüübid, ütleme siis, et julged ja otsekohesed inimesed. Tõsi, ma ei julgenud, või polnud võimalust seda varem ehk välja öelda. Kuna seda ei peeta ilusaks, ausat ütlemist. Selleks peab ikka kõva seljatagune olema, et rääkida asjadest ausalt. Aga salamisi olen ma alati nendele vindiga tüüpidele pöialt hoidnud. Ja nendega on mul alati olnud lihtsam seltsida.
Memmepunnid on ilged elukad, nad ei tee ise ja ei lase teistel teha. Õhhh, tõelised pidurid. Silma all on taltsad, aga kui nurga taha pääsevad, siis küll susivad. Ja nad kuramused trügivad igale poole, ja seisavad siis arengul nagu tropid ees. Vahel teevad nad maru kõva karjääri, sest ülemustele meeldib, kui nende ees poetakse.
Irja:
kui ma 1996ndal aastal NAKiga liitusin, siis nad olid ka sellised mõnusad-ogarad nonkonformistid, aga mina ise olin siis veel liiga tagasihoidlik, et nende hullustega kaasa minna. Tartu kirjanike maja koridorides pilluti siis kõvasti pudeleid puruks ning Runneli ja Janika Kronbergiga oldi sõjajalal. Aapo Ilves riputas netti pildi Kronbergi peenisest ja Runnelist kirjutati ikka väga roppe luuletusi. Nüüd väljendub NAKi nonkonformsus peaasjalikult "Väikses pornoraamatus", kus siis sõnamängudega kildu pannakse. See pole muidugi enam see, mis vanasti, aga eks NAKi raskekahurvägi ole ka vanemaks saanud, naised-lapsed saanud ning nii mõnedki on nö tähtsa koha peal, kus tuleb hästi läbi saada poliitikute ning muude funktsionäridega. See nõuab aga konformsust.
Minu mässamine algas aga just nüüd. Nüüd, kus ma olin ära proovinud ebarahuldava töö (proks) ja ebarahuldava suhte (Portugal). Minu kannatus on lühike kui jaanilauäeva öö, mistap ma olen võimeline ahelad kiirelt ning efektiivselt puruks rebima. Teistel võib see aastaid aega võtta ning kuna mina olen oma otsustes nii kiire, siis seda võidakse tõlgendada friiklusena.
Aga seda, et me vaid friike tõmbaks, ma ei usu. Mul on küllaldaselt sõpru, kes elavad täitsa tavalist elu, käivad riigitööl, maksavad makse ja kasvatavad lapsi, aga kuna nad on täiesti tavalised inimesed, kes ei otsi kuulsust, siis ma neid siin blogis ei maini. Ja mis on üldse friiklus, palun? Kas julgus on friiklik? Meil siin Eestis oli 50 aastat vaba vaimu ahistamist, inimestel on konformism veres. Aga küll me selle ükspäev sealt välja kütame :)!
Millest tuleb Oju-krahh?!
Väljavõte Delfi veebist.
Miks teeb eurosaadikuks pürgiv Kristiina "Ojulind" Ojuland viimasel ajal totakaid avaldusi? Ei, ma ei usu, et see on mingi Reformi liikmeid haaranud totakus-tõbi, millesse oleks justkui nakatumas järgemööda selle erakonna liikmed, näiteks teine endine Reformi juhtfiguur Meelis Atonen. Ja ma ei usu, et see on ka protest Tartu pundi võimuhaaramise vastu erakonnas.
Pigem on asi ikka rahas. Kui Reformi liikmed hommikust õhtuni mõtlevad ainult rahast, aga seda nad teevad, kui nende valimisloosungeid vaadata, siis hakkab midagi ka külge. Ojuland on lihtsalt võtnud Aseri ja Türgi tegelaste käest raha ja nüüd laulab nende laulu. Nojah, ma kujutan ette, et ta ei võta tuhat krooni tunnist, nagu mõni lihtlabane prostituut. Tema taks algab miljonist, ma kujutan ette. Mis muidugi ei välista, et ta poleks Alijeviga seksinud.
Üks tagasiside füüsilise ilu kohta ja meie vastus
Saabus selline tagasiside/küsimus:
Tere Irja,
Mõeldes kõige selle peale, mida te olete kirjutanud sobivuse, suhete ja armastuse kohta, on mul paratamatult tekkinud uudishimu, et kui hästi sobitub asjasse füüsiline välimus? Kui tähtis see on? Kas sobiv partner peaks ikka vastama ka mingisugusele iluideaalile? Mitte küll ehk päris Cosmopolitani omadele, aga mingi väline seksikus on vast ikka tähtis jah?
Mind motiveeris käesolevat kirja kirjutama eriti üks sinu päris varajane sissekanne seksist (see, kus poseerisid paljaste rindadega), kus sa kirjutasid järgmist:
Ja ei mõista ma üldse, miks naised oma kehade üle uhked ei ole, miks tahavad nad neid muuta, korrigeerida, täiustada. Beauty is truth, truth is beauty. Ehk siis ilus on see, mis on tõeline. Iga naine on ilus oma ilustamata loomulikkuses. Pole vaja kirurginuga, kosmeetikat, juuste- ja ripsmepikendusi. Pole vaja olla nagu täispuhutud kumminukk, juba miljones omasuguste seas. Frankensteini pruut. Ja mis siis, kui nahal mõni konarus, kühm. Ühele mehele on see armsam kui miski muu maailmas.
