Mis Ingrid tegelikult praegusest presidendist ja tema prouast arvas

Väljavõte Toptopi veebist.

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, tegid juba tähelepaneku, et miks ma ei kajasta enam Toptopi-Ingridi järjejutte-memuaare Kroonikas töötatud aastate teemal. Tõesti, vabandust, ma unustasin selle asja vahepeal ära. Aga püüan end nüüd parandada.

Vahepeal kirjutas Ingrid sellest, kuidas möödus esimene Kroonika seksikate pidu. Ja mis seal salata, see oli tõesti kordaminek, kohal oli palju rahvast, paljuski ilmselt seetõttu, et tegemist oli suvise ajaga ja Ingrid oli veel selline entusiastllik ajakirjanik-toimetaja. Hiljem ajas ta nina püsti ja muutus upsakaks, hakkas peole kutsuma ainult oma lähemaid tuttavaid, kes samuti lõpuks ei viitsinud enam tulla. Peod toimusid Olympicu kasiinos (Olympic maksis selle eest Kroonikale raha), mis oli iseenesest gotseskne: seal koguti annetusi heategevuseks, see on umbes sama, kui koguda heategevuseks raha põrgu eeskojas. Ja polnud siis ime, et külaliste arv kuivas kokku, neile seksikate pidudele jäid truuks ainult kasiinofännid ja need, kes tahtsid iga hinna eest oma nägu Kroonikas näha, olenemata olukorrast.

Ning siis kirjutas Ingrid üllatavalt sapise loo presidendipaarist. Ma arvan, et see oli kättemaks selle eest, et Toptopi delegatsiooni vastuvõtule ei kutsutud. Kuigi Ingrid oli Kroonikas töötamise ajal näinud palju vaeva, et Ilves presidendiks saaks, Ärma tegelastega ilmusid mesilood lausa iga nädal. Huvitav, et Ingridil sel ajal sellist ajakirjanduslikku südikust polnud kui nüüd, siis poleks Kroonika lugejanumbrid sedavõrd kõvasti kukkunud.

Aga nagu Ingrid on, tal puudub oma arvamus. Ja siis teeb nii nagu jumal juhatab. Kui talitatakse nii nagu talle meelepärane, siis on sõber, ja kui ei täideta tema tahtmist, siis valab oma sappi välja. Eks see ole ka inimlik samas, nõnda ilmselt käitub suur osa inimesi. Et ühel päeval, kui teed neile kõik ette-taha ära, siis on suured sõbrad ja teisel päeval, kui ütled "EI", vajad aega enda jaoks, siis on nad väga solvunud ja kõige suuremad vaenlased, ei taha sind enam silmaotsaksi näha, leiavad mõne teise, kes ette-taha ära teeb. Nüüd paistab olevat must kass läbi jooksunud Ingridi ja presidendipaari vahelt. Tundub, et Ingridit pole presidendipaaril enam vaja ja ta on kõrvale heidetud ning leitud uued lakeid, kes lakuvad perst nii et keel kakane. Ja Ingrid on väga solvunud. Pajatab sellest, kuidas Ärma-Tom hakkas kurameerima Eveliniga. Ja kuidas ta pidas vahepeal kahte naist, või isegi kolme, kui ema ka punti võtta. Ühesõnaga, üks silmakirjalik ja liiderlik mees.

Huvitav on aga see, et varem küll Ingrid midagi seesugust Ärma-Tomi kohta ei öelnud. Ta pidas pigem positiivseks, kui mehel on kõrvalsuhteid. Ja ka naisel. Et siis on suhtes väheke põnevust ka, muidu läheb üksluiseks. Ingrid ise ka semmis mitme mehega, ja jahtis ka Kroonika töötajate poiss-sõpru. Ta tahtis ise käia kõigiga. Ja oli Evelini peale kade, et too sai omale Toomase. Ingrid rääkis, kuidas Evelin on rumal ja paks, mitte midagi ei oska, ainult kekutada. Ingrid sättis end peegli ees ja kujutles, et on ise välisministri proua ning läheb presidendi vastuvõtule. Sest, mis seal salata, Ingridi suur elu unistus oli pääs presidendi vastuvõtule. Kroonika peatoimetajat sinna paraku ei kutsutud. Küll aga oli teada, et rikkad ärimehed saavad sinna raha eest. Siis hakkaski Ingrid rahameestega miilustama, et äkki mõni kutsub ta vastuvõtule. Siis saab uhke kleidi selga panna ja särada kogu eesti rahva ees. Ja tema varasemad tuttavad Tõrva kandist löövad käsi kokku ja ahhetavad. Ingrid ütles mulle ka mitu korda otse välja, et ma olen kehv mees, kuna ei suuda teda viia presidendi vastuvõtule. Ma siis ütlesin, et ok, otsi omale uus mees, sest ma ei suuda garanteerida, et ma teda üldse elus saan sinna vastuvõtule viia. Selle peale ei öelnud Ingrid tavaliselt midagi.

