neljapäev, 2. juuli 2009

Olukord ettevõtetes: töötajad üksteise kõri kallal

See valitsuse suur kärbete poliitika on viinud sinnamaale, et asutustes on välja kujunenud tõeline loomariik, kus inimesed on nagu hundid üksteise kõri kallal. Kuigi siin peaks vist huntide ees vabandama, sest hunt hunti ei murra. Inimene teist inimest aga küll.

Praegu on siis ilmselt sobiv aeg meenutada kõiki neid lubadusi, mis anti seoses Euroopa Liidu ja muuga, eriti neid 15 aastaga 5 rikkama hulka, maksuvabad reeded ja muu säärane, uus poliitika. Tegelikkus on muidugi vastupidine. Eesti poliitikud, või need, kes on võimul, ei kontrolli enam olukorda, ei juhi riiki, vaid seda teevad tähtsad IMFi ja ELi onud ja tädid. Kes siis suruvad peale poliitikaid, mis on viinud rahva kannatuse viimase piirini. See on siis see "tänu" selle eest, et eesti rahvas otsustas Euroopa Liitu astuda.

Tegelikkus näitab seda, et Euroopa Liidul pole eesti rahvast sooja ega külma, liitu oodati vaid suuri töörügajaid ja tarbijaid, et siis selle liidu vanade olijate taskuid veidi täita ja liidu kiduvat majandust turgutada.

Piltlikult öeldes, rahvas joodeti täis, ja täis peaga surati leping nina alla, et kirjuta alla. Ja rahvas kirjutas, tegelikult lepet läbi lugemata. Ja selle leppega said eestlastest taas orjad isandatele, keda on orjatud juba aastasadu. Vabaduse aeg on üürike. Pinguta palju tahad. Sestap peaks eestlased iga vabaduse sõõmu püüdma ära kasutada. Sest vabadus pole vesi, mida on võimalik kõrbes päevade peale ära jaotada. Vabadus kas on või teda ei ole, ja ta võib kaduda päevapealt, nii nagu ta tuli. Kahju on sellest, et eestlane ei oska oma vabadust hoida, või siis on teised pidevalt nutikamad, et oskavad eestlaselt selle vabaduse ära võtta, nii et ta ise arugi ei saa.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mina seda vabaduse kadumist küll ei ole tunnetanud ja ei tunneta ka praegu. Samuti ei rüga ma Euroopa pangapõrsaste heaks. Laenusilmus pandi kaela igalühel individuaalselt ja motivaatoriks oli ahnus või liiga kitsas silmapiir.

Anonüümne ütles ...

Ma ei usu, et enamus laenuvõtjaid raha tilulilu või reiside peale raiskas, ikka kodu jaoks pandi kogu oma elu panti. Kui kohtutäiturid teevad 1:0 iga päev ühele perele ära, siis see on eesti mastaapide jaoks ikka katastoof küll.
Kui eelpoolkirjutaja hõiskab, et temal probleeme pole, siis palju õnne talle, tal kas pole lapsi või kaastunnet nende suhtes, kes kaotavad KÕIK.

Anonüümne ütles ...

Võtke lahti Kuldne Börs ja vaadake keskmisi lehti kus on imepisikese kirjana sadu kuulutusi ,alustades sõnadega ... pankrotihaldur müüb enampakkumisel , .... kohtutäitur paneb enampakkumisele .... jne.!Ok, vanemad inimesed ei torma kohe laenu võtma aga noored on harjunud kõike saama kohe ,kes siis neile pidi seda õpetama ,et võlg on võõra oma!?Tegelikkuses muidugi elavad enamus maailmas võlgu aga neid finantseerivad pangad, mitte PANDIMAJAD nagu meil ja on jäänud mulje ,et eestlane on laenanud veel liiga vähe ,selleks oli vaja ka "masu"!Omand kui selline ei oma kohta "uues maailmas" ,omandit võib omada vaid pank!Eesmärgiks on rändrahvus kes elab sääl kus pakutakse tööd ja ei oma mingeid õigusi!Aeg oleks vist, lasta taevast, uus piibel faksida!:)

Anonüümne ütles ...

Laenusilmus pandi kaela igalühel individuaalselt ja motivaatoriks oli ahnus või liiga kitsas silmapiir.

Nii võib rääkida ainult see, kellel endal vene ajst saadud korter või äkki mõni lehma lellepoeg, kellele tagastati varasid sundüürnike arvelt.Noorte ainsaks motiiviks pangalaenuga korterit osta oli see, et kaua sa ikka elad vanematega samas korteris. Korterisaamise lootus asutuse või linnavalitsuse kaudu kadus koos nõukaajaga.

Paljud häbistajad on saanud aga tasuta kõrghariduse ja elamispinna just sellel ajal.Mis viga nüüd näpuga näidata praegustele noortele, kellele suruti peale uus elustiil.Nemad on selle sitase eesti riigi ohvrid, maksumaksjad ja häbipostis virelejad- kõik ühes isikus.