Mulle ausalt õeldes tundub, et see, et "ilus on tõeline" on sinu jaoks liigagi lihtne õelda, sest olgugi et sa ei ole just modellivälimusega tsibi, oled sa ikkagi üsnagi kena ja armsa välimusega naine. Seda olen juba aastaid arvanud, alates hetkest, mil esimest korda sinu pilti Ekspressis nägin. Inno on ka tegelt suht täkk ikkagi. Nii et teil mõlemal ikka ilgelt vedas. Kahjuks ei piirdu paljude iluvead kõigest mõne konarusega. Väga palju on selliseid, kes on kas liiga paksud, liiga ebasümmeetriliste näojoontega, kel on päris tõsine akne näo peal, rääkimata ekstreemsustest nagu invaliidistunud inimestest. Sedatüüpi naisi on palju. Ja enamik mehi pole ju neist üldse huvitatud, sest kui on ka "konventsionaalsemat" või "poolkonventsionaalsemat" (leian, et sina liigitud selle viimase alla) sorti neidis saadaval, siis valitakse enamasti need, kes kobedamad välja näevad. Ja üleüldse tundub paksema, koledama, vanema naisega semmimine sellise meeleheitevariandina, millele toetuvad need, kes pole võimelised kobedamat ära võluma.
Loodetavasti see paneb sind mõistma, miks on reality-showd nagu "Totaalne Muutumine", kus iga ebasümmeetriline naine võib kirurgia abil meestemagnetiks muutuda, on nii faking popid! Sest paljudele tundub kirurginuga olevat viimne abinõu! Sinu jutt "tõelisest autentsest ilust" näib paratamatult olevat suunatud nendele, kes on sarnaselt sinule sellised lihvimata armsad teemandid. Sellised, kes tegelt ka minu maitsele enam vähem vastavad. Mida aga peavad tegema need, kel pole aga välist võlu ollagi? Või väidad, et mõnele mehele võib sobivaks kaaslaseks osutuda justament selline, kes on, no ütleme poliitkorrektsuse huvides, et "esteetiliselt taandatud"?
Üks point veel: ma millegipärast olen hakanud mõtlema natuke pessimistlikumalt teie ideaalide osas. Nimelt, kui te peaksite oma raamatu sobivusest ilmutama, siis ma kahtlen, kui paljud üldse sellest inspiratsiooni saavad. Ma juba siin üritan teie mõjutustega ideid ühes Orkuti foorumis tutvustada, aga kahjuks ikkagi räägitakse mulle sellist juttu, et eieiei, flirtima peab et üldse mingit kaaslast leida, sa pead tegelema eneseesitluse ja mainekujundusega, enamik naisi ei hakka ennast kunagi armastama sellisena kes nad on, sest nad on liiga kinni selles, et füüsiliselt ilus välja näha, vaimne sobivus ei lähe ühelegi mehele korda, sest nad ikka tahavad kobedaid tsibisid panna. Mulle tunduvad teie ideed kui allikaveena, kust mina ja nii mõnigi avatum ja idealistlikum tüüp võtaks hea meelega kosutavaid lonkse, aga paraku tundub enamik muid inimesi nagu kangekaelsed hobused, keda võib küll teie allika juurde tirida, aga nad ei hakkagi sealt jooma, sunni palju tahad. Võibolla on terve see Orkuti foorumi arutelu mul juhtmed kokku peksnud, aga mulle tundub, et inimesed jäävadki samu vigu tegema. Või on veel põhjust olla optimistlikum?
Ole tubli!
Irja:
Heh, ma ei jõua ära imestada Sinu oskust küsida huvitavaid küsimusi. Hmm, füüsiline ilu... Ütlen ausalt, mul pole kunagi austajatest puudust olnud. Vastupidi, enne kui Innoga tuttavaks sain, oli mul neid sageli korraga mitu. Ok, enamasti. Kogu aeg oli mitu meest, kelle vahel ma ei suutnud valida. Kui läksin oma sama ilusa sõbrannaga ööklubisse, siis tahtsid mehed vaid meiega tantsida ning teised naised pidid kadeda näoga pealt vaatama. Tajusin oma külgetõmbejõudu ning rõhutasin seda veelgi: meigi, riietuse, naeratusega. Ei olnud pidu, kus ma poleks nii umbes kahekümnele mehele korvi andnud ning kahekümnega tantsinud. Ma ei teadnud, mis tähendab tagasilükkamine ja ma ei teinud kunagi ise esimest sammu, sest tahtjaid oli alati.
Paraku takistas selline tohutu "nõudlus" mul ka õige inimese leidmist. Pretendeerijaid oli ümber nii palju, et ma lämbusin nende vahele, ma ei näinud üle nende õlgade väljagi. Olin kõrvust tõstetud, et ma nii paljudele meestele meeldin, ning unustasin, et oluline on mitte olla peo kõige popim tüdruk, tsibi, kellega kõik seksida tahavad, vaid... õnnelik. Viskusin ühest suhtest teise, mõtlemata, milleks mulle seda kõike vaja on. Aga selline tähelepanu on väga väsitav ja kurnav. Ma tegelesin liiga palju tühiste asjadega nagu meigi ja riiete kokkukuhjamine, end peoõhtuks nö konditsiooni säädimine, eri meeste plusside ja miinuste kaalumine, eri meeste nimede meelespidamine (vahepeal olin hädas, sest mu elus figureerisid korraga Jaanus, Janek, Jaak ning Jan) jne. Ja kuna ma olin sellest tühisest tegevusest nii hõivatud, siis mul polnud mõistagi aega käia seal, kus mulle tegelikult käia meeldis, ning teha seda, mida tegelikult teha tahtsin. Õigel mehel polnud võimalustki mind üles leida, sest ma olin alati ümbritsetud valedega.
Ebakonventsionaalsel naisel võib sestap selle õige leidmine märksa kergem olla. Tõsi, tal ei pruugi olla nii palju juhusuhteid kui ilusal naisel, aga milleks neid? Need on väsitavad ja laastavad. Ma kustutaks nii mõnedki mehed oma elust, kui see oleks võimalik. Ja mis on üldse inetu? Ma kardan, et kes ühele inetu, see teisele ilus. Ilus on pigem omapära. Ka kõver nina võib olla ilus, kui selle kandjal on näiteks ilus naeratus. Ma ei usu, et on ühtki inimest, kelle välimuses pole midagi ilusat.
kolmapäev, 25. juuni 2008
Ma olen täna glamuuritsibi!
