Eesti uus idee: Kedagi ei jäeta maha

Eestil on olnud viimastel kümnenditel mitmeid ideid, millest nö kinni hoida, ja mis koondaks rahvast ühiselt tegutsema.

Esiteks oli see rahvusliku sõltumatuse, või iseseisvuse idee, mille algatasid varajased vabadusvõitlejad nagu Vello Väärtnõu, Tiit Madisson ja Lagle Parek, ja mille tegid teoks Marju Lauristin ja Edgar Savisaar. Siis järgnes liitumine Euroopa Liidu ja NATOga, mille esirinnas olid tegevad Mart Laar ja Toomas Hendrik Ilves, ja mille tegi teoks Juhan Partsi valitsus. Ent pärast seda on olnud tükk aega vaikust. Asja pole saanud ei Res Publica algatatud nn uue poliitika ideest ega ka muudest algatustest nagu Minu Eesti.

Reformierakonna juhtimisel sai Eestis viimastel aastateks valitsevaks ideeks võidujooks raha ja rikkuste poole, lähtuvalt siis teooriast, et mida kiiremini üks osa ühiskonnast eest ära rebib, eest ära jookseb, seda paremini elavad ka mahajääjad. Seda ideed iseloomustas hästi üks aastatagune väljapanek New Yorgi Guggenheimi kaasaegse kunsti muuseumis, kus üks kunstnik (nime ma kahjuks ei mäleta) kujutas hundikarja jooksmas vastu klaasist müüri. Või siis vastu seina. Kus siis esimesed lebasid juba hingetuna müüri ees maas, kui viimased veel edasi tuiskasid. Minu meelest iseloomustab see hästi olukorda praeguses Eestis. Kus siis need esimesed, kellele anti kõik võimalused, jooksid end vastu seina oimetuks. Ja viimastele üritatakse veel seletada, et kõik on ok, jookske teie ka rõõmsalt edasi. Või umbes nii.

Viimasel ajal, kus üks osa lebab oimetuna müüri ees maas ja teised on muutunud kõhklevaks, üritab valitsus meeleheitlikult panna rahvast tegutsema euro kasutuselevõtu teemal. Ent selles vallas oleneb vähe tegutsemisest Eestis. Otsused tehakse kuskil mujal ja Eestil seal sõnaõigus puudub. Ja pealegi, nagu on ka räägitud, ei muudaks see euro ka midagi olulisel määral, seda eriti pikemas perspektiivis. See poleks rahvast ühendav idee pikemas perspektiivis.

On vaja midagi, millega rahvas ise hakkama saaks. Ja mis siis aitaks ka vastutasuks rahvusvahelist tunnustust saada.

Mulle meeldis väga hiljuti Oudekki Loone välja toodud idee, mida kasutavad USA sõdurid: "Nobody left behind", ehk "Mitte kedagi ei jäeta maha". Mis siis tähendab, et kõik haavatud aidatakse lahinguväljalt minema. Kedagi ei jäeta surema.

Praegune olukord Eestis sarnaneb vägagi sõjaolukorrale. Kus on palju haavatuid, kes on andnud endast mingil ajal palju, ent keda justkui enam ei vajata. Kelle kohta öeldakse: Luuser! Ja kellele siis tõmmatakse vesi peale. Umbes nii, et ise olid loll! Ja seda ei ütle mitte ainult kaaskodanikud, selline suhtumine on kõige kõrgemal tasemel (kuidas minister Maripuu käitus puuetega inimestega), selliselt suhtuvad eri ametkonnad, näiteks maksuamet (kuidas imetakse veri välja hinge vaakuvatel ettevõtetel). Ja see nn luuserite või lollide armee kasvab iga päevaga. Mis siis viib omakorda selleni, et ka need, kes võiks endast veel palju anda, ei tee seda ainuüksi seetõttu, et kardavad, et ka nemad jäetakse maha. Et ka neist võivad saada need nn luuserid. Mistõttu kõik hoiavad küüned enda poole, mõtlevad ainult endale, viivad oma raha mujale või kolivad ise minema. Mis kokkuvõttes halvab laiemas plaanis kogu majandustegevuse. Kus keegi ei julge enam midagi ette võtta kartusest saada külge luuseri silt.

Sellises olukorras on oluline anda inimestele tagasi kindlustunne. Et mitte kedagi ei jäeta maha. Ei pankrotisutunud ettevõtjat, ega töö kaotanud pereisa. Ei puudega inimest ega pensionäri. Ei üksi last kasvatavat ema ega tänaval elavat last. Ei Narvas elavat vene memme ega kodu kaotanud peret. Et kõigi eest hoolitaks. Et kõiki kuulataks. Et kõik oleks tähtsad. Sest nad kõik ON tähtsad. Nad on kõik elu Eestis üles ehitanud, vastavalt sellele, kuidas nad on osanud seda teha.

Ja see muutus peaks toimuma ülevalt, sest ohvrid, haavatud end ise aidata ei suuda. Nad tuleb lahinguväljalt ära tuua. Olgu ta siis noor või vana, eestlane või venelane. Kõik on ühtviisi tähtsad.

Miks see on oluline? Sest isegi kui see praegune sõda, või sõjaolukord, mis on osalt kohalike poliitikute tegematajätmiste, osalt väljastpoolt pärit põhjustest tekkinud, isegi kui see kaotatakse, ja see ilmselt kaotatakse, sest sõjas võitjaid ei ole, et pärast seda saaks ühiskond senisest ühtsema ja tugevamana edasi minna. Et uuesti üles ehitada see varemetes Eesti.