neljapäev, 14. mai 2009

Olukorrast riigis: ametnikud lämmatavad õigusriigi

Kuigi Eesti kohta armastatakse öelda õigusriik, ja seda ta justkui pealtnäha ka on, kuigi tegelikkuses nullivad saamatud ametnikud kogu mängu ilu. Eestis puudub haldus-suutlikkus ja see on suurim häda. Kuigi Eesti eeldused on väga head, geograafiline positsioon on parem kui Soomel, või ütleme Singapuril. Ent ametnike tase on sootuks erinev. Mulle meenub üks intervjuu Singapuri tähtsa võimukandjaga, kelle käest küsiti, milles peitub Singapuri edu, ja mees vastas, et Singapuris on iga ametniku kohus olla eelkõige teenindaja. Ja pole siis ime, et Singapuri välisreservid on nii suured, et neist saadav tulu ületab riigieelarve. Ja selleni jõuti paarikümne aastaga.

Ka Eestis oli kümmekond aastat juttu Singapuri mudelist ja seati Singapuri eeskujuks. Ent siis saabus uus prioriteet, Euroopa Liit ning võeti eeskujuks Iirimaa. Mis polnud tegelikkuses teab mis hea eeskuju, sest Iirimaa "edu" põhines ainult USA investeeringutel ja ELi toetustel. Ja nagu nüüd on selgunud, pole ELi teist Iirimaad vaja, USA pole Eestisse investeerinud, ning ka toetused pole uutele liitujatele enam need mis varem. Aga isegi neid väheseid ei suudeta Eestis korralikult manageerida.

Aga et mitte olla siin üldsõnaline, kirjeldan omaenda kogemusi viimase 3 aasta jooksul, mil olen püüdnud tegeleda ettevõtlusega Eesti vabariigis. Alustasin päris nullist. Kõigepealt otsustasime Irjaga, et hakkame Tartus pidama kohvikut, teeme sellise muheda kirjanduskohviku, mis oleks ka lapsesõbralik. Algus oli paljulubav, asutasime ettevõtte, käisime linnavalitsuses rääkimas, ja saime ilusti suusõnalise nõusoleku linnaarhitekti käest. Käisime ka ettevõtlustoetuse osas maad kuulamas, aga selgus, et see on nii keeruline protseduur, et ei tasu end ära. Ja ega me mingit abi ei lootnudki saada, sest tavaliselt sellised abiprojektid kaua ei kesta. Tahtsime ikka õiglaselt ja ausalt kõike ajada. Ja siis hakkasime asja ette valmistama. Ning heauskselt andsime ka intervjuu ajalehele selle kohviku kohta. Ja peale seda algas kohe kammajaa, linnaametnikud saatsid kohe ettekirjutuse, et oleme ebaseaduslikult remonti teinud, kuigi nad polnud isegi kohal käinud. Võtsid ajalehest mingi lõigu ja selle põhjal tegid otsuse. Me muidugi vaidlesime vastu, Irja saatis isegi kirja meie valitud saadikule Laine Jänesele, ning sinna see asi jäigi. Ametnikud rahunesid maha. Ent linnavalitsus oli võtnud ühendust maksuametiga, kust siis saadeti kraesse revisjon, et mis ja kuidas. Ja maksuamet, maksuametnik Sirje Põdramägi keevitas muidugi täie rauaga, sisuliselt väitis, et ma pole üldse ettevõtlusega tegelenud. Täiesti jabur käitumine. Helistas mulle veel õhtuti, seesama Põdramägi ja ähvardas. Ma olin hämmingus. Mõtlesin, et kaeban kohtusse, aga kohtu suhtes ma polnud ka väga kindel, sest minu lahutuse asjas ma kohtus mingit õigust ei saanud, pigem vastupidi, kohtunik Tiia Mõtsnik üritas mind veenda vastaspoole õiguses, et ma oma nõudest üldse loobuks. Olin samuti hämmingus, et kuidas ühe õigusriigi kohtunik saab nii erapoolik olla. Niipalju siis kohtust, nüüd olen kogenud, et kõik kohtunikud pole sellised kui Mõtsnik, aga ikkagi, üks tõrvatilk meepotis võib rikkuda kogu ilusa pildi. Pealegi oleks maksuametiga kohtu vahet käimine nõudnud jälle raha, et advokaadile maksta.