Väljavõte ajakirjast Just. Foto: Rasmus Jurkatam, stilistika: Stella K. Wadowsky, meik: Reet Härmat
Sekka muud juttu ka. Olen täna (koos Innoga) Justi esikaanel ja hästi ilus. Kui ei usu, vaadake järgi.
Heh, targad naised võivad endale vahepeal tsibitsemist lubada:)!
Lisaks on mul õigus nõuda 5900 krooni tasumist
See on tore, et Kadi Viljak mulle veel lisaks honorari määras ja maksis. Meil oli kokkulepe, et esitan arve, 1000 krooni per lugu pluss käibemaks. Arve on esitatud ja see on vastu võetud ning aktsepteeritud. Kokku 5900 krooni.
Tundub, et Kadi maksis mulle veel lisaks arvele mingit honorari. Sest arve peab ta ka ära maksma, kui ta seda ei tee, esitan kohtule pankrotiavalduse, nagu seadus ette näeb. Mul on põhjust arvata, et OÜ Trendmedia on pankrotiseisus, maksejõuetu. Kui juba firma jooksvaid kulusid kaeti sms-laenudega, no pole mingi ime.
Nii et annan Kadile nädal aega selle 5900 krooni tasumiseks, siis läheb avaldus kohtusse.
Tundub, et Kadi maksis mulle veel lisaks arvele mingit honorari. Sest arve peab ta ka ära maksma, kui ta seda ei tee, esitan kohtule pankrotiavalduse, nagu seadus ette näeb. Mul on põhjust arvata, et OÜ Trendmedia on pankrotiseisus, maksejõuetu. Kui juba firma jooksvaid kulusid kaeti sms-laenudega, no pole mingi ime.
Nii et annan Kadile nädal aega selle 5900 krooni tasumiseks, siis läheb avaldus kohtusse.
Kadi Viljak kandis üle 1500 krooni
See on siis umbes viiendik kokku lepitud summast, mis oli 5900 krooni.
Ma ootan endiselt kogu summat, kuigi, jah, mul pole erinevalt mööblifirmast võimalust oma toodet Trend24 kontorist ära tuua. Ajani, mil kogu summa on makstud.
Ehk siis Kadi Viljakust kirjutame rõõmuga edasi, kel tema kohta infot, lähetage see julgesti meile. Parimaid kaastöid honoreerime. Teeme koos Viljaku elu magusaks.
Ma ootan endiselt kogu summat, kuigi, jah, mul pole erinevalt mööblifirmast võimalust oma toodet Trend24 kontorist ära tuua. Ajani, mil kogu summa on makstud.
Ehk siis Kadi Viljakust kirjutame rõõmuga edasi, kel tema kohta infot, lähetage see julgesti meile. Parimaid kaastöid honoreerime. Teeme koos Viljaku elu magusaks.
Homoseksuaalsus kui psühhoos: Üks huvitav artikkel Aarne Rubenilt...
Väljavõte Delfi veebist.
..kus ta seob nn homoseksuaalsuse, pedofiilia ja muud säärased ilmingud lapsepõlvetraumadega. Toetudes USA psühhoterapeudi Arthur Janovi teooriatele. Mis võib olla ka tõsi, kuna nn homod on enamasti väga tundlikud, õrna hingega inimesed. Kes on võibolla lapsepõlves üle elatut rohkem hinge võtnud kui mitmed teised, nn tuimad tükid. Ja mis omakorda seab küsitavuse alla homoseksuaalsuse, pedofiilia ja muude sääraste ilmingute karistamise (NLiidus ja Natsi-Saksamaal oli, paljudes autoritaarsetes riikides on siiamaani homoseksuaalsus kuritegu, Eestis ja enamikes teistes riikides on kuritegu pedofiilia), pigem tuleks neid inimesi aidata, nende lapsepõlvetraumad välja ravida. Pedofiili koht pole mitte vangla, vaid haigla.
Ehk, teisisõnu, selles ilmselt ei vaidle keegi, et inimene tuleb oma lapsepõlvest. Ja kindlasti on abi sellest, kui lapsepõlves välja elamata traumad (sageli ei julge lapsed karistuse kartuses isegi nutta, poistele öeldakse juba varakult, et mehed ei nuta!) elatakse hiljem välja. Samas tekitab veidi kõhklusi vajadus käia neis "anonüümsetes" kabinettides koos teiste omasugustega mõtteid vahetamas. Kus üht psühhoosi ravitakse teisega, inimene pannakse millessegi uskuma, mida ta ise ei pruugi uskuda. Ja lõpptulemusena võib see inimese psüühika veel rohkem vussi ajada.
Aga kindlasti on homondusel ka teine tahk (millest Ruben ja Janov ei räägi): mõnu ja tunded. Mina väidan, et inimene otsib alateadlikult sobivat kaaslast (kellega oleks hea koos olla) ja klammerdub võimaliku sobivaima külge. Ja kui ta vastassoost kedagi ei leia, siis alustab otsinguid samasooliste seas. Ja kuivõrd samasoolised mõistavad ja tunnetavad teineteist märksa paremini, seda eriti kaasaja ühiskonnas, kus poisse ja tüdrukuid kasvatatakse eraldi, peredes on vähe lapsi, siis on sealt väike samm kahe mehe või naise omavahelise läheduseni. Ja mis seal imestada, kui mehed veedavad suurema osa ajast omavahel, ja naised ka, siis miks nad ei võiks juba omavahel seksida. Mis selles seksis siis nii väga ebaloomulikku on?! Ja see ei välista lapse saamist, lapse saamise nimel on ka paduhomod valmis seksima ka vastassoolisega (näiteks kolomekesi voodis!!), aga seda ainult lapse saamiseks. Ja tõepoolest, minu enda kogemus näitab, et kooselu sobimatu vastassoolisega võib kujuneda suuremaks katastroofiks kui misiganes võimalik kooselu samasoolisega. Ma pole ühegi mehega nii halvasti läbi saanud kui oma eelmise abielunaisega, ja sestap veetsin enamuse oma ajast meeste, tõsi, mitte homomeeste seltsis. Ma sain aru meeste naljadest, mul oli nende seltsis mõnus juttu vesta, asju arutada, meestega koos juua, suitsu ja pulli teha. Ja mingil hetkel tekkisid mõtted, kuskil alates 30ndatest eluaastatest, pärast aastaid kestnud rusuvat kooselu naisega, et mis oleks, kui proovida kooselu mehega. Sest ma olin, kui aus olla, naistes pettunud. Ma ei leidnud ühtegi sobivat naist ja ma veetsin üha enam aega meeste seltsis. Aga, muidugi, nagu kõik juba teavad, ma eriti kaugele ei jõudnud, sest enne kohtasin Irjat.
