Notšnoi Dozooril külas

Kui eelmisel nädalal Puškini kohvikus kokku saime, siis tuli juttu sellest, et Notšnoi Dozorile on lubanud tulla külla ajakirjanik Peeter Ernits. Aleksandr ehk Saša pakkus siis, et me võiksime ka tulla, kui tahame. Ja mis meil sellise toreda ettepaneku vastu olla sai. Tunneme Peetrit juba ammu. Inno, tõsi küll, paremini, sest töötas koos Peetriga ajakirjas Luup. Mina tutvusin temaga meie pulmas - Peeter oli nimelt üks väheseid ajakirjanikke, kes julges meie pulma tulla (teised olid Mart Rummo, Jaanus Piirsalu, Andres Põld ja Tuuli Koch). Lisaks sellele on Peeter minu meelest üks paremaid ajakirjanikke ning toredamaid inimesi, keda ma tean.

Kohtumine pidi toimuma 22. jaanuaril kell 18.00 Pikal tänaval. Sinna me siis pisut enne kella kuut sammud seadsimegi. Helistasime ukse taga Sašale ning üks kampsunis noormees tuli meile vastu. Ta juhatas meid viisakalt ühte pisikesse ruumi, kuhu oli kokku kogunenud kenake hulk inimesi. Peeter istus juba laua taga ning Dmitri Linteri ema Leonora Linter juhatas ta esinemise sisse. Kõik asusid huviga kuulama.

Rahvast oli seal igasugust, peaasjalikult meievanused noored mehed ja naised, aga ka üks hallipäine, ent siiski reibas taadike, ning ka üks noor koolitüdruk. Peeter oli Notšnoi Dozoril külas kui Eesti Ajakirjanike Liidu liige ning peaasjalikult ajakirjandusest ta kõneleski.

Dozori liikmetel on ajakirjandusega omad kogemused. Nad ei mõista, miks meedia nende sõnu väänab. Miks on nii, et nad räägivad eetris omaarust ühte asja, aga kui pärast televiisori lahti teevad, siis ei jõua ära imestada, kuidas sellest ühest asjast on tehtud sootuks teine asi. Kõik, lõpp, enam me Kanal 2-ga koostööd ei tee, on nad nüüd veendunud. Pjotr, ligi 40-aastane tumedates rõivastes šarmantne mees, räägib loo sellest, kuidas Kanal 2 rusikareporter Sven Raudsepp teda rinnust tiris , aga lindile võeti ning eetrisse lasti ainult see hetk, kus tema selle tirimise tulemusena Raudsepale peale kukkus. Ja Reporteri kommentaar: Notšnoi Dozori liige ründas ajakirjanikku! Neis sõnades ei kahtle ma muide absoluutselt, sest nägin ise, kuidas Kanal 2 reporter Sven Raudsepp ja operaator kohvik Moskva ees üht meest, kes neile intervjuud anda ei soovinud, jalgadega peksid ja pärast talle politsei kutsusid, väites, et tema tuli NEILE kallale. Ja politsei oli kui sulavaha Raudsepa käes, vahistas kuulekalt selle noormehe, keda peksti - ime, et ei löönud kulpi. Nii et üsna sobilik diil politsei ja Kanal 2 vahel, kas pole - kui Reporteril on tarvis lasta inimesi vahistada, siis on mendid puuriga kohal, ja kui mentidel tarvis end tele-eetris puhtaks pesta, siis on Raudsepp ja co kohal ning räägivad, et mendid on kõik õigesti teinud ning "tüübid" (nii nimetab Raudsepp dozoorlasi) mõtlevad asju välja. Fuh, ma jälestan selliseid "ajakirjanikke".

