Ingrid räägib Padarist ja Pulleritsust, aga Kadastikust ei räägi

Väljavõte Toptopi veebist.

Toptopi-Ingrid kirjutab viimases memuaaride loos sellest, kuidas täpselt kolm aastat tagasi olid Kroonikas pildid Tanel Padarist palja noksiga. Umbes sellises toonis, et nende piltide avaldamine oli õigustatud üksnes seetõttu, et nende abil oli võimalik paremini ajakirja müüa.

Ingrid on siin jälle äraütlemata aus! Tõepoolest, kaasaegne ajakirjandus on rahamasin, ta pole mingi eetlilisuse etalon või muud säärast ilusat ja üllast, mida ajakirjandus või ajakirjanikud ise armastavad öelda. Ja mida, tundub, on mõned inimesed isegi uskuma jäänud, kui nõuavad ajakirjanduselt ausust ja objektiivsust. Sõbrad, sellist asja ajakirjandusmaailmas ei eksisteeri, tähtis on ainult raha ja tehakse kõik selleks, et raha teenimist maksimeerida. Ja selleks on vahel hea öelda mokaotsast, et me oleme objektiivsed, ausad jms. Ja, mis seal salata, kui ajakirjanik astub üle toimetuse läve, siis saab temastki üks mutrike masinavärgis, kus keerleb suur raha (ja ta on sunnitud päevapealt unustama suure osa sellest, mida ta on koolis õppinud). Ja selle raha teenimiseks vahendeid ei valita. Nõnda toimetavad kõik need kroonikad, õhtulehed, päevalehed, ekspressid, postimehed. Delfi muidugi ka. Võibolla kui Sirp, Akadeemia ja Vikerkaar välja arvata. Aga võibolla ka mitte, sest ka need väljaanded peavad hoolitsema selle eest, et asi "müüks".

Ja nagu Ingrid kirjutab, siunas Kroonikas ilmunud teemasid alatihti Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits. Umbes nagu andes mõista, et Postimees selline ei ole nagu Kroonika. Aga Ingrid jätab ütlemata selle, et tegelikult Pullerits kiitis teda alati selliste lugude eest. Helistas ja oli vaimustuses, nii et mul tekkis alati küsimus, miks ta Kroonikas ei tööta (mulle meenub veel, et Pulleritsu lemmikajakiri on Playboy). Ah-jaa, ta oli ja ilmselt on ka edasi ülikoolis tähtis õppejõud, Kroonikas töötamine pole õppejõule sünnis. Sestap pidi ta Postimehes edasi virelema ja Kroonikale salajas pöialt hoidma.

Pullerits kiitis alati Ingridile Kroonikat veel seetõttu, et see ajakiri kuulub Postimehega samasse meediagruppi, ning Kroonikas selliste "müüvate" lugude avaldamisega teenitav raha on kokkuvõttes oluline ka Postimehe jaoks. Lisaks kiitis Pullerits veel sellepärast, et ta on pugejalik mees ning ta teadis, et Ingrid oli enne sellise kuuma infi avaldamist nagu seda alastipildid Tanel Padarist kahtlemata olid, konsulteerinud oma ülemuse Mart Kadastikuga. Ning Kadastik oli talle alati sellistel puhkudel öelnud: "Muidugi, Ingrid, muidugi tuleb see materjal avaldada!" Nii nagu Kadastik vaatab heameelega pealt, kuidas Õhtuleht inimesi kotib. Sest sellest tuleb raha ja mida rohkem Õhtuleht ning Kroonika teenivad, seda suuremad on ka Kadastiku enda boonused.

Muidugi, avalikkuse ees mängivad nii Kadastik kui Pullerits selliseid ontlikke tegelasi, kes ei tee kärbselegi liiga. Aga see on väga petlik, eravestluses on nad hullemad kui mõned klatšimoorid Tartu turult. Ja kõik see "kuumem" staff, mis Postimehe ajakirjanikel kirjutamata jääb, millest Postimehes pole sünnis kirjutada, see rändab joonelt Õhtulehte ja Kroonikasse. Jätkem see meelde, seltsimehed unetud, kes te armastate intervjuusid anda: isegi mitte Postimehe ajakirjanikule mitte ühtegi liigset sõna! Kui te juhtumisi ei taha just infot Kroonikasse või Õhtulehte sokutada.

Mis aga Kadastikku puutub, siis tundub mulle, et tema sala-armastus on nagu Pulleritsu puhulgi, erootilised ajakirjad. Nagu soomlaste Jallu või Kalle. Sest Kadastik tõsistel poltiika või majanduse teemadel arutleda ei mõista, nagu Postimehestki näha, samas kui ta Ingridiga suhtles, ajal, kui Ingrid oli veel Kroonika peatoimetaja, siis oli tal alati hästi palju rääkida. Et mis ta oli kuulnud või näinud. Sellist klatšijuttu, ja ka muud. Keda ta kuskil paljalt nägi, millist tüdrukut, ja muud sellist. Pullerits helistas Ingridile lausa iga nädal ning kiitis teemasid, kus oli mõni paljam tüdruk juures. Aga mis seal imestadagi, kõik on inimesed.