Nii et Rubenile ja ka Janovile täienduseks võib öelda, et homoseksuaalsus (ja ilmselt ka pedofiilia) ei pruugi olla lapsepõlvest saadud trauma tagajärg, aga võib olla hilisemate üleelamiste, pikaajalise sobimatu kooselu tagajärg. Kus siis lähedust, leidmata seda vastassooliste juures, hakatakse otsima samasooliste hulgas (mõned inimesed klammerduvad oma laste külge, mis on üks põhjustest, miks paljud soovivad kirglikult lapsi, see on soov teha omale elukaaslane, mis, tõsi, võib sobida, aga võib ka mitte, ja osa inimesi võtab omale läheduse jaoks näiteks koera või kassi). Mida soodustab praegune ühiskonnakorraldus, kus poisse ja tüdrukuid kasvatatakse juba maast madalast lahku. Ja kus lahutus on muudetud väga keeruliseks, seda taunitakse. Ja sobiva kaaslase leidmisele ei aita ühiskond kuidagi kaasa, pigem vastupidi, minu näitel võib öelda, et kohtusüsteem karistab neid, kes on sobiva kaaslase leidnud, ja sobimatust kaaslasest vabanenud. Pigem toetab ühiskond sellist elumudelit, kus mehe ja naise vahel käib pidev sõda, see tekitab haigusi, depressiooni, närvipinget, lastel neuroose, paneb inimesed käituma ebaratsionaalselt, ja kogu sellele kupatusele on võimalik siis määrida pähe igast asju, alates ravimitest ja lõpetades suurte autodega. See ongi see protestantlik eetika ja kapitalismi vaim.
esmaspäev, 23. juuni 2008
Veel natsa Šuvalovi teemal
Andres Davõdov, Vladimir Panov ja Priit Tikerpe, väljavõte Ekspressi veebist.
Vaatasin natsa seda Šuvalovi, endise kohtuniku keissi, nö uuriva ajakirjaniku pilguga. See on jupikaupa kõik ilusti lahti kirjutatud ja veebis saadaval. Põnev juhtum, mille võiks pikemalt lahti kirjutada. Aga ajakirjandusel on paraku komme olla liialt päevakajaline, ja kui inffi juurde tuleb, siis minnakse purema uusi konte, jättes vanad maha, kus võib aga veel korralik liha küljes olla, kui piltlikult väljenduda.
Kõigepealt sai kogu asi alguse nn Kakumäe võrkude (OÜ Kakumäe Võrgud, endise nimega OÜ Apollo Baltic) keissist. Kakumäe võrgud, see on see firma, mis taris kümmekond aastat tagasi Kakumäele, sinna Tallinna ja Tiskre vahele, vabaõhumuuseumi naabrusse, vanasse suvilarajooni, praegusesse wannabe-eliitlinnaossa, kanalisatsiooni. Firmat juhtis ja omas selline mees nagu Andres Davõdov (ajalehed kirjutavad, et polkovniku poeg, ja vehkis Maapangast sisse 17 miljonit krooni, praegune Kakumäe kunn) ja üks osanik oli Tallinna abilinnapea Vladimir Panov, no teadagi, sellises korruptiivses osariigis nagu Eesti ei saa ühtegi asja aetud ilma ametnikke bisnisesse kaasamata. Või ütleme siis, et saab, aga siis asjad ei liigu. Ja kolmandaks asjapulgaks oli kaasatud Priit Tikerpe, tuntud "maffia"-kohtuniku Merle Partsi abikaasa ning Kapo töötaja. Tõepoolest, Kaitsepolitseist tuleb selliseid "sangareid". See Kapo tundub olevat üldse üks kuramuse kahtlane asutus, teda kaitseb saladuseloor, aga sealsed töötajad on kõige labasemad pätid (ja ma ei imesta, sest mingi Kapo komisjoni juhtis vahepeal Olari Taal, Eesti üks esipätte). Aga ma ei rutta sündmustest ette.
Niisiis, Davõdov, Panov ja Tikerpe, selline kuldne trio pani püsti firma, mis taris Kakumäele kanalisatsiooni, paigaldas torud, et inimesed saaks oma pesuvee ja sitajunnid linnavõrku suunata. Tavaline asi, Nõmme elanikud igatsevad sellist servisit juba aastaid. Aga näe, kakumäelastel vedas, Panov panustas just sinna. Ja sai firmas osaluse, mille hiljem miljonite vastu vahetas, räägitakse kümnest miljonist. Ja kakumäelased maksavad seda Panovi osalust tänini kinni nii et silm sikkus. Ja Panov jalutab vaba mehena ringi, kuigi vahepeal oli vahi all, kuna teda süüdistati altkäemaksu võtmises. Aga keiss kukkus ära, ja Tikerpe sai ka vabaks. Ja Davõdovi asi eraldati, see aegus, ja usun, et ka tema puhkab juba kuskil soojal maal. Sest ükski korralik tegelane sellise vihmase suvega ju ometi Eestis ei reduta! Ja miks ka mitte, need mehed said veel riigilt raha pealekauba, kohtukulude eest! Pool milli per kärss. Vot see on tase!
