pühapäev, 8. veebruar 2009

Intervjuu Öise vahtkonna juhatuse liikme Pjotr Puškarnõiga, IV osa



Pjotr räägib, et ka tema naine võttis Vene kodakondsuse, mistõttu ei saanud laps Eesti kodakondsust. Ainult siis, kui neil kummalgi puuduks kodakondsus, oleks nn hall pass, saaksid nad lapsele taotleda Eesti kodakondsust. Kui kasvõi ühel vanematest on muu riigi kodakondsus, ei saa laps Eesti kodakondsust. Ja isegi kui lapsele on taotletud kodakondsust, saab ta selle alles siis, kui on täisealine ja otsustab ise, mis riigi kodakondsuse ta võtab. Seda põhjendatakse sellega, et vanemad võivad lapsele Eesti kodakondsuse muidu peale suruda ja laps ei pruugi seda tahta.

Pjotri perele enti algul 3-aastane elamisluba. Siis võimaldati taotleda alaline elamisluba. Enne seda ei entud neile tükk aega isegi halle passe. Neil olid reisidokumendid, roheline raamatuke, mis anti üheks sõiduks välismaale. Paljudesse riikidesse selle dokumendiga ei lastud. Sellegi dokumendi saamiseks tuli seista järjekorras ja maksta raha. Järgmise reisi jaoks tuli taotleda taas dokumenti. Tal tekkis küismus, mille eest, kuna oli ise referendumil Eesti iseseisvuse poolt hääletanud. Ka püsiva elamisloa saamisega oli neil sekeldusi, kuna tuli välja, et nad tõttasid seda saama liiga ruttu kohe pärast seaduse jõustumist. Öeldi, et isa eraldi, ema koos lapsega eraldi. Pärast tuli välja, et lapse eest polnudki vaja tasuda. Lapsega oli veel eraldi jama, sest tuli välja, et lapse eest tuli eraldi küsida. Ja kuna ka tähtaeg oli üle läinud, soovitati, et laps peab riigist väljuma ja uuesti tulema ning taotlema. Laps osutus täiesti illegaalseks elanikuks. Siis anti lapsele taas ajutine elamisluba. Ja pärast seda sai taotleda alalist elamisluba.

Pjotr räägib, kuidas tema naist alandati Kopli polikliinikus arsti juures, karjuti tema peale, miks ta räägib halvasti eesti keelt, ise koolis õpetaja. Talle öeldi, et teatatakse kooli, et ta ei valda eesti keelt ja ta lastakse lahti. Nii ütles arst. Selle peale, kui ta ei saanud aru, mis arst tema käest küsis. Arst läks tigedaks selle peale, et naine oli Eestis sündinud, aga ei osanud rääkida eesti keelt. Küsiti, et miks ei räägi, naine ütles, et pole kellegagi rääkida. Aga kus töötate? Koolis, vene koolis. Ahhaa, te rikute veel seadust! Koolis töötades peate keelt oskama! Me teatame teie kooli!

Pjotr seletab, kuidas naine oli õppinud keelt pool aastat, et saada tõend, mis on vajalik õpetajale, ent kuna keelepraktikat pole, siis unustas keele ära. Tõend tuleb taotleda iga kolme aasta tagant, nii käib naine iga kolme aasta tagant keele-eksamil. Pjotr käis siis naisega peaarsti juures õiendamas. Et neil pole õigust keelduda arstiabi andmisest, kui inimene keelt ei oska. Siis ilmus veel välja jurist, kes ütles, et las kaebavad, ma neile veel vastan, ja kui ei meeldi, tõmmaku Venemaale! Pjotr kirjutas kirjaliku kaebuse, mille peale tuli vastus, haigla ametlikult blanketil, kus oli öeldud, et kui teile tulevad elama hiinlased, kas siis hakkate rääkima hiina keelt nendega. All peaarsti allkiri. Polikliiniku kõrval oli kohe inimõiguste komitee, kuhu Pjotr viis selle dokumendi ja asi saadeti Brüsselisse. Siis unustas ta juba asja ära, ent mõne aja pärast tuli vastus vabandustega Riigikogust. See haigla jurist sai kas karistada või ametist lahti. Selle põhjal tehti Brüsselist Eestile koguni hoiatus.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

jah. tundub küll, et eestis peab hiina, jaapani, rootsi, saksa, vene jne. keeltes hakkama saama. sest nii on suured harjunud. aga suur võib siia tulla ja eesti keelt mitte osata. nõuda, et tema saaks omaskeeles suhelda. lahe. ja õigust jääb ülegi.
mis tähendab, keelt ei oska, sest praktikat ei ole. on nad püüdnud eesti keeles suhelda? kas tõesti pole eestis ühtegi inimest, kellega rääkida eesti keeles? või on asi ikkagi tahtmises.

Anonüümne ütles ...

