esmaspäev, 30. märts 2009

Intervjuu Dmitri Linteriga, II: Euroopas tunnen end nagu kodus



Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Dmitri Linteriga. Linter jätkab Eesti ühiskonna teemal, mida on võimalik koos hoida vaid politseirežiimi abil. Aga sedagi pole kauaks. Maa on väike ja suur on sellise venekeelse elanikkonna osa, kes on ühiskonnas marginaalses positsioonis. Sellest tulenevalt hoogustub loomulikult politsei tegevus, võetakse vastu pronksiöö seadus, ent see ei aita. Võib provotseerida veel ühe pronksiöö, leida veel mingeid provokaatoreid, nagu olid eesti keelt kõnelevad provokaatorid pronksiöö käigus. Pronksiöö oli puhtalt Eesti eriteenistuste korraldatud! Ja see, et kohus vaatas meie asja läbi ja leidis, et me pole süüdi, et politsei on võimu kuritarvitanud, näiteks antifašistide jälitamist ei loeta demokraatlikuks. Seetõttu on ilmne, et meid kiusatakse meie veendumuste pärast, ja see näitab, et ühes Euroopa riigis pole asjad korras. Meie seisukohalt pole asjad korras juba ammu, nüüd hakatakse seda nägema ka eesti poolt, kuna kriis süvendab vastuolusid. Ja mind ausalt öeldes ei huvita pidada dialoogi idiootidega. Miks pidada agressiivsete inimestega dialoogi? Nad ei mõista meie kultuuriväärtusi, mis nendega rääkida.
-Kas sa olid poliitvang?
-Jah, 100%. Mõned päevad tagasi sain ma Izvestija preemia. See on suur tunnustus mitte ainult mulle, vaid suurele hulgale inimestele, kes toetavad mind ja Öist Vahtkonda. See on tunnustus neile. Ja see tähendab, et nende inimestega arvestatakse Vene föderatsioonis. Eestis võetakse neid inimesi kui marginaale, kui mingeid bandiite. Ka kohtuotsus oli paljude jaoks šokk. Ma pole psühhoterapeut, arst, kes peaks ravima Eesti ühiskonda. Minu eesmärk on vähendada ebaõiglust suhtumises venekeelsesse elanikkonda ja suurendada venekeelse elanikkonna mõju Eesti poliitikale. See peaks olema normaalne, ent praegu välja kujunenud olukorras vaadatakse seda kui kuritegu. Sest vene kogukond on surutud sedavõrd marginaalsele tasemele, nii alla pekstud, et nende hulgast on raske leida liidreid, kes suudaks suhelda konstruktiivselt valitsusega. Nendega lihtsalt keegi ei suhtleks. Pidevalt valetatakse, ka praegu, kriisi kohta valetatakse. Kuidas nendega kokku leppida, kui nad valetavad. Nad ainult süüdistavad meid, otsivad vaenlasi, ise pole üldse kompetentsed ega professionaalselt ette valmistatud. Vaadake, mida tegi Ivari Padar, see on täielik ebaprofessionaalsus! On teatud normid ka Euroopa Liidus, et ei tohi kõigutada stabiilsust ja muud säärast, aga nad tegid, kutsusid esile pronksiöö. Nad tahtsid Venemaa paika panna. Neil oli vaja luua küberkaitse baas. Aga mis see Eestile andis?
-Kas sul on Eesti kodakondsus?
-Jah. Mul on isegi nõukogude-aegne sünnitunnistus, kus on kirjutatud, et olen rahvuselt eestlane. Mul on ema eestlanna, isa venelane. Eesti keelt õppisin ülikoolis, praegu olen hakanud seda juba unustama. Õppisin pedagoogikaülikoolis, hiljem jätkasin õpinguid Moskvas.
-Kas sul on eesti sõpru?
-Mul oli kuni aprillini, nüüd on suhtlemine piiratud. Ei suhtle, mul on eestlastest tuttavad, aga mingit suurt sõprust pole. Meil on erinevad suhtlusringkonnad. Mina suhtlen poliitikute ja kultuuritegelastega Eestis ja Venemaal. Ka Euroopas. Mul pole vaja lihtsalt niisama omada eesti sõpru. meil on vaja toetada oma kultuuri, oma enesemääramist Euroopa keskkonnas. Eesti on vaid väike küla. Me elame globaliseeruvas maailmas, protsessid on kiired, meie aga uhkustame siin oma suurusega, meil on sõjavägi 45 000 meest, mis mahub kõik ära ühele lennukikandjale. Võibolla mul oleks huvitav rääkida mõnede eesti kultuuritegelastega, poliitikutega vaevalt, nad on väga kitsarinnalised. Kõik on selline lihtne, provokatsioonid on lihtsad. Võibolla kui oleksin parlamendis, suhtleksin seal kellegagi. Ma aga ei usu seda. Poliitika on Eestis nii paremale kaldu, et vaevalt, et õnnestuks luua kellegagi sõbralikke suhteid. Maailmavaatelised erinevused on liiga suured.
-Aga kas sa Euroopas tunned toetust?
-Muidugi, Euroopas tunnen end nagu kodus.
Üles võetud 2009. aasta 19. jaanuaril lokaalis Zanzibar Tallinnas.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Jutust koorub tüüpiline venelaslik suhtumine maailma.
Kõik on Suur Venemaa, ükskõik, kus venelane parasjagu ei viibiks.

Tuginen järeldades Richard D. Lewise raamatule "Kultuuridevahelised erinevused".

elektritsaabtasuta.blogspot.com ütles ...

Peale seda venelaste narodnoje guljaniet tulid Moskvast kohale nood parlamendi liikmed ja nende arvmus oli,et kui selline asi oleks toimunud Moskvas siis oleks saadetud too kumminuiade kompanii kallale ja narodnoe guljaniele kogunenud oleks pekstud vaese omaks...
Sellest siis ka soovitus:sa Linter mine ja korralda selline demonstratsioon Moskvas ja saa sealsete käest peksa nii vene kombe kohaselt,stob tvoi jebalnik otjebali...
Kui Moskvasse ei julge minna siis võiksite minna Mart Laari ja Savisaare õue peale ja anda neile hea koosa selle eest,et ta teid koos
KGB-lastega jättis meie kodumaad okupeerima...
Vargad ahju!

Anonüümne ütles ...

http://www.youtube.com/watch?v=-u0daeEmZ8w

lahe video eriti lõpp,tehke veel intekaid pozooridega,ka naispozooridefa vana mere väelasega,plondi peibega jne.

Anonüümne ütles ...

mh, isa venelane, ema eestlane, ise juut? Mitte ei saa aru. Kahtlustan , et see ema on mustlane hoopis, tegeleb sellise vahva äriga nagu raha eest õnnelikuks tegemine.
Aga poisi jutt on küll- tule eile meile.
Küsimus: A miks ei peaks Kapo tegelema mehega , kes avalikult suhtub Eesti riigisse vaenulikult ja avalikult teatab, et tema tahab Nõukogude korda tagasi? See pole enam teine arvamus, see on teie riigi heaks töötamine. Keegi ei keela tal mingit vene parteid teha, kui ta tahab, aga ma arvan, et venelased ei taha ka temaga tegemist teha

Franz ütles ...

"Mul on isegi nõukogude-aegne sünnitunnistus, kus on kirjutatud, et olen rahvuselt eestlane"
Nõukogude ajal ei kirjutatud sünnitunnistusse lapse rahvust. Vanemate rahvus kirjutati sinna.