Aga nagu Onu Remuse juttudes, keegi andis selles loos ka naha. Ja nimelt üks nässakas, või nässakana tundunud kohtunik, nimega Ardi Šuvalov. Kes tegeles Davõdovi-Panovi-Tikerpe asjaga (politsei oli saanud selle kuldse trio sobingule jälile ja krimasja algatanud). Kusjuures ma usun täiesti, et Tikerpe kaasati mängu selleks, et tema abikaasa on kohtunik Merle Parts (vahepeal nad pidasid mingit lahutuskeissi, aga see oli ilmselt farss). Mistõttu keegi ei julge Tikerpet puutuda. Ja Tikerpe oli maksnud isegi Kapo töötajatele, oma endistele kolleegidele mingeid rahasid, vot nii käivad asjad! Kapo töötajad võtavad erafirmadelt raha, ja kujutage ette, midagi ei juhtu. Nagu maffiafilmis, eksole. Ja needsamad Kapo töötajad jälitasid siis Šuvalovit, seda kohtunikku, kes altkäemaksuga vahele võeti. Eelnevalt oli leitud "nõrgim lüli", Šuvalovi endine sõber Martin Napa, juristiharidusega endine advokaat, kes praegu kirjutab new age stiilis raamatuid, elab Võrumaal ja villib mingit imevett pudelitesse. Võib vaid ette kujutada, mitu milli ta Davõdovilt sellise sõbra reetmise teenuse eest sai.
Ja nüüd on lõpp selline, et need Kakumäe kunnid, Davõdov, Panov ja Tikerpe jalutavad vabalt ringi, miljonid taskus, ning üks kohtunik, kes nende asjaga tegeles, Ardi Šuvalov istub aastaid kongis. Ja mitte et ma Šuvalovi teguviisi heaks kiidaks, aga noh, veidi kummaline lugu igatahes. Mõni teine kohtunik oleks võidud ju näiteks lõbumajas "tabada", eksole. Igast asju on võimalik tekitada, kui on piisav huvi. Eesti huvi on olla korrumpeerunud pätivabariik.
Mis on reeturi palk?
Ardi Šuvalov ja Martin Napa,
väljavõtted Päevalehe ja Äripäeva veebist.
Olid kord kaks sõpra, Ardi ja Martin. Mõlemad Tallinna 7nda keska, eliitkooli poisid, pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kursa- ja ühikatoakaaslased. Mis kunagistest häädest sõpradest nüüdseks saanud on? Aga see, et Ardi istub pogris ning Martin sheigib mõnusalt ringi, isegi joogivee-esitlustel saab mahti käia. Täiendus: ta on ise selle joogifirma omanik.
Ardi on ekskohtunik Ardi Šuvalov, Martin advokaat Martin Napa. Meeste läbisaamine oli hea, kuni saatusliku 2006nda aastani, mil Martin Napa andis Ardi Šuvalovile kuriteo matkimise käigus altkäemaksuna 200 000 krooni. Politsei võttis Ardi Šuvalovi kinni ning ta mõisteti noorprokurör Laura Vaigu agaral eestvedamisel 3ks aastaks pokri (Laura nõudis Ardile kogunisti 5 aastat). Martin Napa, kes oli politseiga koostööd teinud, jalutas vabalt minema, nagu õige mees kunagi. Selline on seadus. Kes teatab, see jalutab. Kergelt pervers, aga mis teha.
Aga jätkem klantspilt ning heitkem pilk loo telgitagustesse. Miks Napa vana sõbra reetis? Mis ta selle eest sai? Inimene ei lähe ju heast peast menti vana sõbra peale kitse panema, kui tal selle eest miskit saada ei ole, on ju nii? Niisiis, nädala küsimus on: mis oli tegelik reetmise põhjus ning mis oli reeturi palk? Kel inffi, ootame.
Järgmine suvine paraad toimugu metsas!
Väljavõte ETV ekraanilt.
Jah, ma ei tee nalja, vaadates tänavust paraadi, oleks see kõlvanud pigem kuhugi metsa, kas siis Aegviidu polügoonile, kus mundrites mehed (ja kehalt suht äbarikud, nagu tele-ekraanilt paistis) saavad oma sõjamänge pidada, või siis mõnesse vanasse hiiemetsa, vana eesti linnusekohale, mis on Eesti iseseisvuse jaoks olulisemad kui miski muu. Sest olgem ausad, selle vabariigi, nimetagem seda projektiks, mille Päts 1918. aastal pärast Vene revolutsiooni ja selle järgnenud kaost ja võõrvägede lahkumist välja kuulutas, selle müüs ta 1939. aastal venelastele maha. Jutud mingist okupatsioonist on sulaselge jura, mis oli täiendav emotsionaalne argument nn külma sõja ajal, aga millega pole midagi tarka peale hakata. Ja selle tõttu ei saa Eesti ka Venele mingeid nõudeid esitada, kahjuks. Eesti tõelise iseseisvuse võitles kogu rahvas välja aastail 1987-1991. Ja see pole enam kellegi projekt. See põhineb täielikult eesti rahva muistsel vabadusel, muistsel vabadusvõitlusel, millest on järel vaid suuline mälestus ja mida tõestavad mõned kritseldused võõrvallutajate sulest. Ent mis elab rahva südames edasi, ütleme nii, et eestlaste geenid mäletavad seda vabadust. Eesti rahva iseseisvuse taastumine on võtnud aega mitusada aastat, alates 19. sajandi keskpaigast, mil eestlased, orjusest vabanedes, hakkasid järk-järgult oma positsioone taastama. Pärast orjuse kaotmist on eesti geen liikunud järk-järgult vabaduse suunas. Ja 1991. aastaks olid selleks valmis kõik, isegi nn vanad kommarid, olgu saatus neilegi armuline.