Ah seltsimees Pjotri naist alandati Kopli polikliinikus?! Oioioi, mis kole lugu! Alustan siis oma kommentaari sellest, et olen viiekümnendates eluaastates, seega elanud suure osa oma elust N. Liidu viljastavates tingimustes. Praeguses elus ei oska ega tahagi ennast positsioneerida ei 1. ega 2. Eesisse - vähemalt ei saa ma seda teha teie etteantud parameetrite järgi. Autoga sõidan, mitte küll Lexusega, aga... normaalsega. Stockkmannis käin, aga vahel ka Säästumarketis. Tööl teiste peale ei kaeba, samas otsest hirmu ka ei tunne töö kaotamise pärast (rõhutan: otsest, sest kes saab tänapäeva maailmas millegi peale surmkindel olla). Töötuse probleemiga olen lähedaste tõttu lähedalt kokku puutunud. Tutvusringkond suur - teie parameetrite järgi kuulub sinna kindlasti nii 1. kui 2. Eestit.
Aga nüüd asja juurde. Nagu juba ütlesin, iga selline, et mäletada VÄGA hästi neid kümneid ja kümneid kordi, kui mulle, mu sugulastele, tuttavatele, tuttavate tuttavatele käratati meie isade maal IGAL POOL: gavarite po russki. Muu hulgas mäletan seda, kui ootasin last, tahtsin Tallinna lennujaamas postkontorist tellida kaugekõnet (vene keeles otseloomulikult!), svjazistkal oli vaja parajasti peikaga rääkida, mistõttu ta ei saanud minust täpselt aru, röökis mu peale ja kui julgesin (vene keeles!) vastata, et TEMA võiks ju ka natuke eesti keelt osata, kutsus mulle miilitsa. Ja vormistatigi mulle, lõppjärgus rasedale, protokoll riigivastase väljaastumise eest. Selline lugu siis. Lihtsalt üks.
Point pole tegelikult selles, mis juhtus. Nagu ütlesin, sel ajal ikka juhtus. Point on hoopis selles, et sellisest asjast rääkida sai toona ainult lähedaste ringis. Ei olnud võimalik kaevata inimõiguslastele (dissidentidele?, Brüsselisse (Moskvasse?) ega Riigikogusse (Ülemnõukogusse siis?). Isegi teie blogi polnud olemas, vist teidki mitte. Aga näe, nüüd saab Pjotri proua selles jõledas-koledas politseriigis, kus pekstakse ja piinatakse kõiki teisitimõtlejaid, lüüakse neil ribisid sisse jne, kaevata kuhu tahab. Ja veel vabandatakse tema ees! Milles siis probleem, härrased seltsimehed? Kui minu ees oleks aastakümneid tagasi vabandanud, ehk ma ei mäletakski enam seda juhust - aga no mida nalja, mina pidin värisema selle pärast, et mind töölt lahti ei lastaks "riigivastase väljaastumise" eest.
P.S. Ja no eriti Kopli polikliinikusse (nagu ka Lasnamäe omasse) polnud ilma vene keeleta sel ajal üldse kellelgi asja, olid sa siis vanadusest väeti või noorusest nõdrake.
P.S.2 Tean väga hästi, et minu juttu ei loe keegi peale teie, aga vähemalt olen saanud südame pealt ära rääkida.

Irja ütles ...

Ma arvan, et hetkel on asi ses, et eestlaste ja venelaste vahel on tekkinud lõhe ning usaldamatus. Ning selle saab ületada vaid suheldes, suheldes ja veelkord suheldes.

Järgmisele: hüva, käratati govorite po russkii, aga kui kaua me peame venelastele selle eest kätte maksma? Kas pole juba aeg ajaloolise vendetta lõpetamiseks? Seda enam, et need käratajad on ilmselt juba vanad penskarid või ei elagi enam Eestis? Pjotril pole sellega misngit pistmist, miks siis tema peab selle pärast kannatama?

Irja ütles ...

Samas, ma näen, et paljudel eestlastel on ajaloolise ülekohtu pärast siiani valus. Siis on lausa vaja sellest rääkida. Rääkige kõik hinge pealt ära ja siis me saame minna edasi ning ehitada üles uue ja parema ilma, kus eestlased ja venelased saavad olla sõbrad.

Anonüümne ütles ...

Suhelda on võimalik siis kui selleks leitakse ühine keel. Milline kohalikest või maailma keeltest see peaks olema kui meie kaasmaalaste märkimisväärne osa on üsna selgelt mõista andnud, et eesti keel pole neile vastuvõetav?

Kas aeg"kättemaksusks" on läbi saanud ja oleks aeg minna taas vene keelele?

Anonüümne ütles ...

Irja, mina selle "govorite.." kirja kirjutaja kinnitan sulle: ei, ma ei taha kunagiste solvangute eest kätte maksta, ei hoia kätt taskus rusikas, ei mõtle - assa, assa, saite nüüd, raisad, paras teile! Mul pole mitte midagi Pjotrite, nende naiste, ämmade, lehmalellepoegade jne jne vastu - elage, olge, mind te ei sega, mina ei tohiks teid segada, mulle isegi meeldib vahel oma vene keele oskust meelde tuletada, kui näen, et teil on raske ennast arusaadavaks teha, lähen ise üle vene keelele jne jne. Ma ei taha sugugi, et te peaks ennast siin tundma nn teise sordi inimestena (imelik, viimasel ajal polegi seda väljendit nagu kasutatud...) Aga teie EI TOHI tulla meie õue peale kaklema, räuskama, nõudma, kaeblema, kaebama - vot sel juhul ma tahan tõesti öelda: kui ei meeldi, minge sinna, kus teid EI ahistata. Minul ja minu rahvuskaaslastel, kahjuks või õnneks, ei ole kuhugi minna, sest see väike maalapp on ainus koht, kus meie saame rääkida oma keeles, olles samas nõus rääkima teiega teie keeles - juhul, kui te EI NÕUA seda. Nagu ütleb laulusalm: see on see maa, kus minu häll... jne (nuuts, aga nii see on). Nii et valik on Pjotrite, Ivanide jt käes, kellest paljud isegi ei tea, kus nende või nende esivanemate häll kunagi kiikus - kuigi, jah, nemad ei pruugi selles süüdi olla. Aga mingist hetkest tuleb endale aru anda, et sa kas oled siin või oled kusagil hoopis mujal. Veel kord - valik on nende, mitte meie käes.

Anonüümne ütles ...

100% nõus anoga 20:03.

ei ole teil I&I siisn blogis mõtet vastupidise pinnalt viha üles keerata.