kolmapäev, 4. veebruar 2009

Igal pool on raske


Väljavõte ajakirjast GQ.

Viimases GQ-s on huvitav kommentaar Tony Parsons'ilt, kes kirjeldab, kuidas britid kriisiga toime tulevad. Ja nagu selgub, ega ikka ei tule küll. Seda aega kirjeldatakse kui plague of debt, ehk võlakatk. Kus kõik on kõigile võlgu ja keegi ei tea, millega see lõpeb.

Parsons kirjeldasb, kuidas ta pole kunagi näinud nii paljusid inimesi oma tööd kaotamas. Ta tõdeb, et rasketel aegadel kannatavad kõik ja kõik peab muutuma. Näiteks ei saa enam pidada sõda, sest kellegi pole enam välja käia 600 miljardit dollarit (7,2 triljonit krooni, Eesti riigi 72 aasta eelarve), mis on praeguseks kulunud selle sõja peale. Tulevik on väiksed sõjad, räpased sõjad, odavad sõjad. (Võib paralleeli tõmmata praeguse aja Eestiga, kus riik peab juba väikest sõda oma rahvaga.)

Ja ei saa enam lahutada, sest keegi ei saa endale lubada vara jagamist keset kinnisvarakrahhi. Ja kaob nn generation gap, põlvkondade konflikt, kus noored peavad toetuma oma vanematele, et tasuda hariduse ja elamispinna eest, ja vanemad omakorda noortele, kui pensionid sulavad ja kinnisvaramüügikuulusi on kõik tänavad täis. Paljud noored kolivad vanemate juurde tagasi. Ja kõikjal valitseb üks suur ebakindlus. See iseloomustabki raskeid aegu. Kus sa arvasid, et tead, milline on tulevik. Aga tuleb välja, et sa ei teadnud mitte tuhkagi.

Rasked ajad- millega need lõppevad? Kas suure töötute armeega? Või hetkel, kui lähed panka ja ei saa kätte oma raha? Millal saabub põhi? Parsons kirjeldab, kuidas ta on kuulnud poolnalatamisi öeldud fraase, et see võib lõppeda Mad Maxi stiilis anarhiaga. Sest maailma valitsused ei suuda kõiki panku päästa. Ja IMF ei suuda puhtaks pühkida iga väikse pankrotistunud postsovetliku riigi auke. Millal hakkab inimene varastama, selleks, et ellu jääda? Kas siis kui su pank suleb uksed? Või siis kui poeriiulid jäävad tühjaks? Või siis, kui lapsed on näljas? Või siis, kui soetad omale relva?

Me oleme õppinud juba tükk aega tagasi, et sotsialism ja kommunism ei tööta, kuna nad lämmatavad individuaalse loova vaimu ja panevad riigi raske käpa kõigele peale. Kuid nüüd näeme, et ka puhas turukapitalism ei tööta, kuna suur ja kontrollimatu ahnus viib lõpuks pankade pankrotistumise, miljonite töötute ja tervete rahvaste kollapsini.

Komunism viib Berllini müüri, Gulagi ja Orwell'iliku saapajäljeni iga inimese näos. Aga ka kapitalism viib meid vaesusse, kus tuhanded Lehman Brothersi (pankrotistunud suur investeerimispank) töötajad tassivad oma asju välja pappkarpides, milles kunagi toodi sisse šampust. Ent enam mitte.

Parsons mõtiskleb, et rasked ajad võivad tuua senisest vähem materialistlikuma ja hoolivama ühiskonna. Ent võibolla ka mitte. Rasked ajad võivad pöörata ka teises suunas. On raske uskuda, et rasked ajad mudavad inimese tervemaks ja õnnelikumaks, kui ta peab end ööpäevaringselt alandama teadmisega, et on töötu, et kodu on ära võetud ja et kõik investeeringud on väärtusetud. Briti valitsust on juba hoiatatud kiiresti suureneva varguste ja röövide hulga eest.

Parsons kirjutab, et rasked ajad muudavad inimesi sallimatuks immigrantide suhtes. Ning muudab inimese kadedaks nende suhtes, kes paljude arvates liiga palju teenivad.