Aga see Ilves sõjaväe juhatajana küll usaldust ei ärata (ok, ta juba tahabki sellest kohusest vabaneda). Mis teab tema vabadusest või iseseisvusest, lillelaps, kes oma ülikooliajal kanepit tõmbas ja unistas vägede väljatoomisest Vietnamist? Vastus: mitte tuhkagi. Ta on vana kommar, kes kikilipsu ette pani ja mängib vabariiklast. Ma ei ütle, et see paha oleks, seda teevad paljud, et edu saavutada. Ja USAs oli kommunism 1970ndatel, Ilvese noorusaastatel väga popp. Kuna NSVLiit, see kommunistlik compound, saatis esimesena inimese kosmosesse. Ja NLiidu tööstus tegi edusamme, olgugi, et vangide ja tasuta tööjõu najal (no seda Ilves tollal ei teadnud, eksole). Ilves paistab olevat selline kustpoolt tuul, sealtpoolt meel-mees. Ja ma ei hakka spekuleerima, kas ta on homo, aga kindel on see, et tema on üks esimesi mehi, kes vähimagi ohu korral Eestist jalga laseb. Ja sellisel puhul on isegi hea, et ta vägesid ei juhata. Sest väejuht peab olema ja jääma oma sõdurite juurde, kui vaja siis hukkuma koos nendega. Võitlema viimase veretilgani. Sest sõda on psühholoogiline mäng, sageli võidetud või kaotatud juba enne lahingut, ja vahel piisab ühe salga vaprusest, et võita kogu sõda. Ja koos sellega ka vabadus. Nii nagu juhtus soomlastega, kes nottisid maha endast kümme korda rohkem venelasi Talvesõja käigus, ja pange tähele, venelased austavad somme palju rohkem kui eestlasi. Ja ma ei räägi siin riigijuhtidest, vaid lihtsatest venelastest. Sommid on tegijad, eestlased kotipoisid. Ikka veel, rahva mälu on tugev, kestab sajandeid.
Ja kui mu sissekande alguse juurde tagasi tulla, siis: kas on võimalik leida pealtvaatajatele veel ebaõnnestunumat kohta kui seda on Pirita tee?! Miks mitte siis juba lauluväljakul, sealsamas kõrval. Ja vaadata äbarikke eesti sõdureid, nagu see Ilmar Raag, kes oma mundri sisse ära uppus. No need mehed küll eesti iseseisvuse eest võidelda ei suuda. Pigem on need mehed, kes täna istusid lõkke ääres ja liha grillisid. Ja kes puhkasid igapäevasest raskest tööst, olid oma pere ringis, mitte ei mänginud kuskil Tallinnas tola.
Ja ilmselt Ilves ei tea (ja oh, kas saab seda pahaks panna, ta ju suurema osa oma elust USAs elanud), aga see koht, kus ta täna seisis, kogu praegune Pirita tee on kommunistlik projekt, mis rajati 1970ndate lõpus Moskva olümpiamängude tarbeks. Nendesamade mängude ja selle regati tarbeks, mida USA 1980. aastal boikoteeris. Kuna venelased olid tunginud Afganistani. Kas tänane aktsioon Pirita teel näitas, et vene sissetung on rehabiliteeritud? Sest, olgem ausad, need mehed, kellega USA koostööd tegi, on nüüd pööranud USA enda vastu. Ja venelaste endised sõbrad on nüüd USA (ja vankumatu liitlase Eesti, seda nii heas kui halvas, lolluses kui tarkuses) sõbrad.
Mõned pildid ekraanilt:
pühapäev, 22. juuni 2008
Üks huvitav kiri
Meile tuli täna üks põnev kiri, mida tahaksime ka teiega jagada. Tegemist paistab olevat suhtedraamaga. Kellelgi Annal näib olevat kana kitkuda kellegi Karmeniga. Täpselt ei saa aru, milles asi, aga too Karmen tundub olevat õige kuumavereline. Kui vanaema juba trepist alla lükati (nagu kirjas selgub), siis peaks see ülemus küll ettevaatlik olema.
Huvitav, kes küll edastab selliseid nii isikliku iseloomuga kirju ja mis on ta eesmärk? Kirja saatja oli anonüümne, nii et me võime vaid spekuleerida...
Anna,
unusta mind ära. Mind ei ole Sinu jaoks enam olemas. Ma ei vaja Sind, nagu Sina ei vaja mind. Mul pole vaja Sinu väljamõeldud etteheiteid hommikuks, päevaks või õhtuks, et minu raske vaevaga kustutatud haiguseid uuesti välja rebida.
Ma ei saa Sind oma ellu oma lapse pärast lubada, sest Sinu nüüd ja edaspidised süüdistused rikuvad minu kaudu mu tütre närvisüsteemi. Selle tütre, kes olevat Sulle nii kallis. Kui ta on Sulle vähegi oluline, siis UNUSTA MEID ÄRA. Mul lapsel pole vaja armastavaid tädisid, kes tulevad, süüdistavad ja lähevad.
Unusta oma 27 000, mida Sa pidid minu pärast Londonis kinni maksma ja mida meie tutvuse mitte katkemisel, jõuaksid mulle elu lõpuni ette heita. Mul on uudis Sulle - unusta ka minu antud võlad Sulle, oma pakutud juveelid.
Ma tänan Sind senise toe eest. Kuid pühendan nüüdseks edaspidise aja oma lapsele, kes väärib iga minutit sellest, mida ma võõraste peale olen raisanud. Sest tegelikult oleme me kõik maailmas teineteisele võõrad.
Pärast selle kirja kohale jõudmist on Su e-mail blokitud. Kirjad ei jõua enam minuni ja kui kuidagi ka jõuavad, siis ma ei loe neid, vaid kustutan lugemata ära. Mul on selleks iseloomu. Usu. Ma ei ärrita ennast ka kommentaaridega. Samuti ei vasta ma kõnedele, vaikiv süsteem on selleks hea asi mobiilis, kas pole? Ma ei loe Su sõnumeid
Ja tea, et elamise suurim oskus on oskus kõike harjumuspärast oma elus muuta. Seda pead Sa veel küll õppima.
Soovin Sulle edu Sinu edaspidises töös ja võitluses, sest ma tean, et Sa oled süütu.
Palun saada aadressile Katani 8, Tallinn 10912 minu diktofon ja Audrey Hepburni raamatud. Shampoonid ja palsamid saan Trendist ise kätte.