Aga see selleks. Oli tore õhtu. Pakuti kohvi ja küpsiseid. Vaidlema ei hakatud ning Eesti Vabariigi riigikorda kukutada ei ähvardatud. Peetrilt küsiti, kuidas tema Ajakirjanike Liidu liikmena suhtub sellesse, et venelaste asja ei kajastata objektiivselt. Peeter leidis, et sugugi kõik ajakirjanikud ei ole ebaobjektiivsed, ajakirjanikel lihtsalt napib aega ning vahel saadakse asjadest valesti aru.

Ja eks ta muidugi osaliselt nii ongi. Vahel sa ei saa teisest inimesest ja eriti veel teisest rahvusest inimesest aru. Sest tema mõistab asju üht- ja sina teistmoodi. Teil on näituseks erisugune suhtumine sammastesse, sest sinu vanaisa oli eesti leegionär, keda kurvastas saksa sõjaväes võidelnute mälestussamba äralohistamine Lihulast, ja tema vanaisa oli vene punaväelane, keda kurvastas leinava pronkssõduri äralohistamine Tõnismäelt. Ja vanaisasid ei tohi ju kurvastada, sest vanaisad on pühad. Igasugune võitlus, mis peetud vabaduse eest, kui selle pidajad usuvad, et nad on võidelnud vabaduse eest, on püha. Ehk siis niisama püha kui oli meie vanaisade võitlus isamaa vabaduse eest, oli ka nende vanaisade võitlus meie isamaa vabaduse eest. Sest ka nemad uskusid, et võitlevad vabaduse eest.

Ega dozoorikud muud tahagi. Kui seda, et nende vanaisade mälestust austataks. Seepärast oligi Pronkssõduri äratarimine (nimetan seda nii, sest seda võinuks teha ka palju ilusamini) Tõnismäelt neile nii valus. Ma mõistan seda valu, sest mulle oli Lihula samba äratarimine üks valusamaid asju elus üldse ja ma mäletan seda siiani. Mäletan, kes seda tegid - Juhan Parts ja Margus Leivo - ja pean viha. Pean viha seni, kuni nad ei ole andeks palunud.

Meie vanaisad, nii meie kui nende omad, sõdisid, sest nad pidid, neile oli antud käsk. Võimalik, et kui nad oleks kohtunud teises kohas ja teistes tingimustes, siis nad oleks olnud parimad sõbrad ning joonuks koos ära mitu kannu õlut. Nagu räägib Pjotr, kes oli Pronksööl sõduri kaitses: nemad, siis kaitsjad, seisid ühes reas ja politseinikud, kosmonavtõ, nagu nad neid nimetavad, seisid neil vastas. Ta astus ühe sammu politseiniku suunas ning politseinik lõi teda. Esmalt näkku ja siis kõhtu. Ta vaatas sel hetkel selle politseiniku nägu selle kosmonaudikiivri all, mis tal peas oli, ja märkas, et tal olid hirmunud silmad. Noor poiss, polnud ilmselt kunagi elus kedagi näkku löönud, arvab Pjotr. Aga tead, lisab ta naeratades, - mul ei ole tema vastu mingit viha. Ma saan aru. Mul ei oleks midagi selle vastu, et juua temaga üks päev klaas õlut ning rääkida sellest, mis sel ööl juhtus".

Ehk siis: Aleksandr, Julia, Max ja Pjotr oleksid valmis rääkima. Küsimus on vaid, kas oleks neid eestlasi, kes oleks nõus neile vastama.

Peeter peab mingi aja pärast ära minema, aga meie jääme veel mõneks ajaks sinna. Räägime veel natuke ajakirjandusest, poliitikast, Reva-Linteri-Sirõki-Klenski protsessist. Mult küsitakse, et mis ma endise prokurörina arvan: mida teeb ringkonnakohus? Vastan ausalt, et ma ei tea. Üldiselt ma ei usu, et kõrgema astme kohus kohtunik Kõvaski otsust rangemaks muudab. Ja kui ei olnud tõendeid Maakohtus, kus nad siis Ringkonnakohtuski välja kargavad. Aga kas on võimalik, et prokurörile avaldati survet, et ta asjaga kohtusse läheks? Ja kuidas on võimalik, et asi läks kohtusse, kui ei olnud tõendeid?