Niisiis väitis üks maksuametnik, et ma polnud peale mitmeaastast vaevanägemist ja mitme miljoni krooni suuruseid investeeringuid üldse ettevõtlusega tegelenud. See lõi nii pahviks, et ma loobusin esimese hooga üldse mõttest sellesse kohvikusse investeerida. Milleks matta oma raha, kui sulle ainult näkku nussitakse. Pigem läksime Irjaga kuuajasele reisile USAsse. Viisime oma raha sinna, ameeriklastele, mis muidu oleks läinud Tartu linna heaks. Vähemalt pool miljonit krooni, mis oli muidu meil mõeldud sisseseadeks ja töötajate palkamiseks. Kulutasime mõnuga seda raha. Ja seda puhtalt mõne ametniku pärast. Näiteks Tartus oli see ehitusjärelvalve juht Andres Aint ja maksuametnik Sirje Põdramägi. Ma olen mitmel korral ka siin kohvikus kirjutanud, et ametnike ülesanne peaks olema inimesi aidata, neile nõu anda. Mingit abi ega nõu ma pole veel üheltki ametnikult saanud, ainsad kokkupuuted on seoses mingite trahvide või ettekirjutustega. Justkui ametnikud oleks selleks palgal, et trahve ja ettekirjutusi teha. Täpselt nagu see oli nõuka ajal. Midagi pole muutunud. Loomulikult on olemas ka tublisid ametnikke, aga nagu ikka, tilk tõrva rikub kogu meepoti.

No ja pärast reisilt naasmist jätkasime oma kohvikuga veebis. Ning kritiseerimise Reformierakonda, kelle juhitav Tartu linnavalitsus oli meile parasjagu sitta keeranud. Et vahetame Tartus võimu ja siis üritame oma kohvikuga uuesti. Ja polnudki vaja kaua oodata, kui olid uued ametnikud platsis: seekord andmekaitseinspektsioonist. Andmekaitse juht Viljar Peep kirjutas mulle kohe ettekirjutuse ja määras trahvi, ilma minuga kohtumata. Mingite "kaebuste" põhjal. Seekord otsustasin kaevata ametniku peale kohtusse. Ja mis oli tulemus?! Kohus (Tallinna halduskohus) küll tühistas ettekirjutuse esialgse õiguskaitse korras, ent veel enne lõpliku kohtuotsuse tegemist olid andmekaitse ametnikud mul magamistoa ukse taga. Paber näpu vahel (Harju maakohtust saadud order) ja täisrelvis politseiametnikud kaasas. Läbiotsimine! Jummal. Ma tänasin õnne, et ma polnud maksuameti peale kaevanud, mis siis veel oleks saanud! Ja need andmekaitsjad tuuslasid siis kogu elamise läbi ja võtsid kaasa töövahendid, need, millega siis sedasinast virtuaalset kohvikut ülal pidada. Kui andmekaitsjate tegevuse peale protesteerisime, siis nemad vaid ütlesid, irvitades: "Eks te siis kaevake!"

Nüüd siis kaebame, aga suur kahju on ametnike poolt tehtud. Kõik meie mitme aasta töö ja looming, ilukirjanduslik materjal on nende käes. Kümned tuhanded fotod Eestimaa loodusest, mis ma olen viimaste aastate jooksul enda tarbeks teinud. Samuti suur osa dokumentidest, raamatupidamise asjad, arved. Ja, NB!, ka menetluse dokumendid seoses halduskohtuga. Kõik läinud teadmata ajaks. Ja pole võimatu, et me saame sealt tagasi vaid tühjad arvutid ja kõvakettad. Ja isegi kui meie raamatu tiraaž poleks küündinud Mihkel Raua tasemele, tähendab see ikkagi kahju sadades tuhandetes kroonides. See on nende ametnike aastapalk. Mille nad mõne tunniga hävitasid. Moraalne kahju on loomulikult täiesti korvamatu. Kogu Irja viimaste aastate luulelooming läks kaduviku teed.

Siit moraal: ametnikke ei tohi ka kohtusse kaevata. Nendega pole üldse mõtet vaielda. Vaid lihtsalt Eestis ei tohi ettevõtlusega tegeleda, ei tohi midagi ette võtta. Ja ei saa uskuda neid, kes väidavad, et asuta oma ettevõte. Mina soovitan: vii oma raha pigem Soome. Ausõna. Ja ma olen rääkinud Eestis paljude ettevõtjatega, kõik kiruvad ametnikke. Kõigil on mingid jamad kaelas. Sa pead olema pururikas, et midagi ette võtta, et sellest ametnike müürist läbi murda. Sul peab olema palgal terve meeskond, et ametnikega tegeleda.