Piltlikult öeldes - kui oleks pult, oleksid Sa minu jaoks juba kustutatud.
Karmen.
PS. Ja õnnitle oma ülemust, et tal õnnestus oma susimistega lõhkuda midagi, mida ma pidasin võimatuks - sõprus ja telepaatia hingesugulasega.
Aga ma ei jäta Su ülemusega seda nii, sest ma ei EI MÕISTA NALJA. Las Su sõber Andres Anvelt uurib vanadest dokumentidest järgi, kes mu vanaema, kes mu ema aastaid kiusas, ära tappis ja kus ma puberteedina osa oma elust olen viibinud. Äkki saad hea loo koos oma sjuper ülemusega? Näed, Sa ei tea ega tunne mind tegelikult üldse! Kui mina kaon, elab tütres mu julmus, külmus, võitlusoskus ja kättemaksuiha edasi. Minu jaoks pole miski püha.
Huvitav, kes küll edastab selliseid nii isikliku iseloomuga kirju ja mis on ta eesmärk? Kirja saatja oli anonüümne, nii et me võime vaid spekuleerida...
Anna,
unusta mind ära. Mind ei ole Sinu jaoks enam olemas. Ma ei vaja Sind, nagu Sina ei vaja mind. Mul pole vaja Sinu väljamõeldud etteheiteid hommikuks, päevaks või õhtuks, et minu raske vaevaga kustutatud haiguseid uuesti välja rebida.
Ma ei saa Sind oma ellu oma lapse pärast lubada, sest Sinu nüüd ja edaspidised süüdistused rikuvad minu kaudu mu tütre närvisüsteemi. Selle tütre, kes olevat Sulle nii kallis. Kui ta on Sulle vähegi oluline, siis UNUSTA MEID ÄRA. Mul lapsel pole vaja armastavaid tädisid, kes tulevad, süüdistavad ja lähevad.
Unusta oma 27 000, mida Sa pidid minu pärast Londonis kinni maksma ja mida meie tutvuse mitte katkemisel, jõuaksid mulle elu lõpuni ette heita. Mul on uudis Sulle - unusta ka minu antud võlad Sulle, oma pakutud juveelid.
Ma tänan Sind senise toe eest. Kuid pühendan nüüdseks edaspidise aja oma lapsele, kes väärib iga minutit sellest, mida ma võõraste peale olen raisanud. Sest tegelikult oleme me kõik maailmas teineteisele võõrad.
Pärast selle kirja kohale jõudmist on Su e-mail blokitud. Kirjad ei jõua enam minuni ja kui kuidagi ka jõuavad, siis ma ei loe neid, vaid kustutan lugemata ära. Mul on selleks iseloomu. Usu. Ma ei ärrita ennast ka kommentaaridega. Samuti ei vasta ma kõnedele, vaikiv süsteem on selleks hea asi mobiilis, kas pole? Ma ei loe Su sõnumeid
Ja tea, et elamise suurim oskus on oskus kõike harjumuspärast oma elus muuta. Seda pead Sa veel küll õppima.
Soovin Sulle edu Sinu edaspidises töös ja võitluses, sest ma tean, et Sa oled süütu.
Palun saada aadressile Katani 8, Tallinn 10912 minu diktofon ja Audrey Hepburni raamatud. Shampoonid ja palsamid saan Trendist ise kätte.
Piltlikult öeldes - kui oleks pult, oleksid Sa minu jaoks juba kustutatud.
Karmen.
PS. Ja õnnitle oma ülemust, et tal õnnestus oma susimistega lõhkuda midagi, mida ma pidasin võimatuks - sõprus ja telepaatia hingesugulasega.
Aga ma ei jäta Su ülemusega seda nii, sest ma ei EI MÕISTA NALJA. Las Su sõber Andres Anvelt uurib vanadest dokumentidest järgi, kes mu vanaema, kes mu ema aastaid kiusas, ära tappis ja kus ma puberteedina osa oma elust olen viibinud. Äkki saad hea loo koos oma sjuper ülemusega? Näed, Sa ei tea ega tunne mind tegelikult üldse! Kui mina kaon, elab tütres mu julmus, külmus, võitlusoskus ja kättemaksuiha edasi. Minu jaoks pole miski püha.
Müüa MacBook 13" valge, SuperDrive, alghind 6000.--NB! Müüdud!
Müüa Apple MacBook.
See on see Mac, mille peal jookseb ka Windows paremini kui PC peal. Ja millel on Apple'i uuenduslik MagSafe vooluadapter, magnetiga, mis ei murdu kunagi ära, kui näiteks juhe kuhugi taha kinni jääb.
Pakun blogilugejatele sõbraliku alghinnaga 6000.- (märksa nigelamate parameetritega MacBook läks Osta.ee oksjonil 11 000 krooniga), samaväärse toote hind uuena Eestis ligi 20 000 krooni. Pakkumisi saab teha selle sissekande juurde kommentaaridesse või lehekülje vasakust nurgast klikkides meili peale.
Teeninud aasta truult Innot. Selle peal on kirjutatud kõik tema kuulsusrikkad ja skandaalsed kirjutised. Toimetatud ja üles laaditud sajad YouTube videod. Video tarbeks on paigaldatud korralik mälu. Ja, ptüi-ptüi, see arvuti pole veel kordagi kokku jooksnud.
Ta pole mõistagi päris uus, aga ilus, puhas, korralik tööriist. Väike, kiire ja võimas. Lisaks kirjutamisele täiesti sobilik foto- ja videotöötluseks (omavahel öeldes, kasutan praegu poole kallimat MacBook Pro-d ja pole erinevust leidnud). Hea ja lihtne vahend. Ja aku peab väga korralikult vastu, mitu tundi. Mõnus ja tegus arvuti. Ühildub iPhonega nagu iga teinegi Mac. Mängib maha ja kirjutab nii CD-sid kui DVD-sid.
