Minu küüditamise-loo kommentaariumis läks ägedaks vaidluseks selle üle, kas ja kui palju eestlased üksteist Teise Maailmasõja ajal ning pärast seda abistasid.
Kirjutan nüüd sellest, millest rääkis mulle minu isa. Kui ta 44nda aasta sügisel pärast Keila lahingut tagasi Võrumaale poole liikuma hakkas, siis oli nii, et taganevatele eesti sõduritele olid kõige lahkemalt nõus abi osutama Harju- ja Läänemaa inimesed. Kesk-Eestis oldi juba tõrksamad, aga Viljandi kandis ei raatsitud sõdurpoistele isegi kaevust vett anda.
Isa kirjutab oma mälestustes: "Ööbisime ja süüa saime taludest, kus üldiselt oldi väga vastutulelikud põgenike vastu. Eriti paistis see silma Läänemaal ja Harjumaal. Natuke halvem oli Järvamaal. Kõige hullem oli aga Viljandimaal, kus ei lastud ei öömajale ega antud ka süüa. Isegi kaevust vett ei tahetud anda. Sellest ajast on mul suur vastumeelsus mulkide vastu. Tartu- ja Võrumaal oldi jällegi lahkemad".
Ehk siis: loomulikult oli eestlasi, kes olid nõus rahvuskaaslasi abistama. Aga oli ka neid, kes seisid juba varahommikul küüditamiskontori ukse taga, sooviga kellegi peale kaevata. Rääkida on tarvis mõlemast ja seda me nüüd teha üritamegi. Kel on eestlaste (või venelaste) altruistlikkusest lugusid pajatada, andku aga teada, ja kel vastupidi, tehku seda samuti. Mis peamine - räägime ajaloost ausalt.
5 kommentaari:
See on lihtsalt rahvuslik eripära, mis ei sõltu küüditamisest või Balti ketist. Eks pärast Balti ketti oli nõnda, et autodes kodu poole sõitjad kõikjal hääletajaid ka peale ei võtnud. Ju võis toonastes Zigulites kõlada kommentaare stiilis, et teeni ise ja saa autoostuluba jne. Kuigi mõni hetk tagasi hoiti innustunult üksteise kätest kinni ja poetati võib-olla ka pisar. Venelane lihtsalt on teistsugune. Kord vene ajal ärkasime sõbraga kuskil Viru-Nigula kandis esmaspäevahommikust piimaautot ootava väikese lehmapidajate järjekorra läheduses. No inimest kümme oli seal. Eestlased kõik muidugi. Ja ükski ei andnud oma piimast lonksugi, kuigi palusime ilusti ja kiitsime inimesi. Piimaautojuht ja ekspediitor, venelased mõlemad, aga võtsid piima vastu ja meie küsisime siis lõpuks juba nende käest, et äkiste annate piima juua. Ja nemad näed andsid. Muidugi ütlete, et mis viga võõrast piima anda, aga ikkagi ... Nende eestlastest lehmapidajate nägudel oli niisugune sajanditepikkuse usaldamatuse, kadeduse ja ma ei tea mis frustratsiooni pitser, et see on meeles tänaseni. Justkui Kongla Ann oleks olnud nende sugulane ja põletatud alles eile. Aga piimaautojuht ja ekspediitor, lihtsad Kohtla-Järve jorsid, olid kuidagi lihtsate ja puhaste nägudega.
Kui tegu on lurjusega, kas on siis mingit vahet, mis rahvusest ta on? Ja samuti hea inimese puhul? Mida see rahvus siia juurde annab, peale hea põhjuse veel seda viha juurde õhutada?
Mul tekkis aprillirahutuste ajal ühe venelasega kaklus. Talle tuli appi tema sõber -ilmse sooviga mulle samuti kallale karata. Kuid üks kolmas venelane takistas teda ja ütles umbes nii, et las lahendavad omavahel.
Tulemus oli selline, et esimene venelane sai omajagu peksa, teine ja kolmas venelane vaatasid aga kõrvalt. Eks ma ise sain kah pisut räsida aga üldjoontes oli see positiivse värvinguga lõimumisepisood.
Mõnes teises olustikus võiks nende kaimudega isegi klaasi õlut juua.
Venelased on jah superrahvus sellepärast nende kodumaal kus maavarasid on rohkesti on kõigil elanikel väga hea elu sest vene hea süda ja vene kultuur ja venelaste lahkus on põhitrumpideks mis on tõstnud venemaal elatustaseme perse augu kõrgusele...
Vargad ahju!
Silmapaistev on teie oskus teha järeldusi, isegi statistikat KOGU Viljandimaa kohta ÜHE juhtumi põhjal!
Postita kommentaar