Sõdur Meri viimane lahing

Arnold Meri, väljavõte Wikipediast.

Toimub praegu veebis. Ainult ei lahing on kangesti ebavõrdne, sest et ühel pool on elusad inimesed ja teisel pool vanamees, kes on nüüd varbad täiesti sirgu ajanud. Sussid püsti visanud, nagu mu isa armastas suremise kohta ütelda. Kõrvad pea alla pannud.

Et siis poleks nagu mõtet sõdida, kuna surnud vanamehest pole enam vastalist, aga elusad ei paista sest kuidagi aru saavat. Põlegu põrgus! karjuvad nad surnud vanamehele. Huvitav, kes on need inimesed, kel on nii kange himu üht vana sõdurit põrgusse saata? Miks nad teda nii väga vihkavad?

Ja kes see surnud vanamees õigupoolest oli? Ta polnud ju kogu aeg "küüditaja", kuigi see on ainus sõna, mida Eesti meedia tema kohta tarvitab. No ja siis tarvitatakse veel seesugust sõna nagu "genotsiid", aga mitte keegi ei räägi sellest, mida hirmsat see surnud, varbad sirgu ajanud vanamees siis lõppude lõpuks tegi. Millega ta meid vihastas, et me ei saanud talle isegi surivoodil ja nüüd, kus ta on juba külm, rahu anda? Millega ometi?

Wikipedia ütleb Arnold Meri kohta seda, et ta sündis 1. juulil 1919 Tallinnas. Et astus 1940. aastal vabatahtlikuna Punaarmeesse. Et ta sai 1941. aastal lahingus haavata ning sai seal ilmutatud vapruse eest Nõukogude Liidu Kuldtähe ordeni. Sõdur Meri sai eriti kiita selle eest, et jäi lahinguväljale, kuigi oli saanud neli korda haavata. Need olid ilusad ajad sõdur Meri elus. Ta oli aastatel 1945-1949 Komsomoli Keskkomitee sekretär ning 1948. aastal anti talle Lenini orden.

Halvad ajad sõdur Meri elus algasid siis, kui Eesti Kaitsepolitsei hakkas uurima tema osalust Hiiumaa küüditamistes. 2007. aasta augustiks valmis ka süüdistus: sõdur Meri olla seda küüditamist koguni organiseerinud. Kaitsepolitsei ja prokuratuuri ühiste pingutuste tulemusena saime pärisoma küüditamise posteripoisi: hallipäise punaveterani nimega Arnold Meri.

Soovitav oli sõdur Meri julmalt hukka mõista: seda soovitasid juhtivad päevalehed, televisioon ja raadio. Sest kunagised küüditatud ju mäletasid, et ta seal oli ja midagi tegi. Mingi asjapulk ta seal igatahes oli - nii võis kokku võtta kunagiste küüditatute tunnistused.

Vana sõdur ise aga raius kui rauda, et pole küüditamistes süüdi. Et tõsi, ta oli seal kohal, mistap teda ka nähti, aga kuna tema ülesandeks oli vaid olla kohal ja jälgida, et kõik toimuks korrakohaselt, siis ei saa tema kuidagi nende inimeste küüditamises süüdi olla.

Aga ütles vana sõdur, mis ta ütles, kedagi see ei huvitanud. Juhtivad päevalehed, televisioon ja raadio karjusid ikka edasi: KÜÜDITAJA! Ja karjusid nii, kuni vana sõdur suri. Siis oli hetkeks jahmatanud vaikus ning kisa algas uuesti. Juhtiv ajaloolane Lauri Vahtre, "õiglaseim omasuguste seas", põrutas koguni, et nüüd on Arnold Meri kõige õiglasema kohtu ees. Pea iga päev telepilti "kaunistav" seasilmne Kapo-ajaloolane Andres Kahar tähendas ülbelt, et sest pole häda, et kohus ei jõudnud Arnold Meri tegevusele hinnangut anda, küll rahvas annab.

Ja annabki. Oi, kuidas annab! Surnud vanamehele on avatud tõeliselt uhke turmtuli. Kas olete enda üle uhked, inimesed? Kindlasti olete, sest nii hõrke sõnu kui Arnold Meri suhtes on surija suhtes harva pruugitud. Patsutage endale õlale, eestlased, kui olete isu täis kommenteerinud ning minge ja tehke endale köögis üks õlu ja kiluvõileib. Olete andnud oma panuse selleks, et ajalugu mõistetaks just täpselt nii, nagu on kord ja kohus.