Parsons kirjutab, et see, mis praegu valitseb, pole likviidsuskriis (credit crunch), vaid võlakatk (plague of debt). See on suur must võla-auk, mis neelab endasse suuri ettevõtteid, terveid rahvaid. Ta teab üht 50ndates eluaastates endist tähtsat finantssektori tuusa, kes nüüd lamab päevad läbi köögipõrandal ja naine valvab, et ta enesetappu ei sooritaks.

Võlakatk on haaranud lisaks rahaga hooletult ümber käivatele inimestele ka täiesti ausaid isasid, häid abikaasasid ja mehi. Paljud inimesed on kaotanud usu tulevikku. Ja üks juhtiv majandusteadlane soovitas juba inimestel hakata kasvatama endal köögivilja. Ja see pole enam nali, kui poed on kül kaupa täis, aga sul pole raha, et seda osta.

Käes on ajad, kus pole enam oluline omada hunnikut kinnisvara või luksuskella, või eralennukit, vaid lihtsalt hakkama saada, toime tulla. Kangelaseks saavad need, kes suudavad kõigest sellest jamast välja tulla nii, et kodu, töökoht ja pere on lõpuks alles.

Viimase 30 aastaga on Briti ühiskond liikunud kollektiivsuselt individualismi suunas. Erinevalt oma vanematest ja vanavanematest süstiti noortesse individualismi vaimu ja nad võtsid selle omaks. Ent kõik need 20. sajandi ja aastatuhande vabadused võetakse nüüd tagasi. Kõik varasemad ideaalid nagu piiratud riigivõim, nõrk regulatsioon ja suured isikuvabadused - kõik need langevad mängust välja. Üha rohkem ja rohkem saab enda nahal tunda riigi karmi kätt. Ja isegi kui elu ei muutu Mad Max'i taoliseks, on brittide elu varsti senisest palju autoritaarsem, palju rohkem kontrollitud. Ja see on asi, mida parsons kardab kõige rohkem, nendest rasketest aegadest. Mis tunduvad justnagu vanad ajad.

Inno kommentaar:
mulle tundub, et Eestisse saabusid need vanad ajad juba Partsi valitsuse ajal, kui hakati oma rahvast gaasitama, ja need on jätkunud nüüd Ansipi valitsemisajal. Eestlased juba teavad seda, mis teistele tulema hakkab.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Vaesed britid, no sa mõtle vaid, millisesse viletsusse see miljon korda neetud Reformierakond nad ajanud on!

Inno ütles ...

Näed siis, ka seal.

Anonüümne ütles ...

Vähemalt litsid peaks odavamaks minema. Kui ei lähe, siis pole sest depressioonist mite tuhkagi kasu.

Odavat nikku peaks hakkama rohkem saama. Selle nimel tasub kannatada.

Anonüümne ütles ...

ansip on ikka tõesti tubli poiss, nii palju jõuab - lisaks eestile ka vana hea inglismaa põhjas. aga meil on ju ,erinevalt neist, oma messias kohe võtta savika näol.
nali naljaks, seda et maailmas toimub mingi suurem ühiskondliku paradigma muutus, tundsin juba mitu-mitu kuud tagasi. meil on siin vahest siiski tänu nõuka aja üleelamisele siiski alles jäänud tervet talupojamõistust ning ise tegemise oskust, kuid seal on ilmselt see õpitud abitus oluliselt laiemalt levinud epiteemia.

elektritsaabtasuta.blogspot.com ütles ...

Zeitgeist addendumis pakutakse välja uut maailmakorda-
Technological redisaign.
Juudid on ruineerinud maailmaelu totaalselt!!
Juudid ostavad kokku patente ja panevad need riiulitele kasutult seisma!! Sellest kirjutas
Juku-Kalle Raid.
Poleks juudid ruineerinud maailmamajandust sihiteadlikult ja poleks Laar nende diktatuuri toonud eestisse oleks terves maailmas muretu ja inimlik elu...
Vargad ahju!