Ingrid kirub Toomast ja Evelini selle eest, et nad kurameerisid ajal, kui Toomase seaduslik naine koos lastega oli samas ruumis. Ent Ingrid ise oli hea meelega selles armukese rollis. Näiteks siis, kui Peep Vainu naine ootas last, käis ta Peebuga pea iga päev kohtamas, nädalalõppudel "koolitustel", siis veel reisil Kanaaria saartel. Ööbisid koos Pärnus ühes toas ning käisid valimas endale juba uut kodu ja mööblit sinna sisse. Ingridi kohta võib öelda, et teiste silmas näeb pindu, enda silmas palki ei näe.

Arvata võib, et hiljem, kui Ingrid aru sai, et sellist rikast meest, kes ta vastuvõtule viiks, ta ei leia, ning hakkas ise vaikselt presidendipaariga suhteid soojendama. Kroonika avaldas pea iga nädal mõne artikli Ärma-Evelinist või Tomist, see jätkus ka pärast Ärma paari kolimist Kadriorgu. Ikka olid kroonikas ainult positiivsed lood, kuigi räägiti Tomi ülejäänud armuafääridest, näiteks Brüsselist Marianne Mikkoga. Sellest Kroonika targu vaikis. Miks, küsite. Aga Ingrid tahtis ju pääseda presidendi vastuvõtule. Ent oh seda jama, ta ei pääsenud sinna. Tema jaoks oleks olnud võimalus veel 2007. aasta vastuvõtt, aga ju siis ei riskitud veel kutsuda ja 2008. aastaks oli ta juba Kroonika peatoimetaja kohalt läinud. Mis on kokkuvõttes Ingridi jaoks suur löök, sest Toptopi juhina ta vaevalt presidendi vastuvõtule pääseb. Ja tema artikli toonist võib saada aimu, et ta ei tahagi enam sinna vastuvõtule, vähemasti niikaua kuni president on Ärma-Toomas. Ilmselt ootab Ingrid nüüd seda aega, mil keegi tema sõbrannadest presidendiprouaks saab, et siis efektselt ikkagi oma suurpäev kätte võita. Nüüd on siis ilmselt taktita selline, et Ärma-Tom kiiresti maha võtta, et saaks uutele teed teha.

Ühtlasi paljastab Ingrid ühe huvitava tõe nn seltskonna-ajakirjanduse kohta: "Seltskonnaajakirjandus on kompromisside kunst. Neid, kes mängivad kaasa, teevad koostööd, annavad enda kohta infot ja jagavad pilte, hoitakse." Tõesti, see kehtib ka laiemalt kogu ajakirjanduse kohta: kui teed nii nagu ajakirjanik tahab, siis kirjutatakse sinust hästi, kui ei tee, siis tambitakse sind maa sisse ja leitakse üles ka need vead, mida sul pole. Ajakirjandus ajab täit paska, on kõige ehtsam meelelahutus (eriti Õhtuleht, näiteks, viimasel ajal ka Eesti Ekspress, Postimees), ent millegipärast võetakse seda tõe pähe. Mis tuleb sellest, et enamikul inimestel ajakirjandusega kokkupuuteid pole. Need, kes ajakirjanduse hammasrataste vahele sattunud, need ei usu enam pooltki, mis seal kirjas. Ja intervjuusid anda ei taha. Mille peale armastavad ajakirjanikud kaagutada: näe, ei taha rääkida, järelikult varjab! Õnneks on olemas internet, kus igaüks saab rääkida just nii nagu asjad on. Vähemalt südamelt ära. See ongi oluline.