Väljavõte Postimehe veebist.
Kriis on käes, tunnistas Eesti riigi juht Andrus Ansip mõni aeg tagasi. Kui oli näha, et majanduse kukkumine tuleb 10%. Tegelikkuses on selline kukkumine muidugi selge katastroof, mille peale ei saanud enam lihtsalt Ansipile omast kalanägu teha, et kõik on korras. Mitte keegi poleks seda enam uskunud.
Kriis, mida valitusjuht ei suutnud tunnistada (sest siis oleks pidanud hakkama tunnistama oma vigu) hakkas pihta juba vähemalt aasta aega tagasi. Kui majanduskasv kukkus senise 10% pealt nulli. Siis aga polnud võimalik ajada süüd mingi ülemaailmse jama peale ja Ansip ütles, et pole hullu midagi, ikka juhtub, kohe-kohe tuleb uus tõus. Ent see jäigi tulema. Nii nagu euro, mida Ansip on lubanud juba viimased 4-5 aastat. Ja mis ei paista veel kusagilt.
Ka see, et Eesti majandust ootab ees suur kukkumine oli näha juba aasta tagasi. Kui täpsem olla, siis juba 2-3 aastat tagasi, ent aasta tagasi oli asi selge. Sest mida oodatagi riigilt, mis on oma kulutused üles paisutanud laenuraha toel ja elanud aastaid üle võimete. Selliselt käitunud eraisikut ootab selge pankrot, kuigi veel päev enne seda võis ta uhkeldada, et võib kogu maailma ära osta. Niisamuti juhtub üle võimete elanud riigiga. Ansip võib küll oma probleemide eest põgeneda suusarajale, aga peagi on ta vastamisi tõsiasjaga, et riik on pankrotis. Ja tema peab selle eest vastutama. Peab hakkama vastutama, võibolla esimest korda elus. Sest tundub, et Ansip pole harjunud millegi eest vastutama. Miks muidu on temast saanud selline süüdimatu tegelane.
Kahju on ainult eesti rahvast, kes peab kannatama ühe päti poliitiku tegematajätmiste pärast. On loomulik, et rahvas usaldas meest, kes lubas kõigile pudrumägesid ja piimajõgesid. See on olnud nii aegade hämarusest, et rahvas usaldab neid, kes rohkem lubavad. Muidu poleks pettused võimalikud. Ja ka elada on raske, kui ei saa kedagi usaldada. Ent kahjuks tuleb pimesi uskudes seista silmitsi riskiga haledalt petta saada. Ja kahjutasu pole enamasti kelleltki nõuda, sest pätt hiilib nö tõehetke saabudes enamasti vaikselt minema. Nii nagu praegu hiilivad vastutajad vaikselt europarlamenti või siis sootuks uutele jahimaadele. Sest kes ikka tahaks vastutada. Mitte keegi, selge see. Ja supi peab ära sööma see rahvas, kes igasugu jutte uskus.
Praegune aeg on eriti keeruline, sest Eestit ei aita hädast välja ka Euroopa Liit ega keegi teine. Käes on aeg, kus peab ise hakkama saama. Üle võimete elanud ja suurtes võlgades tegelane peab ise toime tulema, sest keegi enam laenu juurde ei anna, niisama kingitusi ei tee. Ja seda olukorras, kus ka töökoht on läinud. Ning suur ja uhke maja johmas peaga maha põletatud. Auto käest võetud. Pangakaart suletud. Mida teeb siis selline isik?! Paljud panevad nööri kaela, kuna ei suuda nii kiirete muutustega kohaneda. Perspektiiv pole just hiilgav: väga pikka aega, võimalik, et 10 aastat näguripäevi näha. Ja ega kõik ju kah põgeneda ei taha või nööri kaela ei pane, ka pärast nõukogude võimu saabumist jäi Eestisse tublisid inimesi, kuigi paljudele tundus, et lõpp on käes ja edasi elamine mõttetu.
Mis siis teha? Ja ega algul muud polegi teha, kui vaadata, et hing sees püsiks. Isegi juhtivad maailma majandusteadlased on naljatamisi soovitanud inimestel hakata endale ise toiduaineid kasvatama, kui ikka hing paelaga kaelas. Ka Eestis on kasutamata maad küllaga, saab kasvatada kapsast, kartulit, peeti. Vett on küllaga, samuti suvel piisavalt päikest. Ja viljakandvat maad peaks ka olema. Ning siis jälle vaikselt edasi vaadata. Võtta loomad, näiteks lambad.
Senine Eesti on kokku kukkunud, nüüd tuleb uus Eesti uuesti tuhast üles ehitada.
7 kommentaari:
Kuulge, kui te teadsite juba 2-3 aastat tagasi, mis juhtumas on, miks te sellest siin ei kirjutanud? Teie käsutuses on ju sõltumatu meediakanal, miks te ei kirjutanud aastal 2006, et rahvas, ärge prassige, ärge võtke tarbimislaenu, ärge käige kallitel reisidel, ärge ostke buumi tipul kinnisvara, eriti veel võlgu. Selle asemel te siin hoopis propageerisite laia elustiili.
Et nüüd meie süüdi. Tore on.
Sellest kirjutasid ja rääkisid paljud, peamiselt küll välismaal, aga ka kodumaal.
Meie käitusime vastavalt valitsuse seletustele: ärge uskuge neid välismaa arvajaid, nad ei tea midagi, kõik on hästi ja veel paremaks läheb! Me isegi valisime Reformierakonda.
Aga see ei tähenda, loomulikult, et me ei võiks reageerida, kui näeme, et asjad lähevad vales suunas. Julgeme vähemalt endale vigu tunnistada, näiteks seda, et sai Reformi poolt hääletatud.
11:55 Tampisin 2-3 aastat tagasi kõikvõimalikele tolvanitele pähe, et riigis tuleb sügav kriis, võimalik ka totaalne häving. Aga mitte ükski kartul ei kuulanud mind. Täna on hilja rääkida kriisist, seda oleks pidanud tegema veebruaris 2008. Täna tuleks rääkida juba kollapsist. Lugupidamisega "Teie Pärisorjuse tunnetaja"
Eks kõigil, kes seda hullust tagant kütsid, on natuke süüd.
ja kas maailmakaos on Eesti riigi juht?
Oojaah
2006.a suvel peatusid USA kinnisvarahinnad ning alustasid algul tasapisi, siis üha kiirenevalt langemist.
Meilgi ilmus selle kohta nupuke, mida ilmselt mitte ükski poliitik ega analüütik ei märganud. Ajakirjanikest rääkimata.
Mujal leidus neid, kes seda kriisi algusena võtsid. Ilmselt ei loetud ka neid.
Ansip oli ja on pankrotihaldur. Nagu läks Tartu Kommertspangaga, nii läheb ka riigiga.
Keegi ei vastuta.
Mis pagana tuhast!!! Meil on paremad teed kui 20aasta eest. Need ei kao kuhugi. Meil on parem side ja sidetehnika kui 20aasta eest. Meil on sitaks kasutamata maad. Need kes omandasid kõrgahariduse 70-80ndail (ehk siis said lihtsa diplomi tegelikult praeguse doktoriõppe programmi järgi) on veel tegevad töö-ja ühiskondlikus elus. Praegu on vaikne küll aga me ei alusta varemetelt nagu pärast Vene riigi kokku kukkumist.
Need, kes on aga osanud ennast narko, kasiino, võla jms sõltuvusse viia, on seda teinud isiklike valikute tõttu. Riigijuhte selles süüdistada on lihtsalt tobe.
Postita kommentaar