Kapo on Reformierakonna koer

Väljavõte Delfi meelelahutuslisa Publiku veebist.

Tänases Pealtnägijas intervjueeris Mihkel Kärmas üht karusnahaaktivistist neiut, kes rääkis, kuidas Kapo ehk Kaitsepolitsei oli nii teda kui tema ema mitu korda "vestlusele" kutsunud. Pajatati ka ühest noormehest, kes jäi ilma stipendiumist, kuna Kapost saabus tema töökohta üks salapärane kiri. Saates andis oma kommentaari ka üks kiilakas ning madalalaubaline Kapo-ametnik, kelle nimi oli vist Andres Kahar. Tema leidis, et Kapo pole midagi valesti teinud.

Päris põnev, kas pole? Kaitsepolitsei tunneb end me riigis väga kindlalt, võiks lausa öelda, et peremehena. Kuna enamike politseiametnike puhul on tegu lihtsate madalalaubaliste meestega, kellele annavad julgust üks väike naps tööajal, munder ja positsioon, siis on rumal eeldada, et Kapo otsustab ise, keda järgmisena kottima hakata. Kapo on nagu kuri koer, kes on viimasel ajal kahtlaselt sagedasti lõrisema hakanud. Igal kurjal koeral on aga peremees. Kes on siis Kapo "peremees"?

Mõelgem hetkeks sellele, mis juhtus Pronksööl ning pärast seda. Politsei ületas sel ööl selgelt oma võimupiire, peksis nuiadega nii mässajaid kui ka täiesti süütuid uudistajaid, kuid sellele ei järgnenud mingit karistust. Meie hea sõber Raul Kalev näiteks tuli tol saatuslikul ööl lihtsalt korraks oma Tõnismäe lähistel asuva maja uksest välja. Ei läinud mööda minutitki, kui juba mõned politseinikud kargasid talle kallale, viisid kaasa, väänasid kõhuli külmale asfaldile, lasid seal tükk aega lamada ja külmetada, seejärel lükkasid autosse ning peksid autos jalgadega. Kordan, Raul tuli lihtsalt korraks tänavale, vaatama, mis toimub. Kui ta hiljem politsei võimuliialduse peale kaebuse esitas, ei jõudnud tema kaebus kuhugi, asi lõpetati. Politseinikud, kes olid nii venelaste kui eestlaste kallal jõhkralt vägivallatsenud, omaenda närusest palgast ning alkoholisõltuvusest tekkinud pingeid välja elanud, kuulutati hoopistükkis rahvuskangelasteks, oma rahva parimateks poegadeks.

Madalalaubalised mehed saavad karistamatusest aru niisamuti nagu tavalised penid. Ma selgitan. Ühel mu eksil oli jahikoer, kel oli kombeks tuppa pissida. See ei meeldinud mu eksile, aga ta kannatas selle hambaid krigistades ära. Järgnes see, et ühel ööl pissis koer talle rahumeeli pähe. Otse ning sirinal. Sama juhtus ka meie politseiga. Mehed tegid pahandust, aga neile patsutati kiitvalt pähe. Ülemkomissar Andres Truss sai koguni presidendilt ordeni. Tulemuseks oli see, et isegi tavalised politseiametnikud läksid seepeale nii härga täis, et mõtlesid, et neile on kõik lubatud. Neid tiivustas muidugi ka kabuhirmus rahva toetus.

Pronksöö tagajärjel tekkinud hirm ning venelasviha kergitasid hetkeks lakke ka Aljoša äraviimise ning ühes sellega ka massirahutused organiseerinud või vähemasti, nagu mu õppejõud Jaan Ginter tänases Postimehes tabavalt märgib, nende tekkimise võimalikkust möönnud Andrus Ansipi ning Reformierakonna toetuse. Ja kuna selle autoritaarse juhtimisstiili ning madalalaubaliste poliitikute rohkuse poolest tuntud partei poolehoid tõusis sedavõrd äkiliselt, siis loomulikult tõusis ka selle partei madalalaubaliste ning enam ametnikke-aparatšikuid kui aatelisi poliitikuid meenutavate inimeste ülbus. Ma arvan, et ei ole juhus, et mõned kuud pärast Pronksööd võis Tartus, ööklubis Maasikas kuulda, kuidas oma armukese Kairi Õunaga linna peale laiama tulnud reformierakondlane justiitsminister Rein Lang ähvardas teda pildistanud inimest "vangi" panna. Bravuur oli nii suur, meeleolud laes. Kui inimene ei ole eriti intelligentne, siis on mania grandiosa ehk suurusehullustus kerge tekkima.

End "valgete jõudude" esindajaks pidav Reformierakond on muutnud Kapo sisuliselt Poliitiliseks Politseiks, nagu Kostja Päts Eesti Wabariigi ajal. Kuidas muidu seletada seda, et Kaitsepolitsei, mis peaks samuti juhinduma õigusriigi põhimõtetest ning teostama järelevalvet kõigi riigi julgeolekut ohustavate inimeste ning institutsioonide suhtes, on kukil vaid Reformierakonna oponentidel? Näiteks jättis Kapo tähelepanuta ajakirjandusest läbi käinud vihjed selle kohta, et Reformierakond sai altkäemaksu raudtee aktsiate tagasiostmise eest, kuid vaadake, millise innuga rapiti detsembris populaarsustabelis Reformierakonnast mööda minna ähvardavat Keskerakonda. Või mis tehti Reformierakonna liikmetele mõningaid kirju saanud Kadri Kiilasega. Ta kutsuti Kaposse vestlusele ning pandi tagatipuks hullarisse. Samuti ignoreeris Kapo täielikult Eesti Ekspressis ilmunud artikleid Reformierakonna maadevahetuse kohta, seeasemel lekitas peremehele truu peni (kes muu?) meediasse ja kuhu mujale kui reformisõbralikku Postimehhe reformivaenuliku Hans H Luige sõbra Rein Kilgi "füürivestlused". Kapo kaitses Reformierakonda. Koer kaitses oma peremeest.

Ma olen ikka veel veendumusel, et me liigume tibusammul totalitaarse riigi suunas. Tõsi, Reformierakond on nüüd juba pisut tolmune ning ka endisest bravuurist pole palju järel. Koertega on muide sama lugu. Kui annad penile korra vastu nina, siis ega ta enam nii palju ei hüppa.

Loodan, et need madalalaubalised wannabe-poliitikud, kes on oma rumaluse ja ülbusega Eesti Vabariigi julgeolekule tõsiseks ohuks, kaovad võimult enne kui meil tuleb oma armsalt kodumaalt taas emigreeruma hakata.

P.S. Iseenesest ei ole Reformierakonna jõhkras ülbuses midagi kummastavat. Suur osa NLRP (Nõukogude Liidu Reformistlik Partei) liikmetest on nõukaajal karastunud kommarid ning NLRP esimastif Andrus Ansip ässitas Tartus koertekarja tudengite kallale. Kes korra näksata saab, see enam tänavale ei tule - kas mäletate?