Kohus. Õigluse jumalannal on side silmadel ja käes kaalud. Side on tal silmadel seks, et ta ei näeks, kes tema ees seisab, ja kaalud seepärast, et õigusemõistmine oleks õiglane, otsus kaalutud. Mõistate, mis see tähendab?

Arnold Merile ei pakutud sellist õigusemõistmist. Tema tarvis tehti tuleriit ja ta põletati seal avalikult. Kui palju pruugiti tema suhtes enne kohtuotsuse jõustumist sõna "küüditaja"? Juhtivad päevalehed, televisioon ja raadio teavad, sest nemad oli selle kampaania eestvedajad. Postimees muidugi eelkõige seepärast, et tahtis teha headmeelt oma suurele sõbrale Kapole, kes lootis Arnold Meri süüdimõistmisega üht kena töövõitu saavutada.

Ses suures ärapanemistuhinas tallati jalge alla kõik, mis on püha vabas ajakirjanduses ja õiglases õigusemõistmises. Sõnaga: inimene mõisteti süüdi hoogtööna, omakohtu korras. Täpselt nagu tegi NKVD, kes saatis samuti inimesi hoogtöö korras Siberisse. Ainult et kui vähemasti osa neist, kes NKVD poolt hoogtöö korras Siberisse saadeti, pärast Stalini surma rehabiliteeriti, siis Arnold Merile ei taheta jätta ka seda võimalust. Eesti ajaloolased, tuntud ka kui Kapo komissarid, tahavad sõdur Meri kuni aegade lõpuni küüditajana ajalukku kirjutada. Ja see õnnestub neil vähemasti seni, kuni meedia on nende ja nende kurikavalalt naeratava ristiisa Jüri Pihli kontrolli all.

Minule ei meeldi valmis vastused. Mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse, kuidas ma pean ajalugu mõistma. Ma tahan mõelda ja otsustada ise.

Loomulikult oli küüditamine halb, aga see ei olnud genotsiid, sest seda ei tehtud mitte ainult eestlaste, vaid ka venelaste, ingerlaste, kasakate, kõigiga. Kõigiga, keda naabritel oli põhjust kadetseda. Ja selles ei olnud süüdi mitte ainult punaveteranid, aljošad, lihtsad arnoldmerid, vaid sageli, olgugi et ajaloolaseks hakanud Kapo komissarid seda eitavad, ka eestlased meie enda keskelt. Mart Kadastiku isa, Tarmo Kõutsi vanemad, too Hans Vedler, kes kaebas mu vanaema peale. Nõukogude võimul oli eestlaste naabriviha üle kindlasti väga hea meel ja kõik naabrite poolt ülesantud viidi muidugi arnoldmeride valvsa pildu all ära, aga see ei vähenda meie eneste, meie vanaemade ja vanaisade süüd küüditamises. Seda süüd ei pese maha surnud vanamehe muttatampimisega.

Minu meelest oli Arnold Meri eelkõige sõdur, vapper sõdur, kes jäi väärikaks ja sirgeselgseks ka siis, kui Kapo ja prokuratuur ta ajalooliste arvete õiendamiseks välja valisid ja naela otsa riputasid. Tema sõdis Punaarmees - no ja siis. Kes sel ajal nii täpselt teadis, kummal poolel sõdinud viiskümmend aastat hiljem kangelasteks tunnistatakse.

Ja veel - enne, kui sakslased siit minekit panid, jõudsid nad ära tappa palju juute. Nii mõnedki eestlastest relva SS-i vabatahtlikud valvasid sakslaste käsul juutide koonduslaagreid. Kas neid saab juutide massitapmises või sellele kaasaaitamises süüdistada?

Ei, kindlasti mitte. Neid saab süüdistada vaid ses, et nad allusid käsule. Ja mida sõdur teeb? Ta allub käsule. Seda tegi ka Arnold Meri.

Hansvedleritega oli lugu teisiti. Nemad tegutsesid omal initsiiatiivil ning neid kannustasid kaedus ja saamahimu, kaks kõige põlastusväärsemat omadust inimeses. Nii et kui üldse kedagi, siis süüdistagem hansvedlereid.