Ajakirjandusse lekkinud salvestiste stenogrammide suurim pluss: SEAL ON ELU!!! Ja veidi õnnest ka, õigemini selle puudumisest

Panin selle teksti ühe sissekande juurde kommentaaridesse, aga panen ta ka veidi pikemalt eraldi üles, ehk siis:

Mis on nende viimasel ajal ajakirjandusse jõudnud lindistuste (või salvestiste) stenogrammide puhul suurim pluss, on minu arvates see, et need on ainsad laiemalt levivad tekstid, kus kasutatakse seda keelt, mida inimesed tegelikult kasutavad. Ehk, need on PÄRIS. Seal on päris elu sees. Eesti ajakirjanduse ja kirjanduse loos on see üpris harukordne nähtus. Muidu on lehes, ja ka raamatutes, kirjanduses, aga ka filmides, teatris mingi ilge kantseliit. Täiesti ära nülitud ja toimetatud õudus vaatab igalt poolt mujalt vastu, mil pole reaalse eluga mingit muud seost, kui vaid mõned nimetused välja arvata.

Südantsoojendav pole niivõrd lugeda, millest või kellest jutt (mis on sellise sõpradevahelise vestluse puhul nagunii vaid aimatav ja omab mingit tähendust vaid asjaosaliste endi ning uurimisorganite jaoks, kel on teada ka täpne kontekst ning muud asjaolud), vaid MIS MOODI seda räägitakse. Kuidas räägivad inimesed päris elus. Seda on NII südantsoojendav lugeda. Et ometi kuskil on kirjas ka päris elu, päris ehedad dialoogid. Muidu kohtab seda vaid üksikutes välismaa kirjandusteostes, ning mõnedes välismaa filmides.

Ja mida tahaks veel lisada: minu arvates on inimesed Eestis sedavõrd õnnetud, igasugu indeksite järgi, ja muidu ka (tänaval naljalt naeratavat inimest ei kohta, või kui kohtab, siis arvatakse, et ta on mingi puudega) just seetõttu, et see elu, mis kirjas, ja see, mida tegelikult elatakse, on teineteisest NII erinevad. Mistõttu puudub inimestel võimalus heita pilku teiste eludesse, kui otsekoheselt väljenduda. Mis peaks olema kirjanduse roll. Peegeldada elu sellisena nagu ta on, uurida elu kõiki tahke. Et siis lugejatel oleks võimalus õppida teiste vigadest, kogemustest, või vaadata ennast ja teisi kõrvalt. Või siis, end, teisi, ja ennast teiste hulgas paremini tundma õppida. Seda ei saa aga teha, kui võrdlusmoment puudub. Või siis on see võrdlusmoment nii roosamannavahune, et tekib piinlikkus, või õud. Mis siis väljendub sellessinatses õnne puudumises.

Eesti nn õnne puudumine tuleb päris elu puudumisest kirjandusloos. Eks see tuleb omakorda paljuski ka sellest, et suurel osal ajast, mil eestlased on oma keeles kirjutanud, on ausa jutu kirjapanijad (päris elu kujutajad) pandud hullumajja. Ja see praktika, muide, jätkub TÄNASE PÄEVANI. Tänase päevani, mu kallid kaasmaalased. Ehk ma sõnastaks veel ühe postulaadi: senikaua kuni Eesti pannakse inimene tema kirjatüki eest hullumajja, ei saa Eestis elavad inimesed olla õnnelikud.