Nüüd on mul väike salajane lootus, et ehk see kriis muudab midagi, vähemalt vähendab ametnike arvu, et oleks võimalik ka Eestis midagi teha. 1990ndate algul, kui ametnikke oli mitu korda vähem, oli kuuldavasti palju lihtsam. Lootus sureb viimasena.

P.S. Justkui rasvane rosin kukli peal oli Irjale kui Tartu maja omanikule möödunud aasta suvel, meie USA reisi ajal tehtud ettekirjutus Tartu linnavalitsuselt, et meie hoovis on värava juures paar rohututti lubatust mõned sentimeetrid kõrgemad ja maas vedeleb 2 tühja suitsupakki. Ka selle eest taheti trahvi teha. Irja lasi asja menetleda Rakveres, asi jõudis Rakverre pool aastat hiljem, tänavu aasta algul, kohalik politseinik oli üllatunud, et Tartu ametnikud selliste asjadega tegelevad, ent kui juba ettekirjutus tehtud ja väärteoprotokoll koostatud, siis tuli määrata ka karistus, milleks oli hoiatus. Selliste asjadega tegelevad ametnikud maksumaksja raha eest, pärast käisme Tartu peal ringi, iga jumala maja juures oli rohi palju kõrgem ning suitsupakke vedeles igal pool. Selge, et selline ettekirjutus oli mõeldud kättemaksuks selle eest, et julgesime Irjaga Tartu linnavalitsust kritiseerida selle ehitusjärelvalve asja menetlemise puhul.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma mäletan teie heietusi kuidas te hakkate midagi tegema- konkreetselt siis kohvikut. Mina tollal töötasin ametnikuna ja seetõttu lugesin ka hommikukohvi juurde teie blogi, sest seda ühiskondlikult hommikul loeti. Hakkasin oma "kohvikut" tegema pärast teie heietusi- ilma ühegi reklaami ja plärisemiseta. Sel aastal saime Eesti Restoran Top 50-s 16-da koha (saeejuures pole me restoran) See mind nagu hämmastabki, et teil kogu aeg on põhjus, miks te midagi teha ega tehtud ei saa, aga kõva kära on ümberringi, kui juba mõtte alge tekib.
Ei ole ükski ametnik mitte midagi seganud, esimesel aastal sadas sisse mingi järelvalve osakonna ametnik, kes väänas naljakate asjade eest trahvi a la et menüül pole allkirja ja et mina kui omanik, ei kanna nimemärki, aga selle tühiasja pärast ei jää ju midagi tegemata.
Kui ise tead, mida sa teed ja otseselt just seadust ei riku, on minu kogemus, et ametmńik küsib sinult kui asjatundjalt nõu, et kuidas siis teha tuleks (sel aastal kogemus terrassi ehitamisega)
Kui aga südamepõhjas pigem ei tahetagi midagi teha, vaid lihtsalt põhjusega ja põhjuseta kogu aeg "möliseda", ega asjad ise ei teki- tööd tuleb teha.

Kristel

Inno ütles ...

Ka mina olen mõelnud, et oleks võinud selle kohviku asjas vait olla. Aga kui juba avalikult-sinisilmselt asjaajamiseks läks, siis olgu see nii lõpuni, laseme samas vaimus edasi. Stiilis, et näis, mis saab. Et kui kaugele asi läheb lõpuks. Loodetevasti on sellest siis ka abi, vähemalt sina, Kristel, said või saad meie vigadest õppust võtta, nagu sinu jutust ka välja tuleb. Ja loodetavasti paljud teised ka, kes ettevõtlusega tegelevad või plaanivad tegelema hakata.

Ja eks meil on ka asju, mis on tehtud ja hästi läinud, aga neist ei saa rääkida, just eespool toodud põhjustel. Kohvikuprojekt las olla võitlusprojekt. Ja küllap sealgi ükskord päike paistma hakkab, sest jonni me pole jätnud. See virtuaalne kohvik ju tegutseb samuti edasi, kuigi meilt viidi kõik tehnilised vahendid minema. Seisab nagu nannipunn püsti.

Anonüümne ütles ...

Aga sul endal ikka seisab hästi, Inno?

Inno ütles ...

Nii kui muiste!

Anonüümne ütles ...

Muiste (Inxuga) vist ei kippunud väga seisma... :P :P

Anonüümne ütles ...

laisk leiab alati põhjuse.
Lelge on see et põhjuse leiab alati, kui ei viitsi seaduse järgi asju ajada.
Ometigi on meil olemas tohutult palju firmasid toitlustuse ala ja kõik saavad hakkama.
Ei ole võimalik elada ühiskonnas reegleid järgimata- see kehtib ka teie keelkasutuse kohta