Tehnilised näitajad:
- 13-tolline ekraan, 1280x800 resolutsioon, 32-bit color
- 2.0 GHz Intel Core 2 Duo protsessor
- 2GB 667MHz DDR2 SDRAM (2x1GB)
- 80GB kõvaketas
- Super Drive (DVD±R DL/DVD±RW/CD-RW) Matshita DVD-R UJ-857D
- Bluetooth
- FireWire 400 port (kuni 400 Mb/sek)
- 2 USB 2.0 porti (kuni 480 Mb/sek)
- Airport Extreme 802.11n (b/g) wifi
- 10/100/1000 BASE-T Ethernet
- Intel 64 MB VRAM jagatud graafika
- Helikaart Intel High Definition Audio
- VGA Out, S-Video, composite video kaabel
- Sisse ehitatud videokaamera, mikrofon, kõlarid
- Ostetud 2007. aasta jaanuaris USAst.
- Mac OS X 10.4.11 (Tiger)
- kaasa pult
Hulgaliselt tarkvara: Mail, Safari, iChat AV, Sherlock, Address Book, QuickTime, iLife '06, '08(sisaldab iTunes, iPhoto, iMovie, GarageBand, kusjuures ka iMovie HD, vana hea asi on alles), iWork (Pages, Keynote, Numbers), iSync, iCal, iDVD, AppleWorks, Mac OS X Chess; Firefox, World Book 2005 Edition, Microsoft Office 2004, Automator, Dashboard, Spotlight, Parallels (Mac OS ja Windowsi üheaegseks kasutamiseks), Photoshop Elements 2.0.
Lisaks musta värvi Incase läpakakott, laadija, vidinad teise monitori, teleka ühendamiseks, kaugjuhtimispult.
Mõned pildid konkreetsest arvutist:
Jutt Eesti madalast (ja ühtlasest) maksukoormusest on müüt/The talk about Estonian low (and flat) tax rate is a myth
Neile, eriti poliitikutele, kes räägivad maksude kergitamisest Eestis/ For those, especially politicians, who talk about the need to rise Estonian taxes (found on the site of the American Thinker):
Kahjuks pole Eesti 21% ühtlane maks kogu tõde. Lisandub 33% nn sotsiaalmaks (20% riikliku sotsiaalhoolekande pluss 13% riikliku arstiabi eest) ja 18% käibemaks.
Näiteks kui teenite 1000 krooni palgatöötajana, siis maksab tööandja lisaks 330 krooni sotsiaalmaksu, ja teie maksate 210 krooni tulumaksu.
Niisiis saab valitsus 540 krooni (40,6% 1330 kroonist), kui teie saate puhtalt 790 krooni. Ent 790 krooni eest saab ainult 669,49 krooni eest osta "tänu" käibemaksule, mis teeb kogu maksukoormuseks ligi 50%.
Need, kes on ise enda tööandjad, neil on kergem, kuivõrd käibemaksu-eelne maksukoormus on 33%, 40,6% asemel. Ent ise endale tööandjad peavad maksma iga kuu ligi 1000 krooni kohustuslikku sotsiaalmaksu, ja see tase tõuseb kiiresti, veel mõned aastad tagasi oli see maks miski 200 krooni kuus.
Eestis pole ettevõtte tulumaksu. Dividendid ja kapitalitulu on maksustatud 21%ga.
Ja lisaks: jutt Eesti ühtlasest tulumaksust on samuti müüt. Eestis kehtib maksuvaba miinimum, praegu 2250 krooni kuus, ja ka see tõuseb kiiresti. Mis tähendab, et Eestis on astmeline tulumaks, ainult ümberpööratud, diskonteeritud kujul (kõrgepalglised maksavad rohkem, väiksepalgalised vähem tulumaksu).
Kahjuks pole Eesti 21% ühtlane maks kogu tõde. Lisandub 33% nn sotsiaalmaks (20% riikliku sotsiaalhoolekande pluss 13% riikliku arstiabi eest) ja 18% käibemaks.
Näiteks kui teenite 1000 krooni palgatöötajana, siis maksab tööandja lisaks 330 krooni sotsiaalmaksu, ja teie maksate 210 krooni tulumaksu.
Niisiis saab valitsus 540 krooni (40,6% 1330 kroonist), kui teie saate puhtalt 790 krooni. Ent 790 krooni eest saab ainult 669,49 krooni eest osta "tänu" käibemaksule, mis teeb kogu maksukoormuseks ligi 50%.
Need, kes on ise enda tööandjad, neil on kergem, kuivõrd käibemaksu-eelne maksukoormus on 33%, 40,6% asemel. Ent ise endale tööandjad peavad maksma iga kuu ligi 1000 krooni kohustuslikku sotsiaalmaksu, ja see tase tõuseb kiiresti, veel mõned aastad tagasi oli see maks miski 200 krooni kuus.
Eestis pole ettevõtte tulumaksu. Dividendid ja kapitalitulu on maksustatud 21%ga.
Ja lisaks: jutt Eesti ühtlasest tulumaksust on samuti müüt. Eestis kehtib maksuvaba miinimum, praegu 2250 krooni kuus, ja ka see tõuseb kiiresti. Mis tähendab, et Eestis on astmeline tulumaks, ainult ümberpööratud, diskonteeritud kujul (kõrgepalglised maksavad rohkem, väiksepalgalised vähem tulumaksu).
Tellimine:
Postitused (Atom)
Unfortunately Estonia's 21% flat tax is not the whole story. There's also a 33% payroll tax (20% for Social Security plus 13% for national health care) and an 18% value-added tax.
Suppose you earn $1000 as a salaried employee. Your employer pays an additional $330 payroll tax, and you pay $210 in income tax.
So the government gets $540 (40.6% of $1330), while you pocket $790. But $790 buys only $669.49 worth of taxable goods thanks to the VAT, so the total tax wedge is almost 50%.
The self-employed do a little better, paying 33% instead of 40.6% pre-VAT, but they must pay at least 81 euros every month, and this floor is rising fast, from 15 euros in 2005.
There is no corporate income tax. Dividends and capital gains are taxed once at 21%.