No selliste poliitiliste protsesside puhul on muidugi alati võimalik, et avaldati survet. Sest olgem ausad, see, et asjad Pronksööl sedavõrd käest läksid, ei olnud Reva, Linteri, Sirõki ja Klenski süü. Neil ei olnud mingit võimalust sündmuste käiku kontrollida, küll oli seks täieline võimalus peaminister Ansipil, siseminister Pihlil, justiitsminister Langil ja kaitseminister Aaviksool. Aga nad jäid oma ülesannete täitmisega jänni ning seepärast - et vastutus toimunu eest ei langeks nende õlgadele ning neil ei tuleks tagasi astuda - oli tarvis leida teine patuoinas, kelle kaela läigatada rahva viha.

Aga kuidas sai asi jõuda kohtusse, kui ei olnud tõendeid. Vat siin on jälle tegemist sellise kurva tõsiasjaga, et meie noored prokurörid oskavad küll lugeda seadust, aga nende maailmapilt on kitsas ning intelligents käib karkudel. Selles ametis oleks aja vaja ka intelligentsust, sest intelligentne inimene saab aru, mis vahe on arvamuse avaldamisel ning korratuste organiseerimisel. Selliseid korratusi, mis toimusid Pronksööl, on raske, kui mitte ilmvõimatu organiseerida. Mina nägin seal eelkõige vene inimese rängalt haavata saanud õiglustunnet. Et kuidas on võimalik, et teisaldati, kui ometigi oli räägitud, et ei teisaldata. Täpselt nagu Lihulas - tuldi öösel ja kraanaga. Petmine on üks valus asi ja ma arvan, et kui Ansipi valitsus oleks ajanud asju ausalt ja läbipaistvalt, siis poleks neid stiihilisi ning ühiskonda veel enam lõhestanud korratusi olnud.

Kõnelda võiks ju kauemgi, aga eks aitab seks korraks küll. Julia, Pjotr, Aleksandr ja teised saadavad meid trepist alla ning me puhume veel natuke ukse ees, lumisel Pikal tänaval juttu. Tore on. Nad on sellised - soojad ja siirad. Natuke kartlikud, tõsi, aga seda võib mõista, kui Kapo mindki kogu aeg jälitaks ja pealt kuulaks, siis ma oleks samuti hirmettevaatlik.

Aga kes teab, äkki saab sellest alguse üks tore sõprus. Sest inimesed on ju targad ja toredad. Südamlikud. Eh, tõ idealist, Irja. Sind idealisti küll. Aga proovida tasub alati, nagu ütles mu isa.

P.S. Viime Julia autoga Lasnamäele ja ta räägib, et austab ka saksa poolel võidelnud mehi. Ma ütlen, et mu isa võitles saksa poolel, SS-i 20ndas diviisis. Ja selle peale ei juhtugi midagi, mulle ei öelda, et mu isa oli nats. Ja see ongi loomulik. Sest see on ajalugu, istoria, mis keeles seda iganes ka ei nimetaks. History - tema lugu. Igaühel on oma lugu. Ja igaühel peab olema õigus seda lugu rääkida ning pühitseda.

Pjotr tuleb auto juurde meiega hüvasti jätma.

- Tagda sleduši raz delajem intervju? küsin mina.
- Dagavarilis! hüüab Pjotr rõõmsalt. -A võ znajete moi drug, Maksim Reva?
- Daa, mõ uže paznakomilis! Davai privet!

Pagan, mõtlen, kui juba autoga Rakvere poole vurame. Oleks ikka pidanud ütlema Peredai. Aga mis seal vahet, davai või peredai. Peaasi, et inimesed omavahel räägivad. Ja pärast koosolekut hakkas üks tumeda peaga noormees minuga juba häbelikul viisil eesti keeles rääkima.

Algus on tehtud!